Ma arvan, et ma päev-päevalt kirjutama ei hakkagi edaspidi, vaid kirjutangi asjad mis meeles on, mis toimunud on või mis tulemas on.
Üks päev oli Eestis vanaema meil külas. Ja siis otsustasime facetimeda. Nalja sai nagu ikka. Rääkisime niisama, kuni vend tuli ja ütles, et kas tahad minu ja isaga kaasa minna, teise linna-töö asjus. Olin nõus. Kiire lõpp facetimele ja paari minutiga valmis ja minek. Sõitsime. Mina ja vend magasime kuni söögipausini. Ausalt üritasin silmi kõigest väest lahti hoida, aga kui uni on, ja veel autosõidul, siis on sellest keeruline jagu saada. Ma isegi enam ei tea, kus linnas me käisime. Aga sõidul sinna, kui ärkvel oli, nägin palju mägesid-minu jaoks. Eriti kui need kaugel paistsid oli mega ilus. Kaamerat ega telefoni mul kaasas polnud niiet. Ka praegu olen telefonita, sest laadija andis otsad, või, mina tegin laadijale lõpu peale. Tol päeval koju jõudes ootas mind voodil armas üllatus- kiri Eestist, teiselt vanaemalt seekord. Nüüd olengi ise paar kirja ka valmis vorpinud ja plaanis ehk järgmine nädal teele panna.
Ja kus juures. Sel päeval oli esimene kord, kui ma välku nägin Brasiilias. Mainimist väärt.
Mis siis veel juhtunud on?
Olen kohe-kohe olnud siin kolm kuud ja ma pole endiselt jala kooli saanud minna. Tähendab. Polnud saanud. Neljapäeval, aga lõpuks oli mul see võimalus ja oi kuidas ma seda nautisin. Nii mõnus 20-minutline jalutuskäik. Ka koolist tagasi sain jalutada. Kuna mõned klassikaaslased samuti elavad siin lähedal, siis oli eriti lõbus ja tore. Sel päeval olin üksi kodus ja mõtlesin teha video, kus vastan ask.fmis esitatud küsimustele. Mõeldud-tehtud. Editisin siis seda ja kuna mõni koht oli eriti tobe, siis videosse jäid ainult alla poolte küsimuste. Nüüd aga juurdlen selle üle, kas see video üldse üles panna.
Neljapäev ja reede olid koolis sellised, et tehti ainult eureka proove. Ehk enamasti istuti ja räägiti niisama. Sain kinnitust jälle, kui imelised inimesed mu klassis on. Tohutult sai nalja.
Reedel, ehk eile, toimuski lõpuks projekt Eureka. Üritus pidi algama 19:00, kuid pool tundi hiljem jõudsime kooli ja alles siis algas üritus. Ma põdesin koguaeg, et jääb nägemata. Oli ~6 esitust. Tantsiti ja näideldi. Ma olen nii-nii kade brasiillaste ja üldse ladinakate peale, sest see kuidas nad oskavad tantsida. Nende kehad liiguvad nagu iseenesest ja uskumatu.. Super. Muidugi oli seal ka vähe selliseid kavasid mida Eestis koolsi kindlasti mitte kunagi ei näeks. Selline tants poleks lihtsalt lubatud. Ei tea kas mõistate mida silmas pean, aga jah. Tore üritus igatahes ja mu klass on ka andekaid inimesi täis ehk nad tegid imelise töö.
Peale seda läksime Matheuse, venna, õe, Leo, Samueli ja Larissaga sööma, kuigi kell oli palju. Tiksus juba 11 või oligi. Ei mäleta. Seejärel tulime meile ja üsna pea mindi laiali. Magama sai kuskil ühe ajal ja täna oli uni magusam kui mesi. Ärkasin 13:30 aeg.
Polegi täna midagi teinud ja ilmselt lebotabki kodus. Ja juba november käes! Uskumatu. Kohe jõulud, uus aasta, mu sünnipäev, lihavõtted, ja koju tulek. Okei. Eks palju palju rohkem veel juhtub selle aja jooksul, kuid selle jutuga tahtsin öelda, et aeg läheb tohutul kiirusel.
Tsau! Võtke sügisest kõike. Nautige värvilisi lehti ja olge tublid!
Kaisa
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar