Kokkuvõte

Hei!

Kell on kohe pool kolm öösel. Umbes 10 tunni pärast olen teel taas oma lemmik linna- Salvadori, et seal saata ära suurepärane aasta ning võtta vastu loodetavasti veel parem aasta!

Kindlasti mõtlete, et mis ma jälle siin teen, et alles kirjutasin ja mis ikka juhtunud on. Ausalt? Ega midagi ei olegi juhtunud. Tahtsin teha lihtsalt postituse, kus möödunud aasta kokku võtan. Ja niisama mõtisklen vahetusaasta üle.

Ühesõnaga. Esiteks, see aasta on seni mu elus olnud kõige muudatuste rohkem aasta. Ilmselge juba miks. Võtsin ju oma kümme asja ja seadsin sammud kuskile, kus end rohkem kui aasta tagasi ettegi ei julgenud kujutada.

Veidi enne vahetusaastalt tulekut sai ka üks tähtis asi lõpetatud, ehk olen põhihariduse omaja. Möödunud õppeaasta oli tohutult pingete rohke, eksamid ja üldse kõige planeerimine. Kuigi nii mõnigi asi lõpuks pisaraid välja kiskus, oli see seda väärt. Ja endiselt, nagu ikka kombeks heietada mul siin, on uskumatu, et üks oluline etapp nende imeliste inimestega on lõppenud ja kõik nüüd eri suunas radu rajame. 

Praktiliselt kogu kuus kuud selle aasta algusest saigi oldud kaalukausil- Brasiilia või gümnaasium. Aga nagu olen juba enne maininud, siis suurepärased inimesed aitasid mind siia ja olen neile ülimalt tänulik. Jõuab gümnaasiumisse ju veel minna, aga kaua sul ikka võimalus veeta vahetusaasta Brasiilias. 

Ning jõudes juba selle teemani, siis pidevalt on küsitud, et mida see vahetusaasta mulle annab nii palju, et gümnaasiumisse aasta hiljem minna. 

Tulla välja oma mugavustsoonist, õppida elama uues kultuuris, koos inimestega kellel on teised väärtused, õppida asju rohkem väärtustama, näha asju teise nurga alt, seal juures veel õppida uus keel ja saada eluks ajaks kogemusi. Ka silmaring areneb. Neid asju on veel ja veel, aga kui sa ise selles supis ei ole olnud, siis sa ei teagi kui hästi see maitseb. Ja vahetusaastale lisavad väärtuse ka inimesed, kellega sa sel aastal kokku puutud, kellega koos elad ja oled. Selle läbi õpib ennast ka palju paremini tundma. 

Parim otsus minu elus seni igatahes!

Ja kui põhikool lõpetatud, siis saigi veel elukest nauditud ning lõpuks saadeti mind ära kena üllatuspeoga! Kui kena punkt sellele kõigele.

Ja ülejäänud kuudest olete juba siin lugenud ja ilmselt olete mõistnud, et olen oma eluga super rahul! Uskumatu on aga see, et kohe on juba siin oldud viis kuud. Üldse ei taha pähe mahtuda, et sama palju, natuke rohkem veel, ja ongi aeg alles rajatud elu, taaskord jätta ja taas vundamendist elu üles vaja ehitada Eestis. Aga seni võtan kõigest maksimumi!

Tuligi taas üks heietav, minu mõtteid täis postitus. 

Olge tublid!

Nautige elu ja võtke kõigest viimast!

Väärtustage inimesi enda ümber!

Tänage ja olge tänulikud kõige eest!

Võtke riske ja proovige uusi asju!

Suurepärast viimast päeva sel aastal

ja imelist uut aastat!

Olid Jõulud..

Tere!

Ma pidevalt lükkasin seda blogimist edasi. Pole millestki super erilisest nagu kirjutada ka ja niisama ka uinamuinatada ei viitsi, et sõin seda ja siis seda.

Aga vahepeal oli üks sündmus, mis väga paljudele on vahetusaasta jooksul suurim emotsionaalne katsumus. Jõulud. Minu jõulud algasid Eesti perega skypedes. Sain osa traditsioonilisest jõulusöömast ning kinkide avamisest. Oli tore. Mingit erilist igatsust peale seda kõne ei tekkinud. Lihtsalt see fakt, et juba jõulud on möödas, näitab kui ruttu aeg läheb. 

Minu Brasiilia pere veetis Jõulud eraldi. Ema, vend ja õde koos ema poolse suguvõsaga ja isa koos enda ema ja vennaga. Mina jäin Itabunasse, ehk veetsin koos isaga. Alles õhtul sättisin end valmis, tegime mõned pildid ja seadsime sammud kirikukontserdile. Ilusti lauldi. Meenutas stseeni filmist Üksinda kodus, mida päev peale jõule ka vaatasin. 

Kui kontsert lõppes, sõitsime vanaema juurde. Toimus õhtusöök, mitte midagi erilist ja ei olnud sellist jõululauda nagu Eestis. Võib-olla seepärast, et ainult mina, isa, vanaema, onu ja onupoeg seal olime. Sõime, räägiti juttu ja üsnapea tulimegi juba koju. 

Kokkuvõtvalt võin öelda, et jõulud möödusid minu jaoks nagu üks tavaline argipäev. Tundub, et Brasiilias, vähemalt siin, ei ole jõulud eriti olulised. Eks nad olulised on, aga tähistamine selline tagasihoidlikum.

ELOl(eelorientatsioonil)hoiatati, et jõulud võivad viia emotsionaalselt sind madalseisu, aga minul oli täiesti ok. Normaalne-kui nii võib öelda. Kindlasti aitas mitte pere järgi igatsemisele kaasa, et pidevalt korrutasin endale, et see on vaid üks päev ning aasta  pärast taas perega koos.

Mu jõuluaja tipphetk saabub ilmselt kui mu pakk Eestist jõuab! Ei jaksa ära oodata.

Päev peale jõule läksime isa ja õe poisiga Ilheusesse. Algne plaan oli kalale ja randa minna, aga kuna nad suletud poodide pärast mingit vidinat ei saanud läks päev hoopis seda teed, et veetsin mitu tundi autos, kuni nad seda vidinat otsisid igaltpoolt.. Lõpuks sõitsime koju tagasi ja sinna see rannapäev jäigi. 

26ndal, olin ärgates juba kuidagi nii kurnatud, et otsustasin ühe koduse päeva teha. Koristasin tuba, viisin prúgi ja pesu välja ning võtsin lihtsalt nn aja maha. Päev lõppes eriti positiivselt Kirsiga tunde skypedes. Palju plaane ja olin lõpuks kohutavalt ekstaasis. Tahaksin juba oma hullu blondiini näha!

27ndal sai jälle jäätist söömas kâidud ja hiljem Marcio juures filmi vaadatud. Vaatasime seekord Teismelisi ninjakilpkonni. Hea film! Caliane muidugi suutis magama jääda selle ajal. 

Nagu ma mainisin, miskit erilist ei toimu. Elan igapäevaelu ja olen selle eluga 99,9% kohanenud. Jah. Isegi hilinemisega hakkab harjuma. Täna olin ise pool tundi hiljem kokku lepitud kohas.

Eilsest saadik üksi kodus. Vanemad tööl, õde reisib, vend sugulaste juures jõuludest saadik. Pole midagi muud ikka teinud, kui sõpradega olnud- nagu ikka. Kodus netiühendus on puudunud paar päeva ja telefonis ainult whatsapp töötab kodus olles 3G-ga. Aga nüüd olemas. Eile saime Marcioga teisi jälle kena poolteist tundi oodata.. vahva. Traditsioon. 

Aastavahetuseks Salvadori, ilmselt siis ei blogi. Kui hea nett on, siis iga päeva lõpus teen väikse kokkuvõtte siia!!! 

Teen ilmselt varsti uue video ka, kus teie uudishimu rahuldan...

Küsimusi ask.fm/KaisaBrasiilias

Ja uurige kuskilt mu eelmine video välja, et küsimusi ei korduks!

Loodan, et teil oli mõnus jõuluaeg! 

Õnnelik

Hei!

Reedel ärkasime vara ja läksime hommikusöögile, mis ma lootsin, et on parem, aga noh, maitse üle ei vaielda. Lahkusime seejärel hotellist ja sõitsime erinevate väikeste poekeste/marketite vahelt. Isa töö tõttu. Ma ei tea kuidas öelda seda ametit, aga tellivad-ostavad-viivad kaupa poodidesse. Väga paljudel ongi siin selline amet. Kes veel ei teadnud, siis pidevalt seetõttu ongi mu vanemad kodust ära. Autoga sõidetakse maha jube-jube pikki maid. Esimesed korrad on ikka huvitav, aga ausalt, ma tüdineks sellest ammu ära.

Siis peatusime ühel tänaval, kus igasugused indiaaniteemalised poekesed. Nii vinge! Kuna läheme Porto Segurosse kindlasti tagasi, siis ootab mind seal ees suur shopping. Üli lahedad asjad olid! Kuid seekord ei olnud aega selleks. Peatusime veel mõnes kohas ja tegime pilte. Sõime lõunat ning... sõitsime koju. Magasin terve aeg. Ilmaolude tõttu sõit venis umbes viie tunniseks. 

Üleeile, ärkasin taas varakult, sest oli vaja oma kadunud bikiinid uutega asendada. Saimegi Calianega kokku ja kaks klassiõde olid veel. Leidsime mulle bikiinid ja ei. Ma ei ole brasiilia bikiinide omanik. 

We

Üle mitme päeva vihma ei sadanud ja ilm oli lausa lämmatav. Koju tulles käisin pesus ja panin asjad kokku, sest sõbrad kutsusid ühe õpetaja juurde grillima-ujuma. Nii vinge nii, et kui õpetajal selline maja, kus bassein ja hea grillikoht, siis lubab seal käia ning tundus üldse mega vinge naine! Igatahes. Asjad koos, siis ootasin Marciot. Ta tuli oma isaga mulle järele ning kohale jõudes algas mu siinoleku ajal üks toredamaid päevi. Taas olid seal paljud, kellega filmi sai vaatamas käidud ja laagris samuti. Grillisime, ujusime, pildistasime, naersime ja mega tore oli lihtsalt! Ma nii tänulik endiselt, nagu koguaeg ütlen, et nendega tutvusin! Nii lõbus oli lihtsalt! Lõpuks orgunnisime end koju ja siis õhtul tuli Jake läbi. 

Eile käisime ema,isa ja õega niisama poodides. Sain lõpuks selle seeliku, ehk mis eest tundub mingi mini seelik, aga tegelikult on need lühikesed püksid. Panen teisse blogisse ehk pildi ka. Jalanõude poes veetsime rohkem kui poolteisttundi ja selle ajajooksul suutis õde mulle sellised kõrged kabjad jalga sokutada. Kes pole näinud, siis pilt ka blogis olemas. Hea, et pead vastu lage ei löönud.

Õhtul käisime lõbustuspargis. No olid ikka mõnusad atraktsioonid aga mulle ikka meeldib rohkem kõrgust, adrenealiini ja kiirust. Aga oli tore. Õhtu lõpetasime pizza söömisega.

Täna oli taas varajane ärkamine ja juba 10:15 saime Hannahiga kokku ning alustasime oma shoppinguga. Alustuseks tänavapoed, kust sai paar nipetnäpet asja. Seejärel kaubamajja. Ulme mis palavus täna oli. Raske oli kõndida ja siis kui kõik jõllitavad ka veel. Jummaluke, kuidas saime naersa kui üks mees oma pea aknast välja pani ja suu ammuli jõllitas. Kaubamajja jõudes tegime paar ostu ning sõime. Tavaline. Aga siis unustas Hannah oma ostukotid kuskile ja rändasime turvaga ringi ja saime tagasi. Otsustasime lõpuks koju kõndida, mis oli üli vaevaline ning sisaldas mitut Hannah-istumispausi. 

Kuna oma PARIMATE(te ei kujuta ette millised sõbrad ma endale leidnud olen, ma nii ülimalt mega õnnelik)semudega olid jälle filmiõhtu plaanid tehtud, siis seadsime sammud sinna. Kenake maa kõndida jälle, aga seda väärt. Alguses vaatasime mingit märulit, aga noo, see oli paras jama. Pärast sõime popkorni ja brigadeirot ning vaatasime "We're the Millers", saime korralikult naerda. Vahepeal pidi Hannah koju minema, aga ma otsustasin sinna jääda, sest Marcio ütles, et saan temaga jälle koju. Nüüd jõudsingi, tund aega enne südaööd, koju ja olen nii õnnelik taaskord!

Sõbrad head-kõik hea!

Kohtumiseni ilmselt päev peale Jõule!

Elu on paika loksunud.. enam vähem

Tervitused!

Vahetusaasta jooksul parim tunne on ilmselt see, peale keeleoskamise, on see, kui elu loksub paika ja sulle tundub, et seal ongi sinu koht. Suureks osaks selle juures on mul olnud imelised sõbrad. Me käisime koos laagris, me käime jäätisekohvikutes ja teeme üksteise jurues filmiõhtuid. Pole nagu varem, et ainuke võimalus on minna kaubamajja aega surnuks lööma. Ei taha enne õhtut hõisata, aga nüüd tundub, et olen endale õiged sõbrad leidnud. Alati peale nendega koos olemist on tuju mega laes ning mõte, et varsti on pool ajast siin oldud, ajab südame pahaks. Ei suuda neid inimesi kohe kuidagi siia jätta. Nii imelik, et me ei tundnud teineteist veel paar kuud tagasi, mõnda paar nädalat tagasi. Mõelda, et meie emakeel ega elukeskkond ei ole sama, kuid klapime kõik suurepäraselt. Vähemalt minu arvates. Ma olen nii tänulik nende inimeste eest oma elus!

Kolmapäeval askeldasingi natuke kodus... ja vahepeal olin üksi koju jäänud.. sättisin end peegli ees, kui kuulen, et keegi mu nime ütleb.. süda kukkuks ikka saapa(plätu)säärde.. see oli venna sõber.. aga vend ise oli teisele sõbrale järgi läinud... niiet Fernando otsustas mind lihtsalt ehmatada... Vahva.

... ning siis sai suure plaanimise peale Hannah ka nõusse filmiõhtule minema ning läksime saime Marcio ning Calianega kokku. Kõndisime Gabrieli juurde. Tee oli suht lühike, aga peale vihma tekkinud lämmatav palavus oli jube. Lõpuks sinna jõudes vaatasime veidi Paranormal activityt. Üsna pea hakkasid ka teised kohale ilmuma. Vaatasime vahelduva eduga igasuguseid filme, sest kui üks halva neti tõttu laadis, vaatasime teist. Filmi vaatamine-Brasiilia stiil. Aga ei. Väga lõbus oli. Lõpuks olime seal mina, Hannah, Gabriel, Caliane, Marcio, Matheus, Arielle, Rebeca ja kes kõik veel. Ma ei suuda nimesid meenutada. Andeks. Aga panin need lihtsalt kirja. Noh, et kui ise hiljem loen. 

...Gabrieli juures oli keegi ta tädi vist ja siis ta küsis kust pärit olen. Ütlesin Eestist. Ta hakkas Hispaaniast ja selle linnadest rääkima. Kõik aga seletasid, et ikka Eestist- Soome, Läti ja Venemaa lähedalt. Ta ikka ütles, et ei Hispaaniast ja rääkis mulle kus linnades ta käis ja luges isegi nädalapäevi hispaania keeles.. Millest ma muidugi aru ei saanud. Aga noh. Ei oleks mul midagi selle vastu, kui Hispaaniast pärit oleksin...

Siis taheti pizzat ja seadsime sammud Gabrieli ja Calianega pizzaria poole. See oli aga suletud, niiet tagasi koju. Lõpuks jõudis pizza ja kuna kell oli kolmelt juba kümnele tiksunud tõi Marcio ema ka minu koju. 

Koju jõudes küsis isa, kas tahan temaga Porto Segurosse minna. Ja muidugi olin nõus. Kuigi ta sinna tööle ainult läks.

Ärkasin juba seitsme ajal, aga starditud sai alles enne kahteist. Mõnus ootamine ja omapoolne mõtlemine, et kas sain millestki valesti aru, sest vend ja isa kadusid nagu tina tuhka ja arvasin, et ehk läksidki kahekesti, sest autos ainult üks vabakoht veel peale juhikoha oli. Õnneks mind siiski koju ei jäetud. Kahjuks aga oli terve auto kaupa täis ja pidime ligi 5 tundi vennaga auto esiistet jagama. Piinarikkaim sõit 2014- see tiitel kuulub tänasele sõidule. Vahepeal tegime söögipausi.. pigem jalasirutamis/"saame-vere-ringi-käimapausi.. Ja nii terve päeva sõitnud tuimalt. Haigelt ilus maastik oli enamus sõit, aga vihma tõttu ei oleks saanud pildistada. Pilved katsusid mägede(nende jaoks küngaste)tippe ja kõik oli nii roheline ja ahh, nii ilus!

Siis leidsime hotelli ja läksime sööma. Väga jubeda burgeri otsa sattusime. Valisime x-tudo ehk mis sisaldab kõiki kompomente.... siiani jube halb. Seejärel jalutasime veidi ja nüüd oleme hotellis. 

Otsustasin tihedamalt blogida või et kirjutan iga päeva lõpuks veidi üles.. eks näis kas õnnestub!

Olge tublid!

JA PALJU PALJU PALJU ÕNNE MU KULLA KALLILE EMMELE! Eesti kella järgi on sul juba sünnipäev! Olgu sul imeline päev ja kõik soojad soovid Brasiiliast Sulle!

Laager ja "Kas Eesti asub USAs?"

Hei!

Vägisi lükkan seda blogipidamist edasi. Kuigi olen tohutult väsinud, otsustasin selle praegu ära teha, et endal hiljem kerge oleks.

Eelmisel nädalal kirjutas mulle klassiòde Caliane. Kutsus ühte laagrisse, kus ka varem olen käinud-teocamp. Kui vanematelt jah vastuse sain, et tohin minna, leppisime kohe Calianega kokku, et saame aeroshakes kokku ja maksin raha ning jutustasime niisama. Peale seda olin juba nii ootusärevuses, sest lõpuks saab midagi muud peale kaubanduskeskuse teha ja saab portugali keelt praktiseerida!

Reedel, 12.ndal, üritasin juba hommikust saadik vahelduva eduga pakkida. Buss pidi väljuma 18:30. Poole kuueks olid mul asjad koos. Facetimesin siis veel veidi ja kui kell kuus sai ning ikka üksi kodus olin, muutusin juba närviliseks, et kus kõik on ja kuidas ma bussile siis saan. Kirjutasin siis õele, sest vanemad ei vastanud, et kus nad on. Õde oli aga tööl ning vanemad samuti. Siis vend asendas õde veidi ja ta ise viis mu bussile ära. Jõudsime minuti pealt, aga noh. Buss väljus alles tund aega hiljem. Lisaks Calianele tuli ka mu klassiõde Bea. 

Sõitsime veidi üle tunniaja. Kohale jõudes olime taas ~20 koos toas. Narid. Aga ei. Lõpuks olid enamus narisid kaheks tõstetud, sest paljudel oli kahtlane foobia magada, kui keegi nende üleval on- ning need voodid polnud just kõige kindlamad. Poistemajas läks üks katki mu teada. Voodid said jaotatud, läksime sööma. Hot dogid ja pizza olid õhtusöögiks. Siis toimus väike jutlus, jagati reegleid ja kell oligi siis juba ammu üle südaöö, jutustasime ja siis kerisime magama ära. 

Laupäev algas hommikusöögiga, millele järgnes jutlus ja paus ja lõuna ja jutlus. Vahepeal lebosime basseinis ja olime niisama. Sain tohtult paljude mega lahedate inimestega tuttavaks. 

Oli ka vahepeal üks üli õpetlik ja hästi meeldejääv asi. Nimelt oli kahe posti vahele tehtud selline kummist sigrimigri. Ma ei oska seletada. Seal olid sellise suured augud siis, kust pidi läbi saama. Aga point oli selles, et seda tehti gruppides. Kuna augud olid kõrgel ning läbi ei saanud astuda, sest lihtsalt ei ulatunud, pidid teised aitama. Neljakesti nt tõsteti inimene-inimese haaval läbi. Võrku/kummi ei tohtinud puutuda. Asja point aga mu arusaamise järgi oligi see, et kui üksi ei saa, siis teiste inimeste toel ikka saab ning kui aitad teisi, siis see tuleb sulle endale tagasi. Ma ei tea, kas saite aru, aga ma ei suuda paremini seletada.

Paljudel oli küsimus, et kus Eesti siis asub. Kui Marcio oli ainuke, kes reaalselt teab, kus Eesti asub, siis üks teine tüdruk Eestit kuuldes, küsis kohe, et kas see USAS. Sellest sai mingi hull nali kõigi jaoks ning tagasi koju jõudes järgmine päev, leidisin ta facebooki seinalt kellegi postitatud pildi, kus näitab, kus Eesti on.

Seal oli veel tol päeval tohutult momente, mis meelde jäid, aga nüüd kõik meelest.

Kui istusime niisama, küsis Guth, et mis muusika mulle meeldib. Enne kui midagi öelda jõudsin hakkas ta üli ekstaasis olles, et ta teab küll. Et mul näkku kirjutatud, kes mu lemmikbänd. Ja uskuge mind. Ta arvaski ära. Ilma, et ma midagi ütlesin.

Pühapäev möödus ka lõbusalt, viimase hetkeni olime basseinis ja rääksime. Muide. Ainult portugali keeles kõik see aeg. Paljud olid imestunud, et ikkagi enamus jutust aru sain. Aga hea oli aru saada, veel parem oli osata vastata.

Kui kojuminek juba kätte jõudis olin jube kurb. Samas õnnelik. Ma olin leidnud endale tohult mega toredaid sõpru ning üldse, see laager muutis midagi. Ma nii hindan oma siinolekut ning sõpru! Bussisõit möödus ruttu ja koju jõudes olin nii väsinud, et muud ei teinudki.

Bussilt maha tulles tõsteti meie asjad bussi alt tänavale: kohvrid jne. Ja ma võtsin oma kohvri, aga unustasin kilekoti, kus sees mu märjad riided ja bikiinid olid. Niiet palju õnne. Olen nüüd bikiinidest ilma ja tuleb väikeste brasiilia bikiinide seast normaalsed leida. 

Ja ma olin peale seda laagrit tohutut positiivsusehunnik. Ning ma ei osanud oodata, et midagi head veel juhtuks.

Aga juhtus.

Sain teada, et veedame aastavahetuse SALVADORIS! Parim uudis! Ma nii armunud sellesse linna ja ei suuda uskuda, et üsna pea sinna naasen! Super.

Eile, esmaspäeval, pidin Marcio ja Calianega kokku saama. Enne seda facetimisin ning üritasin blogida... Pildid said igatahes eile pildiblogisse (kaisakasper.tumblr.com). Lõpuks siis läksime välja ka. Ja no kas arvate, et oli meil Marcioga tore Calit 45 minutit oodata. On ikka väike hilineja meil. Sõime siis jäätist ja neil huvi eesti keele vastu, ehk õppisime selgeks numbrite loendamise 10ni. Nii palju nalja sai. Hiljem jalutasime ja siis saatsid nad mind peaaegu koju.

Täna ärkasin naeruväärselt hilja, sest otsustasin eile kell 3 alles magama minna. Leppisime siis Hannahiga kokku, et läheme mulle lühkasid otsima, sest suutsin ju need koos bikiinide ja pluusiga ära kaotada. Kahjuks me neid ei saanud. Sain aga paar uut hilpu ja ehte. Head on need soodsad poed. Hiljem tulime meile. Kui ta ära läks. Viis õde mind ja venda pizzakohta, kust suure pizza ostsime ning siis lauspaduvihmaga koju jalutasime. Kaks päeva on siin vihma tulnud nagu oavarrest!

Eks näis mis homme. Paar plaani on. Ja kohe jõulud ja aastavahetus! 

Üks päev tahtsin vene keeles 1,2,3 loendada ning arvake ise kas tulid meelde.. Ei. Tore oli vene keele numbreid googlega tõlkida. Tagasi tulles edu mulle. Aga noh, sinna aega.

Aga jah! Ma olen mega mega mega õnnelik ja rahul. 

Olge tublid!

Armastus esimesest silmapilgust ja niisama tegemistest

Hei!

Pärast paljusid "miks sa blogisse kirjutanud pole" noomitusi olen lõpuks jälle blogilainel ja üritan midagi kirja panna. 

Mingi päev käisin Lærkega(Taani) jalutamas ja niisama poekestes. Ta näitas mulle mitut väga vinget ja odavat poodi, kust endale kohe uue koti ja ehteid soetasin. Mu lemmikpood oli siiski see, kus müüdi igast suveniire ja ISEGI postkaarte. Arvasin, et siin linnas neid ei leiagi. Kindlasti sinna millalgi tagasi ja tuleb väike suveniiri shopping teha. Sõime jäätist ja siis ajasime juttu. Kuna võtmeid mul endiselt ei ole, pidin peale Lærke lahkumist õe töökohta minema. Vahva.

Ja reedel, 5.detsembril, oli kauaoodatud minek Salvadori. Seekord ei läinud me sinna kahjuks aga selle mõttega, et linnas ringi vaadata, vaid läksime sugulase/peretuttava sünnipäevale. Sõit sinna oli ~6 tundi ja kes teab, siis Salvador asub sellise nurgakese peal, ehk sõitsime sinna praamiga.

 

Kohale jõudes seadsime end hotelli sisse. Mõnus hotell oli, aga ma oleks eelistanud mitte viiekesti ühes toas olla. Aga see selleks, õnneks ei veetnud hotellis palju aega. Juba esimesel õhtul läksime kaubanduskeskusesse sööma ning juba sinna sõites armusin Salvadori täielikult. Perfektne koht, kus kõik on olemas. Samas ei ole see väga suur ega ka vâga väike linn. Läksime koos pere ja peretuttavatega. Õde oli oma kahest sõbrannast juba ammu rääkinud, ning tõesti olid nad nii lahedad või veelgi vingemad, kui ta oli rääkinud. Kaubanduskeskus oli väljast nii imeliselt kaunistatud, et mul vajus suu ilmselt lahti, kui seda nägin. Pilti kahjuks ei saanud teha, sest sel hetkel otsustas telefoni aku tühjaks saada. Sõime ja kõndisime ning tuli idee kinno minna. Kahjuks see ainult ideeks jäigi. Õhtul sõime hotelli ees acarajed ning andke andeks, aga see toit tuleb kiiremas korras Eestisse üle tuua. 

Teisel päeval, laupäeval, läksime hommikul kõige pealt randa jalutama. Et aga sinna saada pidime leidma autole parkimiskoha, mis võttis kena pool tundi. Ma ei saanud aru miks me ei oleks võinud autot kuskile kaugemale siis jätta ja kõndida.. Tegime siis pilte ja jalutasime ning ma armusin sellesse linna aina enam. Ma olen 95% kindel, et tulevikus veedan oma elust aasta või paar seal. 

Sättisime siis hotellis end valmis ja ülejäänud päeva veetsimegi sünnipäeval. Sellest ei ole mitte midagi erilist kirjutada. Oli üpris lõbus ja sai paar uut tuttavat ka. Ja loomulikult palju süüa. 

Koht kus sünnipäev toimus ja see maja asus oli haigelt mõnus. 20 minutit Salvadori kesklinnast. Pisike naabruskond, mis oli mega korras, mega puhas, aiaga ümbritsetud-seega väga turvaline, kõnni/jooksu/rulluisu-teedega, super ilusate majadega jm. Perfektne. 

Pühapäeval alustasime kell üks tagasi tulekut, ja see kord mitte praamiga, ehk mingi üle 7 tunni. Piin. 

Eile ärkasin ja käisin pesus ja siis Jake tuli siia. Ta nüüd ~5 minuti kaugusel minust. Neighbours. Mängisime tund aega kaarte ning ta läks lõunaks koju. Hiljem läksime Rotary üritusele Cha de tortas. Ehk maksad ja saad süüa kooke. Rääkisime juttu ja nägin Tainad ja Camyle ka üle pika-pika aja. Enne kojuminekut käisime milkshakest läbi. Taevalik!

Õhtul skypesin Eliisega ja siis hiljem Kirsi ja Lottaga(Soome võp, ka Brasiilias) ning väga tore oli. 

Täna pole midagi erilist teinud. Facetimen emmega hetkel. 

Üritan nüüd tihedamini kirjutada. Elu siin tasapisi kulgeb ja neli kuud ka täis saanud. Kohe jõulud ja uus aasta.

Olge tublid! Tsau! 

Kui ajal hakkab kiire..

Tere!

Ja, ma tean, alles eile tegin postituse. Ning ei. Mitte midagi erilist ei ole juhtunud, et ma siin jälle olen, lihtsalt mõned mõtted otsustasin siia kirja panna.

 

Alustuseks nii palju, et täna üles ärgates ütles ema, et Hannahi isa oli helistanud ja kutsus mind nende juurde grillimisele. Ilma pikema mõtlemiseta olin nõus ja seadsin end ruttu valmis. Nii see päev mööda saigi saadetud. Palju grilli ja palju juttu ning jälle super tore päev. Homme lähen samuti Hannahi juurde. Eks kuulete siis mis tegime, järgmises postituses.

Nüüd aga asja juurde. 

Lihtsalt pisikene mõtteavaldus, või kuidas öelda..

Kui kalendrisse vaadata, siis ongi, nagu enne mainisin, kätte jõudnud jõulukuu esimene päev. Ma ausalt ei tea kuidas nii ruttu, sest alles oli neljas august, kui nutulaulu järel sai lennukile mindud. Appi, see jutt tundub nii halamine ja heietamine, aga ma lihtsalt tahaks jagada mis ühe pisikese vahetusõpilase peas toimub.

Siia jõudes oli kõik nii teistsugune, oli rohkem asju, kui arvasin, millega kohaneda tuli- ning nüüd on nendest saanud nii normaalsed ja igapäevased tegevused asjad või tegevused, milleta elu enam ette ei kujuta. Nagu näiteks pidev riisi söömine, või põsemusid. Tunduvad lihtsad asjad, aga kui nendega lõpuks harjunud oled, siis tundub nagu olekski terve elu nii elanud.

Siia jõudes oli vaja alustada elu praktiliselt nullist. Pidi harjuma uue keskkonna ja perega. Olen nii õnnelik, et sattusin just siia peresse, sest tänaseks, juba ammu, tunnen end siin kui kodus. Kindlasti on see olnud üks tegur, miks olen kõigega hästi harjunud. 

Ka uued sõbrad. Kellega vedas mul algusest peale ning tänu neile on ka kõige hullemal koduigatsuse ajal tuju jälle üleval. Suure rolli moodustavad nad kindlasti mu keeleõppimisel, sest tohutu motivatsioon on, kui tahad kellegagi suhelda, kuid teie ainuke ühine keel on portugali keel. Ning üldse nende motiveerivus ja abivalmidus on olnud imeline. 

Aga nagu te sellest kõigest järeldate, ja mis oli ka tegelikult mu jutu point, siis ma olen ennast siin nii hästi sisse seadnud ja kõik on väga hästi. Kaugel pole ka enam see kui on täis pool aastat ning nagu teada, siis peale seda lendab vahetusaasta linnulennul.

Ma ei kujuta ette enam, et peaksin siit lahkuma. Pigem tundub nagu olen end siin pikemaks ajaks, kui aasta sisse seadnud, ning nüüd ootan, et Eestist pere järgi lendaks. Üritan vähem muidugi äraminekule mõelda, aga tahtmatult tekib ikka vahest see mõte, et kuidas ma üldse siit lähen? Kõik(kes mu ellu tulnud, mis on juhtunud, millega olen harjunud)lihtsalt siia jätan. Ja seda kunagi tagasi ei saa. Eestist lahkudes ju tead, et oled seal kohe tagasi.. 

Sellised mõtted aga tuletavad meelde alati, seda, et hetke tuleb nautida ja haara kinni igast võimalusest. Ja iga päevaga võtan kõigest mis võtta annab ning olen tohutult tänulik. 

Seda kõike on tegelikult tohutult raske kirjeldada mida ma tunnen ja ühte patta minuga võib end panna ainult mõni teine vahetusõpilane. 

Ja kõige suuremaks müsteeriumiks kõige juures on see, kuidas ma Eestis uuesti elu alustan. Taas tuleb ju paljut nullist alustada, näiteks uude kooli minek. 

Aga ma saan sellega hakkama, selles olen ma üsna kindel. Olen siin kõigega hakkama saanud, uues keeleruumis ja kultuuris ning mis peaks siis olema probleem kodumaal? Võib-olla see, et tagasi minnes tundub seal kõik vana võõrana...

Jäätiseotsing ja tsirkus

Tere!

Kuigi midagi eriti juhtunud pole pärast eelmist postitust, siis otsustasin ikkagi midagi siia kirjutada.

Ma ausalt olen mäluaugus selle koha pealt, mis nädalasees juhtus.

Reedel vedelesin niisama kodus peale ärkamist ja üks aeg hakkasime Hannahiga rääkima ja kui olin emalt luba küsinud, kutsusin ta külla. Palju oli rääkida, sest ammu polnud näinud. Istusime, rääkisime ja mängisime dominod. Varsti tuli mõlemal suur jäätiseisu ja lootsime, et meie mõlema vanemad on päri sellega, et tänavatel veidi kondame ja jäätist sööma lähme. Kuna Hannahil ega mul ei ole telefoni hetkel, siis pidime ootama mu ema koju, et saaks Hannahi isale-emale helistada ning lõpuks peale seda hullu skeemi, saime nõusoleku ja seadsime sammud jäätiseotsinguile. Ise ka imestan, kui hästi ma kõiki tänavaid ja kohti mäletan. Juhatasin siis meid mu lemmikkohta ja seal seab ise tõsta erinevaid jäätiseid, mille maitsetevalik on kirjum kui ei tea mis, ning hiljem palju erinevaid lisandeid: viinamarjadest shokolaadi kreemini. Taevalik. Kuigi sõime suured portsud, siis isu ikka täis ei saanud ja seadsime sammud järgmise koha poole. Samuti- taevalik! Brasiilia jäätisekohvikud ja seal olevad valikuvõimalused- jään igatsema! Kuna telefone meil polnud, siis pidime hakkama tagasi liikuma, sest ka pimedaks hakkas minema. Jõudsime tagasi ja tuimalt ladusime dominod jälle. Paarkümmend mängu sai kindlasti tehtud. Elekter kadus ka taas vahepeal ära ja ega midagi muud tarka teha siis polnudki. Varsti sai kell nii palju, et Hannah pidi minema trenni. Ta isa tuli järgi ja ta leppis mu vennaga kokku, et Hannah tuleb meile ööd. Mega vinge. Nii ma siis jäin koju, ei mäleta mida tegema ja hiljem tuli Hannah, sõime veel ja siis jutustasime hiliste, hiliste öötundideni. Nii mõnus. 

Kuna sai hilja magama mindud, siis sellistel puhkudel(ja muidu ka) ärkan mega hilja üles. Hannah oli omasõnul vara üleval, aga kui 11 ajal silmad lahti korraks tegin, siis ta magas nagu nott. Igatahes. Siis sõime teistega lõunat. Ma olen totaalselt armunud sellesse oa-liha Brasiilia rahvustoitu. Ja päev sai õhtusse  veeretatud taas rohke jutu ja naeruga. Mingi aeg Hannahi ema helistas, et ta võiks nüüd minna koju, ja et kui tahah, võin ka minna. Sellest ütlesin ära. 

Ja hea on, et ei ütlesin. Vastasel juhul oleks mul jäänud ära esimene tsirkuse külastus Brasiilias. Ema-isa ütlesid mulle, et nad lähevad ja kuna eriti midagi polnud teha, siis nõustusingi ja üsnapea läksime. Piletirivi oli ülipikk, aga minu jaoks üllatus oli see, et teendindamine oli kiire ja läks ruttu. Tsirkus ise ei olnud teab mis vägev värk, aga nüüd see ka nähtud. See oli rändtsirkus. Kõige lemmikum etteaste oli, VALMISTUGE HALVAKS KIRJELDUSEKS, kui sellise kuuli/hiigelpalli sees sõitsid mootorrattad. Või kera sees. Ma ei tea kuidas seda nimetada. Ma olen varem ainult filmides näinud, et üks mootorratas seal sees peaalaspidi tiirutab, aga siin oli kohe kolm tükki korraga. Ja no ega sellest siis vähe. Lõpuks oli neid viis. Aga jube vinge oli see. 

Ja asi mis meelde jäi lisaks mootorratastele, karamelliõunale ja suhkruvatile, oli see, kui lavale tuldi näitama neid helendavaid pulkasid. Öeldi, et kõik kes tahavad, mingu lava ette. Oi kus trügiti sinna ja kui suur mass lava ees oli, siis öeldi, et kaks reaali ühe hind. Näod venisid pikaks ja üksteise järel mindi lava eest ära, sest ilmselt oldi kindlald, et need tasuta. Samas hea "reklaamitrikk", kuna lapsi oli palju ja ilmselt palusid nad kõik oma vanematelt seda raha. 

Kui tsirkus läbi, tulime koju ja sõime. Õe sõbrad siin ja tehti palju nalja selle üle, et Eesti nii pisike on. Küll märgiti tass Saksamaaks ja siis pandi väike pähkel sinna kõrvale ja öeldi, et see on Eesti. Nojah. Brasiilia kõrval on Eesti küll üks paras pähkel.

Hiljem keegi mainis mu video, mis üles panin blogisse jm, ja vaadati seda ja taheti teada mida ma rääkisin seal. Siis öeldi, et tõlgivad google translatega. Tegin kohe näo, et kas nad tõesti üritavad seda, sest see oleks asjatu. Ja sinna ilmselt, loodan, et nende idee jäigi

Kerin magama vist nüüd ära ja loodab, et homme tuleb tore tegus päevake!

Tsau! Olge tublid!

VIDEO| Q&A

Jah, siin see on. Mu video, kus vastan teie, ask.fmis, küsitud küsimustele.

Algeline edit ja üldse awkward, aga loodan, et meeldib :)

Ootan kindlasti tagasisidet video kohta ja kas ka edaspidi midagi sellist teha. Ask.fm, blogi, facebook ja kõik on teile avatud!

http://youtu.be/SXJzldhYEhQ

Nautige!

Kaisa

Unetus ja nädalavahetus rannas

Hei. Kell on pool kaheksa hommikul ja ma ei ole täna öösel silmatäitki maganud, kuid olen energilisem kui viimasel ajal üldse olnud olen. Kui mõtlete, et miks ei maganud, siis asi sai alguse sellest, et muutsin oma pildiblogi, kaisakasper.tumblr.com, kujundust, sest eelmine oli üpris kiiruga tehtud enne Eestist lahkumist. Kuna mul on aga teadupärast kaks vahetusaasta blogi, siis mõtlesin, et need peaks oma vahel klappima ka kuidagi, et oleks arusaada, et need seotud teineteisega. Kujundasin siis ka seda blogi veidi ümber. Saate blogi küljeribal ka oma arvamust avaldada.

Igatahes kuna lõpetasin nendega päris hilja, siis mõtlesin veidi veel üleval olla, kuni õeke Eestimaal ärkab, et siis skypeks veidi ja nii. Vahepeal juba skypesin Kirsiga ja arutasime niisama elu ja olu. Lõpuks Karolin ärkas, siis skypesime, kuni tal kool hakkas ja siis vestlesin skypes veits Martiniga ka. Ja ma ausalt ei tea kuhu see aeg läks, sest see öö möödus väga ruttu. Olen endiselt super ergas, aga ärgem hõisakem, ehk keskpäevaks juba tukun, aga vaevalt.

Nii, aga ega ma selleks siia ei tulnud, et oma ööst kirjutada. Jäin eelmine postitus siis selle juurde, et plaanis kooli üritusele minna. Sai käidud ja no ausalt. Hea on, et seal magama ei jäänud. Kuigi läksime vennaga sinna poolteist tundi hiljem, siis siiski oli igav osa, ehk jagati mingeid asju ja diplomeid ja nii edasi. Vestlesime niisama seal igasugustega. Pärast algas "peo osa" aga mul oli selleks ajaks juba kohutav uni peal ja mingi kahtlane kõhuvalu piinas ka juba hommikust saati ehk ei olnud väga tore. Üldse kulges see õhtu nii imelikult. Pärast, öösel, läksime õe, ta poisi ja vennaga burgereid sööma. Kõhuvalu oli ka kadunud selleks ajaks, ehk kena punkt õhtule. 

Mingi päev käisin venna ja Jakega kaubamajas. Sõime jäätist ja rääkisime niisama.

Sel laupäeval läksime isa ja vennaga Ilheusesse. Isal oli vaja mõned tööasjad korda saada ja seejärel sõime loomulikult acarajed- alati, kui sinna sõidame, siis sööme seda. Uskumatu kui hea. Hiljem sõitsime randa ja isa ja vend tahtsid kala püüda, aga see koht oli väga halb ehk õnge otsa ei hakanud muud kui taimed ja vetikarisu. Läksime siis järgmisesse kohta. Ma tegin lihtsalt pilte ja olin niisama. Nad proovisid jälle kalapüügiga õnne, kuid kahjuks asjatult. Ka sealt lahkusime ilma kalata. Sõitsime siis Olivençasse oma ööbimiskohta. Sõime veidi ja siis jõudsid teised ka sinna. Seadsime end jälle Ilheuse poole. Ema, õde ja ta poiss läksid kinno ning kuna mul oli sel päeval tohutu peavalu ning näljamängude fänn ma pole, siis ma ei läinud. Teinekord. Läksime venna, isa, Freitase ja ta sõbrannaga jalutama. Uskumatu. Ilheus on nii mõnus koht. Ja erinevalt siinsest linnast on seal palju noori väljas ja üldse väga vinge rannaäärne koht, heade söögikohtade ja üldse mõnusa vibega. Hea oleks seal elada. Eriti suvel. 

Pühapäeval ärkasin üsna hilja, sest eelmisel õhtul sai vennaga päris pikalt jutustatud. Kohe siis randa ja sai veits päikese käes lebotatud emaga, kui teised taas kalapüügiga tegelesid- lõpuks näkkas ka. Siis suplesime veits vennaga ja seadsime sammud tuppa. Sõime ja hiljem olime veidi veel rannas ning seejärel hakkasime asju kokku panema. Pika venimise peale saime lõpuks minema ja koju jõudsime kuskil kümne ajal.

Eile olin üldse terve päev kodus. Elekter oli päris pikalt ära, niiet tore-tore. Õhtul taas Jake ja vennaga kaubamajja- ainuke koht, kus siin linnas käia põhimõtteliselt. Sõime ja rääkisime jälle, nagu alati. Üsna pea tulime tulema ja postituse algusest lugesite juba ilmselt, mis hiljem tegin. 

Jake andis mulle ka portugali keele õppimiseks paar raamatut ehk sellega tegelen ka ilmselt täna. Päev alles noor. Kell pole isegi veel kaheksa. Eks näis mis teeb.

Pilte leiate ikka pildiblogist ja avaldage ikka arvamust uue kujunduse kohta ning olge mõnusad.

Tsau!

Suvevaheaeg on alanud

Heipaa!

Jah, mul tōesti on alanud suvevaheaeg. Endiselt väga veider on jõulud ja 30 soojakraadi, aga eks harjub ära. Inimene harjub ju kõigega.

Nii, vaheaeg on siis veidikene juba kestnud. Teised, ainult mitte vahetusõpilased, teevad veel sel nädalal viimaseid eksameid/teste ja siis on ka nendel enamustel kooliga ühel pool. Ehk siis saab rohkem klassikaaslastega aega ka veeta, kuna praegu õpitakse eksamiteks. 

Vahepeal oli hostisa sünnipäev ja oli jälle palju külalisi. Tegin juubelitordipulbrist õunakoogi. Ja ega midagi erilist ei teinudki. Sõime, nagu ikka. 

Laupäevaks olid vend ja Caliane(klassiõde) mind ühele peole kutsunud. Teemaks oli fantasia ehk kõik või vähemalt enamus olid kostüümides. Ka minul oli kostüüm, mida olime eelnevalt sel nädalal otsimas käinud. Proovisin miljoneid kostüüme: piraadist punamütsikeseni. Aga lõpuks otsustasin ikkagi roosa printsessikleidi kasuks, armas eks? Panen kohe pildid peale blogi kirjutamist enda pildiblogisse.

Pidu ise oli väga vinge. Super lahedad inimesed jällegi, palju süüa-juua ja hea muusika. Caliane ja Steff suutsid isegi minu lõpuks tantsima saada. Tegime photoboothis palju pilte ja aeg läks üldse ruttu. Koju läksime kella kolme ajal. 

Pühapäeval vist magasin kodus. Ja kirjutasin päevikut ja õppisin uusi sõnu. Ilm on pidevalt viimasel ajal jube vihmane ja vastik ning ega siis siin midagi muud teha pole.

Eile, teisipäeval, läksime Jake ja Lærkega kaubamajja. Tahtsin endale Brasiilia teemalist pluusi ja Jake teadis, et ühes spordipoes on, ehk seadsime sammud sinna. Kohe abivalmid töötajad tulid aitama ja leidsingi endale sobiva. Aga miks seda mainin? Kuna üks töötaja küsis, et kas ma mäletan teda.. polnud õrna aimugi. Siis mainis mu hostõde ja seda camp'i mis tükk aega tagasi oli. Seal ilmselt nägingi teda. Mul on inimeste mäletamisega igatahes vaja tööd teha. Kõik teavad mind, aga mina ei tea kedagi.

Taoline asi oli ka laupäeval, kui üks poiss tuli minuga rääkima, et kas mäletan teda, kui kaubamajas pilti kunagi koos tegime. Ma tõesti ei mäleta, et oleksin kellegagi kaubamajas pilti teinud, aga kui nii siis nii.

Eile siis jalutasime niisama kaubamajas ja mängisime kaarte- kui hale, eks? Aga nalja sai ja Jake läks nelja ajal ära ja Lærke pidi ka üsna pea minema. Mu vend ütles, aga et tuleb alles peale kooli, ehk kuue ajal järgi. Ja kuna mul võtit pole, siis ei oleks saanud ka koju jalutada. Olin jummala paanikas, et pean kuidagi seal veel kaks tundi passima, aga siis nägin venda. Tuli varem. Vedas. Tulime koju ära ja õhtul käisime veel acarajed söömas ja siis jutustasime niisama pooleööni. 

Ja täna polegi taas midagi eriti teinud. Homme kooli pidu või midagi taolist. Premeeritakse parimad õpilasi jms. Kuna Caliane ütles, et ma ka ikka läheks, kuigi midagi seal teha pole. Siis lähme ikkagi ilmselt ja saab niisama jutustada ja olla. Eks näis.

Meil on facebookis YFU 23.lennu grupp ja millalgi just keegi postitas, et nägi unenägu, et peab varem koju tagasi minema jne, ja siis ka teised kommenteerisid, et neil nii juhtunud. Ma mõtlesin, et jah, mis siis ikka. Täna öösel, aga avastasin end unenäos, Nissi kooli raamatukogus, kus kõik pärisid miks ma juba detsembris tagasi tulin. Ma aga ajasin vastu, et ei, ma olen veel Brasiilias. Üles ärgates sain aru, kui väga ma ikka olen tegelt harjunud selle eluga siin ja siit lahkumine saab olema miljon korda keerulisem kui arvatagi oskan. Tundub, et kojuminek on mägede taga, aga tegelikult läheb aeg tohutul kiirusel. Kes arvab, et Eestist lahkumine on raske, siis vahetusmaalt lahkumine veel hullem, sest Eestisse sa lähed ju tagasi, aga kes teab kas ja kunagi ma enam Brasiiliasse satun. PS! Kindlasti satun! Ja lihtsalt, see kõik pani mõtlema, kui imelised sõbrad ma juba leidnud olen ja on kuidagi lihtsalt vedanud nendega. 

Tahaks lihtsalt Eesti ja Brasiilia elu kokku sulatada ja luua uue maa, Eersiilia või midagi. Super, kui see ka reaalselt võimalik oleks.

Aga jah, võtan nüüd keeleõppimise appi lahti ja vihiku kah ja proovin mõned uued asjad ära õppida. 

Veidi pikk jutt tuli vist, aga tsauki! 

VIDEO| Rand

https://www.youtube.com/watch?v=5dTMPvB0gIw

Selles videos ei ole isegi kōiki klippe olemas, mis filmisin, sest mul oli tōsine töö, et need videod kaamerast läbi arvuti ipadi saada. Nägin vaeva ikka päris mitu tundi, ja välja tuli selline lühike video. Aga. 

Nautige amatööri video. Pilt väriseb, sest käsi värises ja tee oli auklik nagu Tallinnas. Seegipoolest loodan, et meeldib.

Suvi koputab kohe uksele

Hei! 

Ma alles kirjutasin enda meelest postituse, aga nüüd vaatasin, et juba enam kui kaks nädalat möödas. Jube. Aeg lihtsalt kaob kuskile. Blogi kirjutamine tuli meelde üldse tänu Helisele, niiet kui seda loed, siis suured kallid Lallidele siit poolt! 

Ma ei kujuta ette ka millest ma rääkima hakkan, aga üritan kõik vahepeal toimunu jälle meelde tuletada. 

Olen ikka koolis käinud nagu muidu ja kooli jalutamine on ilmselt üks mu päeva parim osa. Nii hea on lihtsalt liikuda. Eks muidugi mõnel palavamal päeval on see tohutult raske. Eriti koolist tagasi tulles, sest mu tänaval on tõsine tõus. Ma kunagi panen sellest pildi ka ja siis näete, et ega's ma niisama seda ütle. Aga sellegipoolest naudin jalutamist. 

Hetkel on meie koolis kaks vahetusõpilast veel, sest nende koolis on juba vaheaeg ja siis tahtsid tulla. Tiffany USAst ja Lærke Taanist. Mõlemad mega toredad ja vinged. 

Koolis eelmine nädal oli jälle võrkpall ja võin öelda, et olen parem kui alguses, aga siiski mitte hea. Vajab harjutamist. Eestisse tulles plaanin ilmselt kuskile võrgutrenni minna. Sel nädalal oli viimane võrkpall-täna. Aga jäi kahjuks minemata, sest käisime vennaga laupäevaseks peoks kostüüme vaatamas laenutuses. 

Üks päev toimus venna koolis sarnane etteastetega projekt, nagu meie koolis oli Eureka. Üldine teema oli Brasiilia ja ma olin nii rahul, et sinna läksin kuna tutvustati erinevaid tantse jne. Ja ma olen nii nii nii kade ikka, et brasiillased nii talendikad kõiges on. Aga vahvad esitused olid ja oli tore.

7.november, käisin USA võpi Jakega kaubamajas. Ostsime hispaania keele tunniks shokolaadid. Saime kõik ühe nime ja siis kingime shokolaadi. Vot. Ja siis sõime ja ajasime niisama juttu. Eriti hea oli, kui Jake küsis, kui kõrge Eesti kõrgeim mägi on. Seletasin siis, et Eestis see on jah mägi, aga talle jäi siiski küsimuseks ilmselt, kuidas MÄE kõrgus nii vähe on ja, et ilmselt pole see mingi mägi. Aga oli tore ja meil mõlemal JUBA igatsus kodumaa jõulude järele.

Ma ei tea kas mainisin, aga poed on täis jõulukaunistusi, kuuski, päkapikumütse ja muud. Igakord kui näen satun nii ekstaasi. 

Üks päev käisin isa ja vennaga Ilheuses ja nii mõnus koht ikkagi. Kuigi midagi muud seal peale ranna ja majade pole väga, siis väga meeldib. Acaraje seal ka parim ning sai jälle mitu mitu neid söödud. Tegime ka jäätisetiirud ning sel päeval sai üsna palju pilte kah tehtud, mis juba pikemat aega mu pildiblogis(kaisakasper.tumblr.com)olemas on. Tore päev.

Ps! Ilheuses on lennujaam. Ja see pidev lennukite sõitmine seal tõi nii jubeda lennukisõidu igatsuse. 

Nagu meil oli koolis see, et pidime kellelegi shokolaadi kinkima. Siis täna oli sarnane asi, aga pidi tegema sarkastilise-naljaka kingi. Nimed tõmbasime jälle loosiga. Ma sain ühe laheda klassivenna nime ja alati ta küsib kõigilt pastakat. Niisiis ma otsustasin talle pastakad kinkida. Lisasin ka kirja juurde, et ärgu neid ära kaotagu ja nüüd ei pea teistelt enam küsima. Kui ta selle klassi ees ette luges, siis suur aplaus ja kisa-kära. Tore, et meeldis. Palju sain tagasisidet, et mul oli väga hea idee. Ise sain shokolaadi... jälle. Aga ilmselt seetõttu, et see klassivend ei tea mind absoluutselt ja ei teadnud mida teha. Ahjaaa. See kellele kingi tegin. Tema nime sain ka shokolaadi kinkimiseks. Kokkusattumus?

Et aga see kink tänaseks osta, käisime eile Lærke(Taani) ja Jakega(USA) kaubamajas. Meil nii vinge kolmik. Koolis saab ka alati tohutult nalja ja Lærke võiks koguaeg meie koolis olla. Ta muidu mujal, aga 2 nädalat oli meie koolis, sest neil sai kool veel varem läbi. Igatahes. Meie traditsiooniks on saanud üks kaardimäng, mille taanikeelset nime ma ei mäleta. Aga jah. Kauabamajas sõime, jalutasime, naersime. Käisime poodides ja proovisime suvalisi kaabusid, mütse, kübaraid ja mõtlesime mida kinkida. Oli tore. Kuna nad veidi varem ära pidid minema, siis chillisin üksi ja soetasin endale plätud, mis igal brasiillasel on ehk havaianas'ed! 

Täna täitus 100 päeva Brasiilias.

Homme algab suvevaheaeg, mis kestab kuskil veebruari alguseni.

Ilmselt midagi unustasin kirjutada, aga uni pressib vägisi peale ehk lõpetan tänaseks.

Tsau!

Pisiasjad teevad õnnelikuks: saan nüüdsest jala kooli minna

Hei! 

Ma arvan, et ma päev-päevalt kirjutama ei hakkagi edaspidi, vaid kirjutangi asjad mis meeles on, mis toimunud on või mis tulemas on.

Üks päev oli Eestis vanaema meil külas. Ja siis otsustasime facetimeda. Nalja sai nagu ikka. Rääkisime niisama, kuni vend tuli ja ütles, et kas tahad minu ja isaga kaasa minna, teise linna-töö asjus. Olin nõus. Kiire lõpp facetimele ja paari minutiga valmis ja minek. Sõitsime. Mina ja vend magasime kuni söögipausini. Ausalt üritasin silmi kõigest väest lahti hoida, aga kui uni on, ja veel autosõidul, siis on sellest keeruline jagu saada. Ma isegi enam ei tea, kus linnas me käisime. Aga sõidul sinna, kui ärkvel oli, nägin palju mägesid-minu jaoks. Eriti kui need kaugel paistsid oli mega ilus. Kaamerat ega telefoni mul kaasas polnud niiet. Ka praegu olen telefonita, sest laadija andis otsad, või, mina tegin laadijale lõpu peale. Tol päeval koju jõudes ootas mind voodil armas üllatus- kiri Eestist, teiselt vanaemalt seekord. Nüüd olengi ise paar kirja ka valmis vorpinud ja plaanis ehk järgmine nädal teele panna.

Ja kus juures. Sel päeval oli esimene kord, kui ma välku nägin Brasiilias. Mainimist väärt.

Mis siis veel juhtunud on? 

Olen kohe-kohe olnud siin kolm kuud ja ma pole endiselt jala kooli saanud minna. Tähendab. Polnud saanud. Neljapäeval, aga lõpuks oli mul see võimalus ja oi kuidas ma seda nautisin. Nii mõnus 20-minutline jalutuskäik. Ka koolist tagasi sain jalutada. Kuna mõned klassikaaslased samuti elavad siin lähedal, siis oli eriti lõbus ja tore. Sel päeval olin üksi kodus ja mõtlesin teha video, kus vastan ask.fmis esitatud küsimustele. Mõeldud-tehtud. Editisin siis seda ja kuna mõni koht oli eriti tobe, siis videosse jäid ainult alla poolte küsimuste. Nüüd aga juurdlen selle üle, kas see video üldse üles panna. 

Neljapäev ja reede olid koolis sellised, et tehti ainult eureka proove. Ehk enamasti istuti ja räägiti niisama. Sain kinnitust jälle, kui imelised inimesed mu klassis on. Tohutult sai nalja. 

Reedel, ehk eile, toimuski lõpuks projekt Eureka. Üritus pidi algama 19:00, kuid pool tundi hiljem jõudsime kooli ja alles siis algas üritus. Ma põdesin koguaeg, et jääb nägemata. Oli ~6 esitust. Tantsiti ja näideldi. Ma olen nii-nii kade brasiillaste ja üldse ladinakate peale, sest see kuidas nad oskavad tantsida. Nende kehad liiguvad nagu iseenesest ja uskumatu.. Super. Muidugi oli seal ka vähe selliseid kavasid mida Eestis koolsi kindlasti mitte kunagi ei näeks. Selline tants poleks lihtsalt lubatud. Ei tea kas mõistate mida silmas pean, aga jah. Tore üritus igatahes ja mu klass on ka andekaid inimesi täis ehk nad tegid imelise töö.

Peale seda läksime Matheuse, venna, õe, Leo, Samueli ja Larissaga sööma, kuigi kell oli palju. Tiksus juba 11 või oligi. Ei mäleta. Seejärel tulime meile ja üsna pea mindi laiali. Magama sai kuskil ühe ajal ja täna oli uni magusam kui mesi. Ärkasin 13:30 aeg. 

Polegi täna midagi teinud ja ilmselt lebotabki kodus. Ja juba november käes! Uskumatu. Kohe jõulud, uus aasta, mu sünnipäev, lihavõtted, ja koju tulek. Okei. Eks palju palju rohkem veel juhtub selle aja jooksul, kuid selle jutuga tahtsin öelda, et aeg läheb tohutul kiirusel. 

Tsau! Võtke sügisest kõike. Nautige värvilisi lehti ja olge tublid!

Kaisa

Ega puujalg tantsu ei tee

Hei!

Ma olen kogu selle vahepealse aja pidevas "tahaks blogisse midagi kirjutada"-tujus olnud. Iga kord kui aga ipadi välja võtan ja bloggeri avan, siis kõik nagu peoga pühitud. Jube. Eks ma nüüd paari üleskirjutatud märksõna ja mõne uduse meenutusega üritan teile miskit edasi anda, mis toimunud on.

Ja jälle see juhtus, pea mõtetest tühi. Olen ikka koolipinki nühkinud ja seal juba kaks inglise keelset raamatut läbi lugenud. Sõnavara õppimine on aga nii vastu karva. Ei tea kohe kuidas selleks jälle motivatsiooni leida. Aga peab. 

Koolis on kohe-kohe tulemas projekt Eureka, kus iga klass esineb näidendi/etendusega. Nii ka meie klass, aga kuna meie-võpid-portugali keelt nii kenasti ja kõvasti ilmselt veel ei räägi ning päris puud ka kehastada ei tahaks ning tantsida me ka ei soovinud(tean et oleme vahetusaastal ja peaksime uusi asju proovima, aga tantsimine ja sellises stiilis on mu hirmude hirm ja pole üldse minu teema), siis me aitasime lava dekoratsioone Annikaga teha. Läksime laupäeval umbes poole klassiga Marcio juurde, kus siis meisterdasime:voltisime, liimisime, värvisime. Rääkisime niisama ja sõime hot-doge. Siin alati suure rahvahulgaga kombeks, et saiad(oi need pehmed, suured, värsked ja kaalu juurde toovad saiad) ning siis suures potis vorstid sellises ketšupises kastmes ja siis pistad saia vahele ja hea amps ongi valmis. Oli tore päev jälle oma laheda klassiga. Üles on kerkinud ka jutt, et kui mu klass 2 klassi lõpetab ja kolmandasse läheb, siis võpid jäävad teise edasi. Ma ei ole üldse rahul ja loodan, et jutul puudub tõepõhi, mis vaevalt, aga eks näis. Teen kõik omapoolse, et nendega muidugi jääda.

Kui klassivenna juurde läksime saime klassiõdedega poes kokku. Vanemad viisid mu sinna ja teel poodi juhtusime peale sellele, kui politsei parasjagu üht kurjamit raudu pani. Mainin seda seepärast, et umbes 10-20 inimest peatas oma sõiduki tee ääres ja jäi vaatama. Nii ka meie kusjuures. Uskumatu uudishimu siinsetes inimestes vist. Ja väga võõras oli vaadata, kui mendid kohe relvad välja võtsid ja olid nii vägivaldsed, kuigi kinnipeetav oli äärmiselt rahulik. 

Vahepeal, eile, toimusid siin ka presidendi valimised. Uskumatu. Noored on nii kaasatud sellesse teemasse ja kõiksugu sotsiaalmeedia oli seda täis. Tänavatel inimesed karjusid oma lemmiku nime ja lehvitasid lippudega, lasid signaali ja elasid kaasa. Presidendiks sai Dilma! Oli suht tasavägine seis: valiti kahe enim hääli saanud kandidaatide vahel.

Alates novembrist ainult portugali keel- diil klassiõdedega. Well. 

Täna sain ühelt lugejalt nii armsa kommentaari oma blogi kohta, et panen selle kohe siia blogisse, kus muidu pilte ei leia. Südame teevad soojaks sellised asjad. 

Aga olge kõik tublid! 

Ja kallid väikese tõmmu-jah, mu klassikaaslased juba pidevalt mainivad, et ma aina pruunimaks!JESS!-Eesti plika poolt

Tõusud-mõõnad

Tere! 

Kirjutan nüüd taas ühest nädalavahetusest, mille rannas veetsime.

Laupäeva õhtupoolikil panime asjad kokku ja jälle randa. Mina, õde, vend, ema, isa, õe poiss ja kaks sõpra. Nagu tavaks siis Ilheuses tegime acaraje söömis pausi. Olivençasse kohale jõudes viisime asjad tubadesse ja üsna pea läksime ujuma. Uskumatu kui mõnus tähistaeva all ulpida ja niisama vees vedeleda. Peale seda oli kell juba ilmselt väga palju ning istusime niisama ja mina ei tea kuhu see aeg läks aga voodisse jõudes oli kell juba 04:26.

Tingituna hilisest magama minekust ärkasin hilja. Sõime ja siis mindi kalale. Kala saadi, tore oli-see on kõik mis ma mäletan. Peagi tulid Freitas ja ta sõbranna ka sinna ja läksime tuppa. Hiljem taas ujuma. Jooksime vennaga võidu ja sellest tuli kellelgi idee kulli mängida. Well. Rand ja katusealused moodustasid kulli mänguks väga suure ala ning mängisime päris kaua ehk mu jalas, mis nüüd pole juba mitu nädalat trenni teinud, andsid kohe järgmisel hommikul märku. Kuna majast, kus ööbisime vesi ära läks, siis pidime duššitama rannas. Lahe, eks? 

Erinevalt pühapäevast ärkasin esmaspäeval vara. Ahjaa. Kui te mõtlete, miks koolis ei olnud, siis vaba päev. Jälle. Igatahes peale hommikusööki randa, kus 95% ajast olin vees. Kaldal mõnus lamada, kui lained üht ja teistpisi üle käivad. Tänu sellele vedelemisele sain ka kena punase selja ja hullud bikiinirandid. Hästi tehtud. Jube valus on, aga elab üle. 

Üldiselt läheb mul normaalselt. Viimasel ajal koduigatsus väheke suurem, aga eks püüan asja parandada ja taaskord kõigest positiivseid asju leida. Täna leidis aset total breakdown out of nowhere. Eks kõigil ole ju tõusud ja mõõnad ja olekski imelik, kui ma olen siin peaaegu kohe-kohe 3 kuud olnud ja koduigatsust pole. Uskumatu, et uue aastani on jäänud vähem päevi, kui on olnud päevi, mil siin olnud olen. Ei tea, kas see lause oli loogiline, aga ise saan aru vähemalt. 

Kallid!

Nautige sügist

Punane Kaisa

Kodu(sügise)igatsus, rand, pere, kool

Hei!

Eelneval nädalavahetusel käisime pere, ja õe paari sõbraga Olivença rannas. Sain lõpuks kaamerat rakendada ja osasid pilte näete mu pildiblogist ka. Sõitsin sinna ema ja isaga, kuna teised olid varasemalt juba sinna läinud. Peatusime enne kohale jõudmist acaraje söögikohas ja ma sõin kaks tükki, mis on ilmselge märk minu söömise muutumisest, sest siia jõudes, 2 kuud tagasi suutsin ainult ühe ära süüa ning ka siis oli kõht väga täis. Kuna rand asub Ilheuse lähedal, kui mitte ei asugi seal, siis lennujaam, kus ka mina enam kui 2 kuud tagasi maandusin, on seal samas. Pidev lennukite maandumine ja tõusmine tekitas väikese koduigatsuse. Juba seepärast, et ma armastan lendamist vâga. Samas ei oleks ma kindlasti nõus praegu Eestisse tagasi minema, sest siin ainult 9 kuud veel ning seda, et olen siin ajutiselt, meenutab igapäev ka minu kohver, mis asub mu voodi kõrval. 

Koduigatsuse on tekitanud mul kõige ebatavalisemad asjad, millest poleks mõelnud ealeski, kui koduigatsusest juttu oli tulnud. Nimelt. 

-Eesti sügis: hingematvalt kaunid värvilised lehed, porised teed, pimedad hommikud ja õhtud ning head jalutuskäigud jahedas sügisilmas. 

-Jalutuskäigud: siin naljalt niisama jalutama ei lasta ja pidevalt ainult sõitmine ühest kohast teise. Samal ajal, kui Eestis jalutasin pidevalt ja mitte vähe, igatsen neid pikki jalutuskäike ja ohutust väga! 

Perega olen ka facetimenud ja siis mõneks sekundiks on küll, et ai, kuidas tahaks ka seal praegu olla, aga see läheb tavaliselt väga ruttu üle. 

Elu siin kulgeb ikka üht sama rada. Aga edusammud. Näiteks üks pärastlõuna kui koolis üksi istusin ja klassi saamist ootasin tuli üks poiss minuga rääkima. Ja ma suutsin vestelda portugali keeles. Sain aru umbes 93% jutust ning ma olin pärast nii õnnelik. Tore.

Eile käisin koolis õhtusöögil õpetajatega, koos teiste vahetusõpilasteg meie koolis. Saime kohe eraldi kutse või nii. Mõnus õhtu, hea söögi ja lahedate võpidega. Kes ei tea, siis meie koolis 4 võpi. Mina, Annika(Saksamaa), Linnea ja Jake(USA). Pidime end ka tutvustama mikrofoni. Alguses oma enda emakeeles ja siis portugali keeles. Näod kui ma eesti keelt vatrasin olid küll vahvad. Aga oli väga meeldiv õhtu.

Täna kooli pole, sest õpetajate päev. Kell on pool neli päeval ja ma lösutan ikka voodis ning kirjutan siia.

Nüüd aga tsauki ja lähen uurin-vaatan kas ja mida täna teeb!

Veidi enam kui kaks kuud..

Hei!

Ega midagi märkimisväärset juhtunud polegi, et kirjutan, kuid mõtlesin, et annan teada kuidas läheb ja sedasi. Üldiselt läheb ikka hästi ning viiendal oktoobril sai juba kaks kuud siin pool lompi täis.

Mööduva nädalavahetuse veetsin rahulikult kodus ja sain esimest korda krabi süüa. Või vähki. Seda punast elukat igatahes, kes Käsnakalle multikas tema boss on. Eriti vaimustuses ma sellest polnud aga midagi uut jälle proovitud.

Söögi proovimisest rääkides, siis mulle anti üks nädalavahetus kakaovili kätte ja ma ei teadnud ju kuidas seda süüa. Esimene kord kui nägin seda asja üldse. Hammustasin sisemusest siis suure ampsu ja närisin ning neelasin alla. Sain kõigilt imelikud pilgud ja siis seletati, et ainult lutsutatakse see jama ära ja siis sülitatakse välja. Teadmise võrra rikkam jälle.

Koolis kulgeb ka kõik kenasti ja nii rahul klassikaaslastega. Keelest saan ka aru enamvähem, aga rääkimise koha pealt olen suht arglik. Aga novembrist diil, et ainult portugali keel- eks siis praktiseerib kõvasti! Igapäev ikka üritan- ja õpingi uusi asju. Mõni lihtsam asi juba satub eesti keelsete mõtete hulka ka portugali keeles.

Täna sain üle pika aja Hannahiga kokku. Olime tema pool, õppisime veidi portugali keelt ja siis läksime jooksma. Ta emal treener ja siis ta ütles, et meie ei pea maksma, ja teeb meile tasuta. Eurooplaste eelised ilmselt. Jooksime seal siis igatemoodi ja igatepidi. Väga vinge oli. Lõpetuseks sõime Hannahiga mitu mitu arbuusilõiku, nii hea. Treening toimus lihtsalt rohuplatsil, autotee kõrval, koonused ja asjandused ka seal ning ilmselt võrguplats, sest oli liiva-ala ja seal jooksimine oli meile küll huumor. Hannah oli kurb, et tal heledaid juukseid ja silmi pole. Ma mainisin aga, et kui oleks siis tal oleks sellest tähelepanust samuti kõrini. 

Vastan teie küsimustele edaspidi nii, et iga postituse lõppu lisan küsimusi. Mitu, oleneb sellest kui pikk postitus on. Kellel veel küsimusi siis ask.fm/kaisaBrasiilias

Kas sõpru leida oli kerge, nagu et kas teised tulid rohkem sinuga ise rääkima või pidid ise rääkima?

-Jaa, ma kartsin kohutuvalt, et see saab väga raske olema, aga õnneks kõik sujus väga ilusti. Tuldi ikka ise, sest ma ei teadnud siis veel kas ja keegi kui palju inglise keelt oskab, sest siis oli mu keeleoskus praktiliselt null. Ma väga sellest ei mäletagi, aga olen endale super sõpru juba leidnud jah. 

Koduigatsus on? Tihti pere/sõpradega Eestis sidet pead?

-Üllataval kombel ei ole. Pere igatsus vahest tuleb, aga ma üritan alati siin ja edaspidi kõiges positiivseid külgi leida. Perega viberis grupp, ehk kirjutame kui mingit uudist. Korra skypenud ka, kui esimene kuu täis sai ja lähiajal ilmselt veel. Ehk skypeme nii korra kuus. Sõpradega ütleks, et väga ei suhtlegi. Läinud nii lihtsalt. Vahel harva ainult. 

Edu, jõudu ja rõõmu ka teisteks kuudeks, mil seal oled:)

-Suur aitäh. Edu ja jõudu ning palju palju rõõmu sullegi!

Olen selle ekraani toksimisest juba tüdinenud ehk aitab tänaseks! 

Tsau ja olge tublid!

Teie Kaisa

Pudru ja kapsad? Ei. Oad ja riis.

Hei!

Kell on viie pärast kümme, aga olen juba voodisse jõudnud. Mõnus. Seega otsustasin siia midagi natukene(natukesest saab kindlasti palju)kirjutada. 

Nii. Mäletate, et kirjutasin, et veedan nädalavahetuse netist eemal. Käisime Áqua Pretas, kus elavad vanaema ja onu ja muud sugulased, väga toredad inimesed. Sõit kestis sinna autoga muidugi kena kaks ja pool tundi. Kahjuks läks ruttu pimedaks ka sinna sõites, ehk eriti ei saanud ümbrust ka uudistada. Sinna jõudes oli kohe nagu teaks neid inimesi ammu. Tähistati ühe väikse sugulase sünnipäeva. Ehk seal oli väga palju lapsi ja paluti koguaeg, et eesti keeles räägin. Pidin lausa püsti tõusma ja kui lõpetasin, siis aplodeeriti. Nad isegi ei kujuta ette mis ma rääkisin. Sellistel hetkedel ajan sellist pudru-kapsa juttu suust välja, et jube. 

See koht oli üldse selline väike "küla". Mulle meeldis, sest seal kõik olid hästi kokkuhoidvad ja tohutult sõbralikud. Koht asetses brasiillaste jaoks "küngaste" vahel. Nii mõnus vaade oli seal. Kahjuks pildiblogisse neid pilte teha ei saanud, sest sadas pidevalt ja tegime palju veesõda. Aga paar pilti ikka blogis olemas, kui huvitab. 

Veidi eemal seal oli palju lehmasid, sigu ja muid elukaid. Külatänava nurgast leidsin aga põõnamas hobuse. See siin vâga tavaline. Ka siin, minu linnas on hobused kõikjal. Kurb muidugi vaadata, kui nad oma toidupoolist prügikastist otsivad. 

Aga nädalavahetuse juurde tagasi. Laupäeva õhtul istusime ühes pimedas ruumis voodil ja räägiti õudusjutte. Ma muidugi midagi ei mõistnud ja siis üks poiss, kellega sai üsna inglise keeles suhelda ütles koguaeg, et tõlgib mulle ja igakord tuli sama jutt, mis algas:"The lord of the rings.." ja sellele järgnes jutt, et esitab kõrge kvaliteediga filmi või midagi sellist. Ma ei mäleta miks ja kuidas, aga sellest sai minu ja *pane ise siia nimi, sest mu aju ei suuda seda meenutada* inside joke, kui alles tutvusime seal ja niisama rääkisime. Nalja sai. Kui õudusjutte räägiti kottpimedas toas, siis Manuel, ma arvan, lükkas ukse lahti, kõik hüppasid puntrasse. Mina pistsin karjuma- seejärel aeti meid magama.

Järgmise päeva hommikul vara üles ja läksime apelsine/laime/sidruneid tooma. Hiljem vaatasime seal kohalike poiste jalgpalli ja ma imestan ja suur respect neile, sest nad on nii asjaga hinge juures, et selle vaatamine võtab seest õõnsaks. Minu jaoks on ja jääb jalgpall täielikult Brasiilias spordialaks, see on nii imeline, lihtsalt kui õnnelikud ollakse ja olen näinud ka mängimas neid mitte üldse heades tingimustes jne, aga neid see ei heiduta ja ilmselt seetõttu ongi jalgpall ka heal tasemel: lapsest saati, paljajalu, ükskõik missugusel maastikul, ükskõik mis ilmaga jne. Vinge! Mitte, et peaks kõik kuskil spordisaalis mängima, aga lihtsalt. Super! That's why i love Brazil. 

Ise panin kah "jala külge" jalgpalli mängule, aga no mis ei ole mulle mõeldud see ei ole. Peale kümmet minutit võis mind juba maas istumas ja väikse tüdrukuga juttu ajamas näha. 

Jäin väga rahule ja juba kuulsin emalt, et onu ütles, et kõik ootavad mind juba tagasi ja meeldisin kõigile. Samas sõnad! 

Nädal on edukalt juba lõpu poole tüürimas, käin ikka koolis ja üritan tohutult keelt õppida. Täna sai näiteks 3 lehekülge uusi sõnu ja väljendeid kirjutatud. Tegin seda Annika õpikuga ehk saksa-portugali õpik. Imeline, mis keel veel lõpuks? Aga ei, sain hakkama ja aru ja nüüd tuleb uued asjad lihtsalt selgeks saada. Üldse on keeruline. Internetis enamasti eesti keel, koolikaaslastega jne muidugi inglise/portugali- muutsin küll telefoni jm portugali keelde, mõtlen inglise keeles enamasti, vahel kui portugali keel ei meenu tuleb kusagilt vene keel, imeline, kas pole? Neli keelt segamini nagu pudru ja kapsad. Või Brasiilias peaks ütlema nagu oad ja riis? 

Täna koolis juhtus aga säärane lugu: kirjutasime Annikaga(saksa võp) üksteise vihikusse, mõlemad oma emakeeles igasuguseid asju teineteisele. Kui aga neid tõlkima hakkasime üksteisele, siis mis te arvate, et juhtus kahe kergesti-nutma-hakava tüdrukuga? Jah. Seal me olime, keset tundi nutsime ja naersime läbisegi. Nii kalliks saanud ja meie huumor ning kõik on super. Ma ei suuda ära oodata, mis me peale vahetusaastat ette millalgi võtame, aga nagu ma talle kirjutasin, siis, EUROOPAS NÄEME! Uskumatu ka see, et pühapäeval juba kaks kuud siin oldud. Iga hetk tundub aina väärtuslikum. Olen nii õnnelik, et mul sellised sõbrad siin tekkinud. Sain kinnitust oma suurepäraste sõbrannade osas ka täna, kui Lara, Tainá ja Camylega jäätisekohvikus käisime ja niisama juttu ajasime. 

Varsti plaanis ka Teie küsimustele vastata blogis. Kes ei tea, siis esitada küsimusi saab ask.fm/kaisabrasiilias. 

Ja ma tahaks tänada veel absoluutselt kõiki, kes mu blogi kohta head tagasisidet annavad! Eks ma isegi tean ju, et mu kirjutamisoskus pole teab mis kuld, aga tore kui meeldib ja loetakse. Suur aitäh!

Teie Kaisa

Kerin magama ära, sest juba kell pool üksteist. Homme üle pika aja ka võrkpall! 

Tsau! (kaisakasper.tumblr.com)

Kui miski huvitab, siis küsi

Hei! 

Taaskord veedan nädalavahetuse interneti vabalt. Et aga Teile ka midagi uut ja huvitavat tuua, siis otsustasin anda teile võimaluse öelda millest kirjutada, või küsida lihtsalt asju, mis teid huvitavad seoses minu vahetusaastaga Brasiilias. 

Kuna peagi algamas uus kuu siis plaanin end tõsiselt kokku võtta ja pühendada end enam keele õppimisele. Niiet. Et midagi ikka oleks siia postitada "käisin koolis-tulin koju" asemel vahest, siis ootan teie ideid ja küsimusi ja kõike:

ask.fm/kaisabrasiilias

Vastustest teen eraldi postituse, mitte ei vasta ask.fmis. 

Ja kuna ma sain paki Eestist kätte, mis tähendab, et sain kaamera, siis üks kord, võib-olla kaks, korda nädalas saan teid kostitada vähe kvaliteetsemate piltidega -> kaisakasper.tumblr.com

Sellised uudised. Kirjutamispisik ikka küljes ja tahaks blogi(d) vähe põnevamaks muuta!

Kell tiksub kesköö poole aga juba ehk ampsan ühe mesikäpa vahvlikommi ja heidan magama!

Ilusat nädalavahetust ja nautige sügisilma(enne õhtulehest jäi silma, et sügistormid algamas! mõnus- täna oli siin 27 kraadi) ning meil siin on alanud vahepeal ametlikult kevad!

Tchau!

Teie Kaisa

Kogu postitus iga noore lemmikasjast- koolist

Hei!

Jah, see pole uni. Ma olen jälle end sisse seadnud, et Teile kirjutada. Peale eilset postitust ma nagu nakatusin kirjutamispisikusse. Eks näha ole kaua see "haigus" kestab, aga kirjutan teile nüüd ammu lubatud postituse koolist Brasiilias, eks võrdlen seda ka Eesti kooliga. Aga palju on siin minu arvamust ilmselt, niiet ärge tõepähe võtke, et iga viimne kui üks kool Brasiilias selline on.

Alustuseks siis nii palju, et kes ei tea, Eestis lõpetasin põhikooli 9nda klassi ja siin olen 2 klassis, ehk Eestis mõistes 11ndas. Varsti saab kooliaasta läbi siin ning lähen 3ndasse. 

Kool algab kell 7, kuid enamasti algab see kell 7:20 ehk oleneb millal ja kas õpetaja klassi jõuab. Mina olin oma teisel koolipäeval mega paanikas, kui 7:05 koolimaja ette jõudsime, sest kell 7 ju algab tund. Klassi jõudes aga polnud poolt klassigi kohal ja siin ei tehta hilinemisest eriti suurt numbrit, kui üldse sellest välja tehakse.

Koolis on mul 6 tundi- olen pannud ka enda tunniplaani pildiblogisse- ja tunnid jaotuvad paarideks, näiteks 2 matemaatikat, 2 füüsikat, 2 keemiat. Ehk "kolm" ainet/tundi päevas. Esimese kahe aine vahel pausi pole ja kaks tundi on 1h 40minutit. Ehk 2x1h40min järjest. Ma ei oska seda süsteemi seletada, ehk saate aru. Siis on 20 minutiline paus(siin sellist sööklat ei eksisteeri, väike putka, kust osta endale meeldiv võileib vôi kompvek ja jook)ja viimased kaks tundi.  Kool lõpeb 12:20. Tavaliselt varem. Esmaspäeviti on ka pärastlõunased tunnid, algavad kell 2, kestavad sama kaua nagu hommikul. 

Olen vist maininud ammu, et klasse õpilased ei vaheta, vaid seda teevad õpetajad.

Õpetajate kuulamine on ka suhteline. Mõnes tunnis, vahest, valitseb vaikus, kui teises on täielik hullumaja ja õpetaja on lihtsalt keegi suvaline inimene, kes tahvlile kirjutab.  Enamus tunnist möödubki nii, et õpetaja kirjutab tahvlile, õpilased kirjutavad maha. 

Samuti igaüks võib endale sobival ajal klassist välja minna: kas siis selleks, et wcsse minna või hoopis seejaoks, et õpetajat tassi kohviga kostitada.

Aga olenemata maha kirjutamisest tahvlilt, on siin tohutult tihti tööd. Mõnikord tundub, et isegi nii sageli, et tunnis midagi uut ei jõuta õppidagi, kui juba uus test laual. Minu jaoks on siin mõndade tööde tegemine naljanumber. Eestis ealeski ei tehta, kui üldse, kontrolltöid paaris, 4-5 liikmelistes gruppides või midagi sellist. Siin on see aga väga tavaline. Kui kontrolltöö tehtud, siis viid selle õpetajale ja võid klassist lahkuda, isegi kui tunni lõpuni on aega pooltundi või rohkem. Eestis saadaks õpetaja laua taha tagasi ja käsiks uut peatükki läbi töötada. Palju aega veedetakse peale kooli õppides... sounds like in Estonia. 

Õpetajate ja õpilaste suhted on siin palju lähedasemad. Kutsutakse eesnime pidi. Suheldakse nagu sõpradega. Ja see ei ole imelik kui keset tundi õpetajat kallistama lähed. Imelik pole isegi see, kui klassivennal on põsel õpetaja huulepulga jälg. Ka klass omavahel saab väga hästi läbi, 45 inimest. Meenub kohe see, et Eestis oli pidev draama meie klassis, ainult 7 inimesega. Siin aga täiesti teistmoodi. 

Nagu ilmselt teada, siis siin koolides koolivorm. Mul ainult pluus aga pükste koha pealt reegel, et ainult sinised teksad ja jalanõud hallid, valged, mustad, pruunid vm, mitte roosad ega punased. 

Kindlasti jäi millestki kirjutamata, andke teada, kui tahate millestki põhjalikumat ülevaadet.

Üldiselt võin öelda, et ma igatsen niiiiii väga Eesti "tööta nagu loom" koolisüsteemi. Ma näen pidevalt unes keemiavõrrandeid ja bioloogia töövihikut ning venekeelseid sõnu. Tohutult igatsen seda tuupimist, aga eks siin muid asju vaja õppida-keelt. Eestisse jõuan ja kooli lähen eks siis rügan tööd jälle teha. 

Loodan, et saite miskit uut teada ja peatse kohtumiseni! Nädalavahetust ei veeda ma ilmselt jälle kodus ehk ilma internetita taas, kuid kirjutan midagi üles, et teile siis ka kirjutada!

Kallid-musid

Teie Kaisa

Ajame rongi rööbastele tagasi, ehk üritan aru saada mis toimub

Hei, otsustasin tänase õhtu, pigem öö, pühenduda blogile ja, et selle korda tagasi saaks. Isegi oma viimaseid postitusi lugedes ei saa ma aru kust ma pooleli olen jäänud. Eks ma kirjutan mis mul meeles on, aga teades mu kuldkala mälu, siis pole eriti palju. 

Piilun märkmikusse, et ehk seal miskit vihjeks, mis teinud olen, aga ei midagi. Nulliring.

Eelmise nädala laupäeval sai asjad kokku pakitud ja sõidetud Ilheuse lähedale sugulaste poole. Rand majast vaevu 100 meetri kaugusel. Läksime 7kesi, kahe autoga ja asju oli meil täpselt üks kastiauto kastitäis+auto pagasniku täis. Sinna jõudsime päris hilja. Rannas toimus mingitsorti pidu, aga selle asemel läksime vennaga ujuma. Vesi oli SAUN. Nende jaoks väga külm, aga ma pole ealeski Eestis näiteks nii soojas vees ujunud, isegi kõige soojemal suvel. Väga mõnus oli lõpuks end seal ookeanikeses kasta. Rohkem ei meenugi mis tegime tol õhtul. Järgmisel päeval seadsime sammud-pigem autod, uue koha poole. Kalastati ja saadi paar kala kah, ja ma ujusin jälle ning sõime kookost. Jube hea on ikka "värske" kookos, otse puuotsast alla prantsatanud. Sain sel päeval lõpuks veidigi päikest. Mõnus. Ja rand oli taas hingematvalt kaunis. 

Oli üks väga lahe ja üpriski tore nädalavahetus.

Mis siis veel?

Alustasin taas jõusaalis käimist ja lihased päris hellad, okei, tegelt, lihasvalu nagu lihasvalu ikka, kui pole ammu trenni teinud. Mäletan kui aasta tagasi see peale kergejõustiku trenni oli. Aga ei. Mulle meeldib, jõusaal hea koht kus aega veeta ja saab end veidi vormis kah hoida. Kes ei tea, siis minagi siin paar lisakilo kuskilt taldrikult üles korjanud. Eks need ole need rasvased toidud, mis valged salvrätid läbipaistvaks õliga muudavad.

Täna käisin venna ja ta sõpradega pizzarias- selle nimel ma ju jõusaalis käingi. Seal oli, et maksad teatud summa ja söö siis palju tahad. Ettekandjad vahetpidamata saalivad edasi-tagasi pakkudes erinevaid pitsasid. Tavalisest kanapitsast-shokolaadi ja karamellipitsani välja. Kõht sai ikka väga täis.

Ja no karamellipitsa ei olnud selle päeva tipphetk. Oli midagi palju palju paremat. 

Olin parajasti üksi kodus, kui telefon helises- keegi all ukse juures helistab. Lähen kiikan siis rõdult, et kas keegi autoga, või kes. Ja no ma ei suutnud ise ka oma emotsioone talitseda, kui nägin postiautot, mille avanenud ukse tagant võis näha postipakke. Avasin ukse, läksin alla ja selle mehe kõrval oli pakk. Suur ja pirakas. Väriseva käega andsin oma allkirja ja jooksin tänades ruttu tuppa tagasi. Olin nii õnnelik- lõpuks see pakk Eestist siin. Aitäh ja armastan teid! Pakis oli miljon shokoloaadi ja sama palju kommipakke, lisaks sellele veel pakk kama ja juubelitordi pulbrit. Natuke nänni sõpradele. Mu kaua-kadunud-Eestissejäänud-teksapüksid ja retuusid ning põhiline:KAAMERA! Ma katsetasin sellel erinevaid seadeid ja nii edasi ja see tundub üks parimaid kaameraid üldse. Nii lahe! Ei suuda oodata millal seda siin kuskil saan kasutada. Pildid tulevad ma arvan megad. Samas on piltide blogisse edastamisega probleem, sest otse fotokast ipadi neid võimalik laadida pole. Eks näis. Alati saab ju rääkida perega ja nädalas korra loodan teile ikka ehk siis kvaliteetsemaid pilte, kui mu iphone omad, võimaldada.

Sel nädalal nagu eelmises postituses mainisin, kooli pole ehk vaatab kas ja mida veel teha jõuab. Tahaks veidi tegelt kooli, et oma lahedaid klassikaaslaseid näha. Tõmban nüüd selle postitusega otsad kokku ja soovin teile varsti algavat kena hommikut ja endale head ööd. 

Tumblr ka lõpuks koostööaldis, ehk lisasin pilte: kaisakasper.tumblr.com

Teie Kaisa

Teocamp- nädalavahetus ja vabandused

Suurimad vabandused, et pole üldse oma nina siia pistnud. Pole eriti aega ega internetiühendust olnud. Kaks ööd ööbisime vanaema juures, kus netiühendus oli ainult rõdul ehk sinna ma ipadi ei vedanud ja nii jäigi kirjutamata. 

Nüüd läheme nädal aega tagasi....

Reedese päeva veetsin koolis ning siis kodus: pakkisin ja puhkasin sellest nädalast. Pakkisin asju, et minna campi mamoami ranna ääres. Kirikuüritus, palju noori ja lahedaid inimesi. 

Enne minekut pidime vanaema juurde minema ja no igalpool on ikka see teema, et vanaema juurde jõudes söök ette, nii ka siin. (PS! Igatsen vanaema Anne kartulit-kastet ja rohelistsuppi ning vanaema Sirje juustukaid)

Sõitsime siis veidi üle tunni ja jõudsimegi kohale. Oli jutlus ja peale seda luau rannas: tantsiti, tehti muusikat ja vesteldi niisama.

Ka laupäeval oli mitu jutlust, mis olid vahepeal igavad, sest nii palju ma keelt ei mõista. Siin aga lahe see, et vahepeal lauldakse ka kõik koos ehk pole üksluine pinginühkimine.

Ööbisime muidu ühes majas, kus oli 4 tuba. Kõigis 12 nari ehk ühes toas~24 inimest, tüdrukut/naist siis meil, sest meeste-ja naistemajad olid eraldi. Meie toas iga kell keegi magas. Alguses mõtlesin, et kas magama tuldi sinna või, aga hiljem kui ise peaga patja phutusin, järgnes sellele 3-tunnine unepaus. Ka võrkpalli magasin ma nii maha.

Seal toimus palju erinevaid tegevusi kokku ja mul lemmik oli jalgpall. Oli batuut, mis oli jalgpalliväljak, väravad jne ja see kaeti vee ja vahu/seebiga ning mängiti. Mega naljakas ja üpris keeruline. 

Rand seal oli imeline. Ilmselt järeldate seda mu pildiblogi põhjal, kus palju pilte sellest. Palju pilte veel tulemas ka koolist, aga aega läheb. 

Söök seal oli mega. Riis ja oad- Eestis hakkan neid ka hullult sööma, aga enne pean õppima kuidas selliseid valmistada. Poleks kunagi arvanud, et ma ube nii väga armastama hakkan. 

-Campis kui ütlesin, et elan Eestis, siis õde 'selgitas', et Venemaa kõrval ja iga viimse reaktsioon oli, et issand jumal, seal ju külm.

-Ja külmaga seoses. Üks poiss tahtis kord küsida, et kas Eestis lund on. Kuna ta sõna lumi ei teadnud ja ma portugali keeles ka mitte, siis ta küsis:"In Estonia...*hakkas laulma let it go'd" ja see peale saingi aru!

16ndal sain omnivas suure üllatuse osaliseks, kui nägin, et pakk on juba Brasiiliasse saabunud. Küll mitte veel Itabunasse, aga siiski. Ei suuda oodata, et pakk saabuks: nii palju häid asju ühes pakis. 

Koolist veel, et meie kooli tuli veel üks USA võp. Ja ta sai ise valida kumba klassi, kas A või B ja nüüd siis ta meie klassis. Kolm lahedat võpi: Eesti, USA ja Saksamaa. Teine USAkas üksi klassis. Aga ei tea, võib-olla vahetatakse, et oleks 2:2. Eks seda näeb nädala pärast. Jah, järgmine nâdal pole jälle kooli. Ainult neil, kes eksameid tegid ja "läbikukkusid" vm. Vahetusõpilastel siiski vaba, sest eksameid ei teinud. Eks siis näis mis plaanis. Nädalavahetusel perega randa vist laupäev-pühapäev, aga egas ma ka ei tea kas sain õigesti aru. Elame-näeme!

Teie Kaisa

Jaaaaaa, september juba ka täis tiksumas.. Ise elasin juba paar päeva teadmisega, et oktoober ja kohe november......juhtub. 

Kool-kodu-kool-sõbrad ehk kõik on juba üpris tavaline

Hei!

No see blogipidamine on üha keerulisem. Kõik on endale juba igapäevane ja uusi asju on aina vähem. Poleks vist väga mõttet siia sellest kuidas iga päev kooli lähen ja siis sealt tulen jne.

Vahepeal muidu olen Hannahiga jälle aega veernus, käisime kaubamajas JÄLLE- nüüd on mul enamvähem kurguauguni sellest kaubanduskeskusest. Esimest korda läksime ka kahekesti tänavatele uitama, muidugi tänavale, kus palju poode. Hannah on shopahoolik, kõige hullem shopahoolik, keda tean. Kuna aga ilm oli väga vihmane, siis ei olnud eriti kaua väljas. Läksime kaubamajja ja siis Hannahi juurde.

Teisipäeval ja kolmapäeval jäid kaks viimast tundi ära ehk juba 10:20 lõppesid tunnid. 

Kolmapäeval võrkpall ja koju jõudes vend kutsus mind sõbranna sünnipäevale. Täiskiirusel pessu ja valmis. See oli üllatuspidu, mida mulle tundub, et siin tehaksegi üpris palju. Sünnipäevalaps lükati kohe riietega basseini ja teised samuti, aga ma jäin pika palumise peale siiski kuivaks. Sõime, jõime, rääkisime ja mängisime korvpalli jm. Väga väga tore oli, kuigi inglise keelt seal põhimõtteliselt ei osatud, siis saime asjad räägitud ikkagi.

Nüüd hästi random asi:

Matteusega(pole halli aimugi kuidas ta nime kirjutatakse tegelikult)proovisime selg ees korvi palli saada, kuid tulutult ning kui väljakult ära hakkasime minema siis ta pööras selja korvi poole ning viskas ja see läks sisse!!!! Meie emotsioon oli parim.

Aaaa, koolist veel nii palju, et klassis on ikka jätkuvalt külm ja kui neil siin on külm, siis nad ei lülita konditsioneeri ikkagi välja. Klassis olles tunnen pidevalt kuidas nohu jälle tulka tahab. Koolis kannan pikavarrukatega pluusi, koolivormi t-särki ja paksu YFU pusa. Ikka külm. Jube. 

Kooli erinevuste postitus on ka valmis kirjutatud, eks varsti avaldan. Pildiblogist(kaisakasper.tumblr.com) võib peatselt leida pildi mu tunniplaanist ja ehk millestki veel, eks näis.

Teie Kaisa

Aeg läks ja läks ning kuu sai juba täis...

No tervitus!

Ütlen ausalt, see eksamitenädal ehk minu kodusolemise nädal on veninud ja ega ma polegi midagi teinud. Puhanud ja maganud, aga ikka väsinud. 

Suhtlesin esimest korda kodustega mitte kirjutades ja nii kartsin, et kohe koduigatsus tuleb peale, kuid hoopis vastupidi. Kõik on kohe palju parem. Homme kui hea ilm, siis sõidame vist kuskile, nii sain vähemalt mina aru isa jutust. 

Järgmisel nädalal haaran härjal sarvist ehk kooli taaskord! Plaanis ka klassiõdede ning Hannahiga midagi teha, eks siis näis.

Tahtsin lihtsalt öelda, et see kuu on siin möödunud väga väga kiiresti ja ma ei suuda ära tänada kõiki, tänu kellele siin olen. Alustades firmadest, sugulastest, vanavanematest, kuni sõprade ja otseloomulikult kõige suuremast toetajani-oma pereni- välja. 

Kuna blogi on aina raskem ja raskem kirjutada, sest minu jaoks on kõik juba rutiinne, siis üritan ehk teha erinevaid postitusi ning ammu lubatud postitus kooli erinevuste kohta pole ka enam kaugel. Kui ise tahate millestki rohkem teada saada, siis küsige, ei hammusta.

Kuna ma siin kõigest peamiselt ülivõrdes olen rääkinud, siis mõtlesin, et mainin ära ühe ja ainukese asja mis mind siin häirib: ajast mitte kinni pidamine- pidev hilinemine. Ma võiksin siia ilmselt umbes 15 näidet tuua, aga nende kirjutamine võtaks liiga kaua aega. Lihtsalt. Alatihti on nii, et öeldakse, et minek nt kell 14:30. Kui ma juba selleks ajaks valmis olen, siis hakatakse alles end sättima ja pidevalt muutub ka siis juba plaan kuhu, kellega minnakse. Ma ei räägi oma perest, vaid üleüldse. Kui ma olin paanikas, et jäin võrkpalli trenni esimest korda 2 minutit hiljaks, siis kohale jõudes istusime seal veel umbes 10 minutikest, ja nende jaoks tundub, et on alati kellaaeg +- paarkümmend minutit. Ka koolitundi hilinemistest ei tehta numbrit. Tuled klassi, tervitad ja otsid omale istekoha. No problem. 

Aga see on ausalt ainuke asi, mis häirib ja sellega harjumine hakkab ilmet võtma, niiet vabandust kui Eestis aasta pärast tunni või paar hiljaks jään. 

Ja ega rohkemat mul teile polegi. 

Teie Kaisa

Beijos

Mitte kodusistumise nädalavahetus

Üleeile, 30.august, oli hommikupoolik üpris rahulik, aga siis Dudu ütles, et ta sõbranna esineb kaubamajas ja seal on selline tantsu etteastete üritus. Kuna mingeid plaane selleks päevaks polnud siis leppisime kokku, et läheme ja kutsusin oma klassiõe Tainá ka kaasa. Kaubanduskeskuses kohtasin paljusid oma koolist ja niisama uusi inimesi. Üks tüdruk näiteks tahtis mu juustest pilti teha ja mis mul siis selle vastu olla sai, lasin teha ja ta oli nii õnnelik. Etteasted olid väga lahedad ja seltskond ka tore: meiega oli koos kolm samanimelist tüdrukut, Juliat. Kui parajasti üht etteastet vaatasime, tuli mu juurde üks noormees ja võttis mu käe ja "suudles" seda. Olin väga kohkunud, sest ei teadnud teda ja polnud varem näinudki. Ta küsis ka mu sotsiaalmeedia kasutajaid, aga ütlesime, et mul pole, sest ei ole iga suvalist vaja endale kuskile kirjutama.

Eile, 31.august, oli hommik veel vähetõotavam, kui eelneval päeval ja vedelesin voodis ja puhkasin. Siis hakkasin tuba koristama. Võtsin parajasti tolmu kapilt, kui ema hõikas mu nime. Läksin siis rõdule ja näen, et mingi auto seisab maja ees. Kuna mu kaugelenägemine on selline so-so, siis võttis aega et aru saada, kes need on. JA SIIS MA NÄGIN HANNAHIT(saksa võp, kellega kohtusime seminaril). Olin talle oma aadressi andnud, et ta saaks uurida, kas elame lähestiku ja võta näpust-autoga 1 minuti teekond! Kas pole lahe? Tutvusin siis ta perega ja nad kutsusid mind basseni/grillipeole. Mu hostema oli õnneks nõus ja nad vestlesid seni kuni ma asju kokku panin. Kohale jõudes sõime-sõime ja sõime. Maitsesime palju erinevaid lihasid, mis olid mega head!!! Lõpuks läksime ujuma ja siis sauna... let's face it- eesti saun on ikka SAUN! see oli lihtsalt kõrge temperatuuriga ruum! Aga hiljem oli üsna mõnus juba, kuigi õiget sauna mõõtu siiski välja ei andnud. Kusagil kella 7 paiku mu sugulane, Dudu, helistas ja ütles, et peaksin as soon as possible koju minema, sest kohe-kohe Francisco-mu hostvend ja Renata-hostõde jõuavad- neile korraldati ülllatuspidu. Nad kutsusid Hannahi ka ja nii me siis läksime, kuigi oli vaja kiiresti, kiiresti, siis nad jõudsid alles poolteist tundi hiljem, aga hea seegi. Üllatuspeo põhjus on mu jaoks veidi veel hägune, aga seoses kirikuga said neist nüüd nn"täiskasvanud". Sõime jälle ja istusime, rääkisime niisama. Ja te ei tea kui hea tunne see on, kui hostisa midagi ütleb ning kui sugulane hakkab tõlkima ja sa saad öelda, et pole vaja, sest said ise aru!!!!! Ah. Mega hea.

Täna, 1.september- kaunist porist kooliaastat teile!, oli meil Hannahiga plaan ehk kaubanduskeskusesse JAH JÄLLE SINNA minna. Ta on tõsine shopahoolik ja see oli raske, kui pidin aitama tal valida, mida osta, sest kõik istus ta seljas perfektselt. Peale poodlemist seadsime sammud Hannahi capoeira trenni. Uskumatuuuuuuuu kui lahe see on. Väga keeruline, aga ülimalt vinge! See muuusika ja kõik. Kunagi millalgi ehk proovin ise ka, kuid vaevalt mul oma keha üle sellist kontrolli on, sest mu käed ja jalad nagu pikad rippuvad asjad mu küljes. Koju jõudes miskit erilist ei teinudki, vaid läksime jõusaali. Hannah tuli ka. Nalja sai, trenni mitte niivõrd palju, kuid siiski. Üpris tegus ja väsitav päev, aga eelistan seda alati kodusistumisele. 

Ja mu telefonilaadija andis otsad niiet piltidega ei ole parimad lood. Homme vist, nagu aru sain, elamisluba jälle ajama ja ka telolaadijat ostma. Sel nädalal pole kooli mul, ega teistel vahetusõpilastel siin linnas, sest eksaminädal. Hea väike puhkus kuigi oma hulle klassikaaslasi igatsen juba!

Perega muutuvad ka mu arvates suhted aina aina paremaks. Vennaga oleme "vihavaenlased" ehk tõeline õe-venna suhe. Nii vedanud ikka oma hostpere ja sõpradega siin, pean kordama! Super. 

Kas ainult mina või mu kirjutamine muutub aina igavamaks ja teile mitte põnevaks? Raske kirjutada kui endale kõik üsna igapäevane juba, aga sellegi poolest üritan teid kursis hoida ja pidevalt blogi täiendada! 

Kaisa

Beijos! 

Niisama juttu

Postitusi hakkab tihedamini siia tulema miskipärast, aga kirjutan veidi siis.

Mäletate, et käisin Annikaga poodlemas? Järgmine päev läksime kooli ja olime mõlemad uued, kooliks sobivad, jalanõud jalga visanud. Koolitöötaja, kes meile ütles, et vaja teisi jalatseid, oli nii õnnelik, et kohe teda kuulda olime võtnud. Viskas pöidlad taeva poole ja rääkis midagi portugali keeles. Igatahes, saime kellegi tuju heaks teha vähemalt.

Eile, 28.august, oli kardetuim pärastlõuna ehk võrkpalli trenn. Olime terve päeva Annikaga rääkinud, kui jubedad me selles oleme ja kuidas kõik vaatavad, kui me failime. Aga läks päris hästi. Ilmselt järgmine kordki minek. Saalis niisama olijaid oli ka ikka veidi rohkem, kui saaks kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Kokkuvõttes jäin rahule, aga üpris ebatavaline, et keegi tundmatu, sinuga samas koolis käiv inimene, sulle kaasa elab- tõstis särgi üles ja karjus- jah, nii tegi üks poiss. Lõbus oli igatahes.

Keelest jälle rääkides, siis pidevalt kipub nii olema, et öeldakse midagi. Ma ei mõista ühte sõna näiteks ja kui hakatakse seda seletama, siis jõutakse uue teemani ja eelnev asi on nagu poleks kunagi olnud.

Mainisin ühes postituses, et siin on tööd ka kõige kergematele tegevustele. Täna bensiinijaamas käies nägin taas midagi uut- ise ei pea enda autot tankima, sest selleks on rohelistes kostüümides mehikesed, kes ise selle ära teevad. Mugav, või mis?

Kes teab, see teab, et kunagi mu hostpere arvas, et ma Saksamaalt. Ma ei saanud aru miks. Samuti ei saanud aru, miks mu õde siin koguaeg palus mul kisakoori liigutusi teha.. Nüüd ükspäev vaatasime vahetusõpilaste ankeete, mis õe meilil olid ja ta ajas minu ja ühe Saksamaa tüdruku hobid sassi. Igatahes. Nad nüüd teavad surmkindlalt, et olen Eestist ja kisakooriga pole mul mingit pistmist

Muideks. Minult küsiti kas Eestis on pulgakomme. Ja mu hostõde arvas, et siin augulised teed ja Eestis, kui Euroopas, peegelsiledad. Ma aga tegin üllatunud nägu, sest ilmselgelt olen ma Tallinna teeolusid näinud ja käinud ja sõitnud seal ning kohati võrdleks neid siinsete teedegagi. 

Samuti on tekkinud suuuper üllatunud ilmed seepeale, kui saadakse teada, et Eestis enamus mehi ei raseeri oma jalgu, arvatakse kohe, et nad on gorillade taolised. Imelik, et üldse sellisest asjast juttu tuleb, aga nii on. Siin olevat see meeste puhul väga tavaline.

Selleks korraks jälle kõik. Mul paar postituse ideed varnas rippumas aga eks näis millal ja kas need tehtud saan.

Aa, ja Teie positiivne tagasiside mu blogi kohta on nii armas, SUUR AITÄH! Ja uskumatult tore on kuulda, kui minu üle ollakse uhke, et sellise pika teekonna ettevõtsin ja Eestis asjad seisma jätsin. Aitäh!

Päikest teie halli sügisilma ja loodan, et teil 'valmis juba pliiatsid ja suled...', sest kooliaeg kohe paljudel ukse ees.

Kaisa

(kaisakasper.tumblr.com)