TEXTO EM PORTUGUES- PRA OS BRASILEIROS!

Uma boa novidade pra meus brasileiros quem tava lendo meu blog. Eu faço uma texto só pra vocês em português aqui. Pra vocês entender. Sem google translate.

Já tem quase 2 meses que eu voltei pra meus país. Mas nem parece. Parece que era ontem que eu saiu com meus amigos, fui pra escola com a melhor turma, fui pra praia com minha melhor família brasileira é tudo mais. Tempo ta passando rápido demais. Como meu intercâmbio. Sempre eu falo que meu intercâmbio passou rápido demais. Agora só quero voltar do tempo e fazer tudo denovo. Ir pra escola ou encontrar minha família pela primeira vez.

Minha turma tava melhor demais! Com muita gente boa. (Ainda to lembrando o dia que eu cheguei e não sabia falar nada.. Eu cheguei pra sala e todo mundo aplaudiu e gritou em português (e eu não entendi nada .. Eu só fiquei lá.. vermelha como tomate ) Obrigada por me aceitar e que você me fez sentir como parte da turma! E obriagada todos os professores! Legais demais! Saudades.

Eu nem pensei que é possível fazer melhores amigos só no um ano. E agora eu tenho outra famila. Estou com muita saudades de vocês e espero que a gente vai ver denovo. Todo mundo fez tudo pra eu sentir comfortavel e feliz. Muito obrigada por isso.

Quero falar mais muita coisa...

Vida sem vocês aqui é muito estranho. Nem pensei que eu vou ficar com tao saudades de vocês. Sempre quando escuto música brasileira e música que eu escutei no Brasil. To lembrando de vocês. Lembrando as coisas que a gente fez juntos. Foi muito bom!!!! Muito mesmo.

 Minha melhor estoniana quem fez uma parte muito grande no meu intercambio!

 Meus amigos! Meus amores! "Quando a gente vai assistir o filme?" "Segunda" "Nao posso, mas na sexta?" "Desculpa, so posso no sabado" kkkk 

 Meus irmaos e amigos! Saudades!

 Minhas lindas! Meninas q eu amo tanto e nunca vou esquecer! Obrigada por existir! E serio.

 Dias que eu nunca vou esquecer! "Voce me ama?" "Nao" "Voce me odeia?" "Nao"

 Amigos pra vida toda! 

 As pessoas quem me fez tao comfortavel na escola quando eu nem sabia falar quase nada! Quem me fez tao feliz e quem eu amo!

 Saudades!

 As intercambistas q eu tava juntos. Sempre. Todos os dias. Voces fez uma parte no meu intercambio q eu nunca nao posso esquecer! Obrigada por tudo e to sentindo muita saudades!

 Melhores amigos!

 Minhas lindas!

 Melhores amigos para sempre!
(Estonia-Alemanha-Brasil)

 MEUS!

 Melhores!

Minha intercambista q ta fazendo muita faulta aqui na minha vida! E um gato da sistema kkkk.

Pra todo mundo quem fez a parte no meu intercambio! Voces sempre me faz feliz! Valeu!

E quando chegou a hora pra voltar pra meus pais. Foi tao dificil falar tchau pra voces. Eu sei que a gente vai ver denovo. Mas eu nao sei quando. 
Quando tava minha última dia no Itabuna... Eu fiz minha mala, e fui pra aeroporto com minha família. Já antes do ilhéus eu tava chorando no carro. Sem parar. Acho que todos os dias - mais ou menos um mês .. Antes que eu fui embora eu chorei. Tava tão triste. Todos os dias falei tchau pra uma pessoa e chorei mais e mais. Foi muito difícil.
Eu espero que voces entendi que voces estao tao importantes pra mim! Porque muitas pessoas acharam que eu tava fria mas todo mundo me viu chorando! ENTAO!! KKKK

Que saudaes do os brasileiros! Sempre felizes e sorrindo! Voces me mudou! To mais feliz, to sorrindo sempre e eu tenho que olhar a vida mais diferente agora.

Desculpa que meu portugues nao e MUITO BOM porque ja esqueci muita coisa! MAS nunca vou esquecer de voces! Ate logo! Minha familia, amigos e MINHA casa- Brasil!
SAUDADES!

Vou parar aqui. Porque to chorando demais viuu  gente!!

Talvez vou escrever mais e vou colocar as fotos da estonia para voces- so se voces querem.

Teekond tagasi koju

Peale pikki noomitusi, et kus mu blogi on ja peale teiste blogide lugemist olen lõpuks end siia jälle toonud, et teiega jagada seda, kuidas ma Brasiiliast koju jõudsin. Teekond kujunes arvatust pikemaks.. Kuidas ja mis seda ma teile räägiksingi.

Eelmises postituses rääkisin oma viimaste nädalate tegemistest ja hüvastijättudest sõpradega. Eelviimasel päeval, mis oli siis 24.juuni, pakkisin veel oma asju ning käisime paari sõbra,venna ja parimate sõbrannadega pizzarias.

Enne seda käis mu parim sõber veel minu juures ja andsime üksteisele kirjad, mis kirjutasime. Ning mida lugedes ma siiamaani silmad peast välja nutan. Sel hetkel vist ei jõudnudki kohale, et see on viimane kord kui me näeme. (Kunagi tulevikus ka,- kuid siiski. Kes teab kas ja millal)

Peale pizzariat läksime meie poole ja ma andsin oma parimale sõbrannale ka kirja, mida ta kohe lugema hakkas. Ja siis me nutsime seal. Ma ei suutnud enam üldse ja lihtsalt ulusin nagu väike laps, kes poes pulgakommi ei saanud. Lõpuks pidime siis hüvasti ka jätma ja olime all nii kaua ja kallistasime miljon korda. Me olime selle aastaga nii kokku kasvanud, et siiani on raske kui whatsappis kirjutame- tahaks temaga lihtsalt kokku saada, rääkida ja kallistada.

 Tol õhtul pidime kõik perega ühes toas magama ja siis ma nuuksusin end seal vaikselt vist magama.

25.juunil- saatuslikul päeval- ärkasin üles, sättisin valmis, pakkisin viimased asjad, ja tundsin end täiesti tavaliselt. Naersime seal õega ka veel, et huvitav kas täna pisaraid ka tuleb. Ja siis kui kohvrid olid autosse viidud ja koduuks oli seljataga kinni löödud, siis neelatasin juba soolaseid pisaraid. Üritasin nuttu nii kaua tagasi hoida kui võimalik. Jätsin oma alles külla tulnud sugulastega hüvasti ja hakkasime lennujaama sõitma. Mu elu kohutaivaim autosõit, mis alguses kulges rahulikult- taustaks isa laulmine ja aknast vaadates mööduvad majad, mis alles mulle nii võõrad tundusid. Kui linnast veidi välja- "maanteele" jõudsime, siis meenus mulle kohe nagu välk selgest taevast see moment kui ühest üksikust majast möödusime, kui ma alles Brasiiliasse jõudsin- ja siis sain aru, et see kui jõudsin oli nagu eile. Kõik kinni hoitud pisarad jooksid mööda mu põski alla ja ma ei suutnud enam. Nuuksusin seal istmel ja ma ei suutnud kellelegi otsa vaadata, sest nägin kuidas neilgi nutumaik kurgus juba on. Jõudsime lennujaama ette ja ma nutsin nagu segane, ma ei tea mida kõik seal arvasid. Kuradi loll blond, nutab siin eksole. Tegime check-ini ja läksime värava juurde. Andsin perele oma kirja, mis neile kirjutasin. Kallistasime kõik ja seda miljon korda. Lonkisin siis uste poole ja vaatasin tagasi ja nutsin veel. Enne kui jõudsin ustest sisse astuda- jooksin ema minu juurde ja kallistas ja lahistas nutta.

Kõik emotsioonid lõid kokku ja ma mõistsin kuidas lihtsalt ühe tüdruku Brasiiliasse tulek on nii palju nii tema kui ka teiste elusid muutnud. Uskumatu mida suudab üks aasta, mis tundus alguses ilmatult pikk, muuta.

Lennujaamas pidin ma veel kaua ootama, sest mu lend hilines tund aega- või rohkemgi. Selle aja sees seletasin ühele mehele seal mis ma Brasiilias tegin, kirjutasin veel oma perega- kes oli endiselt lennujaama ees autos mu kirja lugemas ja ütlesid kuidas nad endiselt ja veel hullemini nutavad mu kirja pärast ja, et nad on samuti nii tänulikud, et neil selline kogemus ja võimalus oli jne. Valasin siis veel pisaraid.

Lõpuks lennukisse sain siis sain aru, et kui jõuan Salvadori, siis siiski oma Riost väljuva rahvusvahelise lennu olen ma maha maganud. Salvadori lennujaamas laenasin ühe härrasmehe telefoni, kes väga lahke oli, ning teatasin Rios oleva YFU juhti, et hilinen.

Kui Riosse jõudsin siis oli juba Amsterdami lend läinud ehk jäin ööks Riosse YFU juhi ja tema elukaaslase juurde (kes samuti YFUkas). Nad elavad tuntud kristuse kuju juures ja Copacabana ranna kaldal praktiliselt. Seal ranna ääres sõime õhtusööki ja elu oli nii hea. See vahetusaasta lõpp ei tundunud enam reaalne. Pigem nagu oleks see alles jälle alanud.

Järgmine päev ootasime YFUkalt kõne, et teada kas saame mulle siiski lennu ja pikkade-pikkade telefonikõnede lõpuks saime mulle lennu läbi Lisaboni Helsinkisse, kus toimus ka kontsert, kuhu alguses arvasin, et ma ei jõuagi.

Kõik juhtub põhjusega nagu öeldakse. Sain Portugalis kah käidud, kui siis Lisaboni lennujaama ju läksin. Järgmine sihtkoht on mu "kuhu-maale-reisida"-listis Portugal for sure.
Jõudsin Helsinkisse, kus emme-issi-õde-õde(Eliise) vastas olid kohukeste ja kiluleibadega, ning portugali keelse, väga kunstilise silidga, mille peale oli kirjutatud bem vindo ehk tere tulemast. Tuli taas pisaraid kuid möödusid kiiresti, sest kiirustasime kontsertile.

Veel on mul üks postitus tulemas Brasiillastele-portugali keeles ning siis mis see kogemus mulle andis ja mis edasi saab, sest päris põnev on. Ja siis veel ilmselt hiljem kui kooliaeg algab, et kuidas on siis see sisseelamine jälle jm, sest nagu olen kuulnud, siis kooliajal mõistad sa alles kui muutunud oled ja sinu mõttemaailm...

Kohtumiseni ja ma luban, et seekord ma enam teil kaua oodata ei lase!