Pisiasjad teevad õnnelikuks: saan nüüdsest jala kooli minna

Hei! 

Ma arvan, et ma päev-päevalt kirjutama ei hakkagi edaspidi, vaid kirjutangi asjad mis meeles on, mis toimunud on või mis tulemas on.

Üks päev oli Eestis vanaema meil külas. Ja siis otsustasime facetimeda. Nalja sai nagu ikka. Rääkisime niisama, kuni vend tuli ja ütles, et kas tahad minu ja isaga kaasa minna, teise linna-töö asjus. Olin nõus. Kiire lõpp facetimele ja paari minutiga valmis ja minek. Sõitsime. Mina ja vend magasime kuni söögipausini. Ausalt üritasin silmi kõigest väest lahti hoida, aga kui uni on, ja veel autosõidul, siis on sellest keeruline jagu saada. Ma isegi enam ei tea, kus linnas me käisime. Aga sõidul sinna, kui ärkvel oli, nägin palju mägesid-minu jaoks. Eriti kui need kaugel paistsid oli mega ilus. Kaamerat ega telefoni mul kaasas polnud niiet. Ka praegu olen telefonita, sest laadija andis otsad, või, mina tegin laadijale lõpu peale. Tol päeval koju jõudes ootas mind voodil armas üllatus- kiri Eestist, teiselt vanaemalt seekord. Nüüd olengi ise paar kirja ka valmis vorpinud ja plaanis ehk järgmine nädal teele panna.

Ja kus juures. Sel päeval oli esimene kord, kui ma välku nägin Brasiilias. Mainimist väärt.

Mis siis veel juhtunud on? 

Olen kohe-kohe olnud siin kolm kuud ja ma pole endiselt jala kooli saanud minna. Tähendab. Polnud saanud. Neljapäeval, aga lõpuks oli mul see võimalus ja oi kuidas ma seda nautisin. Nii mõnus 20-minutline jalutuskäik. Ka koolist tagasi sain jalutada. Kuna mõned klassikaaslased samuti elavad siin lähedal, siis oli eriti lõbus ja tore. Sel päeval olin üksi kodus ja mõtlesin teha video, kus vastan ask.fmis esitatud küsimustele. Mõeldud-tehtud. Editisin siis seda ja kuna mõni koht oli eriti tobe, siis videosse jäid ainult alla poolte küsimuste. Nüüd aga juurdlen selle üle, kas see video üldse üles panna. 

Neljapäev ja reede olid koolis sellised, et tehti ainult eureka proove. Ehk enamasti istuti ja räägiti niisama. Sain kinnitust jälle, kui imelised inimesed mu klassis on. Tohutult sai nalja. 

Reedel, ehk eile, toimuski lõpuks projekt Eureka. Üritus pidi algama 19:00, kuid pool tundi hiljem jõudsime kooli ja alles siis algas üritus. Ma põdesin koguaeg, et jääb nägemata. Oli ~6 esitust. Tantsiti ja näideldi. Ma olen nii-nii kade brasiillaste ja üldse ladinakate peale, sest see kuidas nad oskavad tantsida. Nende kehad liiguvad nagu iseenesest ja uskumatu.. Super. Muidugi oli seal ka vähe selliseid kavasid mida Eestis koolsi kindlasti mitte kunagi ei näeks. Selline tants poleks lihtsalt lubatud. Ei tea kas mõistate mida silmas pean, aga jah. Tore üritus igatahes ja mu klass on ka andekaid inimesi täis ehk nad tegid imelise töö.

Peale seda läksime Matheuse, venna, õe, Leo, Samueli ja Larissaga sööma, kuigi kell oli palju. Tiksus juba 11 või oligi. Ei mäleta. Seejärel tulime meile ja üsna pea mindi laiali. Magama sai kuskil ühe ajal ja täna oli uni magusam kui mesi. Ärkasin 13:30 aeg. 

Polegi täna midagi teinud ja ilmselt lebotabki kodus. Ja juba november käes! Uskumatu. Kohe jõulud, uus aasta, mu sünnipäev, lihavõtted, ja koju tulek. Okei. Eks palju palju rohkem veel juhtub selle aja jooksul, kuid selle jutuga tahtsin öelda, et aeg läheb tohutul kiirusel. 

Tsau! Võtke sügisest kõike. Nautige värvilisi lehti ja olge tublid!

Kaisa

Ega puujalg tantsu ei tee

Hei!

Ma olen kogu selle vahepealse aja pidevas "tahaks blogisse midagi kirjutada"-tujus olnud. Iga kord kui aga ipadi välja võtan ja bloggeri avan, siis kõik nagu peoga pühitud. Jube. Eks ma nüüd paari üleskirjutatud märksõna ja mõne uduse meenutusega üritan teile miskit edasi anda, mis toimunud on.

Ja jälle see juhtus, pea mõtetest tühi. Olen ikka koolipinki nühkinud ja seal juba kaks inglise keelset raamatut läbi lugenud. Sõnavara õppimine on aga nii vastu karva. Ei tea kohe kuidas selleks jälle motivatsiooni leida. Aga peab. 

Koolis on kohe-kohe tulemas projekt Eureka, kus iga klass esineb näidendi/etendusega. Nii ka meie klass, aga kuna meie-võpid-portugali keelt nii kenasti ja kõvasti ilmselt veel ei räägi ning päris puud ka kehastada ei tahaks ning tantsida me ka ei soovinud(tean et oleme vahetusaastal ja peaksime uusi asju proovima, aga tantsimine ja sellises stiilis on mu hirmude hirm ja pole üldse minu teema), siis me aitasime lava dekoratsioone Annikaga teha. Läksime laupäeval umbes poole klassiga Marcio juurde, kus siis meisterdasime:voltisime, liimisime, värvisime. Rääkisime niisama ja sõime hot-doge. Siin alati suure rahvahulgaga kombeks, et saiad(oi need pehmed, suured, värsked ja kaalu juurde toovad saiad) ning siis suures potis vorstid sellises ketšupises kastmes ja siis pistad saia vahele ja hea amps ongi valmis. Oli tore päev jälle oma laheda klassiga. Üles on kerkinud ka jutt, et kui mu klass 2 klassi lõpetab ja kolmandasse läheb, siis võpid jäävad teise edasi. Ma ei ole üldse rahul ja loodan, et jutul puudub tõepõhi, mis vaevalt, aga eks näis. Teen kõik omapoolse, et nendega muidugi jääda.

Kui klassivenna juurde läksime saime klassiõdedega poes kokku. Vanemad viisid mu sinna ja teel poodi juhtusime peale sellele, kui politsei parasjagu üht kurjamit raudu pani. Mainin seda seepärast, et umbes 10-20 inimest peatas oma sõiduki tee ääres ja jäi vaatama. Nii ka meie kusjuures. Uskumatu uudishimu siinsetes inimestes vist. Ja väga võõras oli vaadata, kui mendid kohe relvad välja võtsid ja olid nii vägivaldsed, kuigi kinnipeetav oli äärmiselt rahulik. 

Vahepeal, eile, toimusid siin ka presidendi valimised. Uskumatu. Noored on nii kaasatud sellesse teemasse ja kõiksugu sotsiaalmeedia oli seda täis. Tänavatel inimesed karjusid oma lemmiku nime ja lehvitasid lippudega, lasid signaali ja elasid kaasa. Presidendiks sai Dilma! Oli suht tasavägine seis: valiti kahe enim hääli saanud kandidaatide vahel.

Alates novembrist ainult portugali keel- diil klassiõdedega. Well. 

Täna sain ühelt lugejalt nii armsa kommentaari oma blogi kohta, et panen selle kohe siia blogisse, kus muidu pilte ei leia. Südame teevad soojaks sellised asjad. 

Aga olge kõik tublid! 

Ja kallid väikese tõmmu-jah, mu klassikaaslased juba pidevalt mainivad, et ma aina pruunimaks!JESS!-Eesti plika poolt

Tõusud-mõõnad

Tere! 

Kirjutan nüüd taas ühest nädalavahetusest, mille rannas veetsime.

Laupäeva õhtupoolikil panime asjad kokku ja jälle randa. Mina, õde, vend, ema, isa, õe poiss ja kaks sõpra. Nagu tavaks siis Ilheuses tegime acaraje söömis pausi. Olivençasse kohale jõudes viisime asjad tubadesse ja üsna pea läksime ujuma. Uskumatu kui mõnus tähistaeva all ulpida ja niisama vees vedeleda. Peale seda oli kell juba ilmselt väga palju ning istusime niisama ja mina ei tea kuhu see aeg läks aga voodisse jõudes oli kell juba 04:26.

Tingituna hilisest magama minekust ärkasin hilja. Sõime ja siis mindi kalale. Kala saadi, tore oli-see on kõik mis ma mäletan. Peagi tulid Freitas ja ta sõbranna ka sinna ja läksime tuppa. Hiljem taas ujuma. Jooksime vennaga võidu ja sellest tuli kellelgi idee kulli mängida. Well. Rand ja katusealused moodustasid kulli mänguks väga suure ala ning mängisime päris kaua ehk mu jalas, mis nüüd pole juba mitu nädalat trenni teinud, andsid kohe järgmisel hommikul märku. Kuna majast, kus ööbisime vesi ära läks, siis pidime duššitama rannas. Lahe, eks? 

Erinevalt pühapäevast ärkasin esmaspäeval vara. Ahjaa. Kui te mõtlete, miks koolis ei olnud, siis vaba päev. Jälle. Igatahes peale hommikusööki randa, kus 95% ajast olin vees. Kaldal mõnus lamada, kui lained üht ja teistpisi üle käivad. Tänu sellele vedelemisele sain ka kena punase selja ja hullud bikiinirandid. Hästi tehtud. Jube valus on, aga elab üle. 

Üldiselt läheb mul normaalselt. Viimasel ajal koduigatsus väheke suurem, aga eks püüan asja parandada ja taaskord kõigest positiivseid asju leida. Täna leidis aset total breakdown out of nowhere. Eks kõigil ole ju tõusud ja mõõnad ja olekski imelik, kui ma olen siin peaaegu kohe-kohe 3 kuud olnud ja koduigatsust pole. Uskumatu, et uue aastani on jäänud vähem päevi, kui on olnud päevi, mil siin olnud olen. Ei tea, kas see lause oli loogiline, aga ise saan aru vähemalt. 

Kallid!

Nautige sügist

Punane Kaisa

Kodu(sügise)igatsus, rand, pere, kool

Hei!

Eelneval nädalavahetusel käisime pere, ja õe paari sõbraga Olivença rannas. Sain lõpuks kaamerat rakendada ja osasid pilte näete mu pildiblogist ka. Sõitsin sinna ema ja isaga, kuna teised olid varasemalt juba sinna läinud. Peatusime enne kohale jõudmist acaraje söögikohas ja ma sõin kaks tükki, mis on ilmselge märk minu söömise muutumisest, sest siia jõudes, 2 kuud tagasi suutsin ainult ühe ära süüa ning ka siis oli kõht väga täis. Kuna rand asub Ilheuse lähedal, kui mitte ei asugi seal, siis lennujaam, kus ka mina enam kui 2 kuud tagasi maandusin, on seal samas. Pidev lennukite maandumine ja tõusmine tekitas väikese koduigatsuse. Juba seepärast, et ma armastan lendamist vâga. Samas ei oleks ma kindlasti nõus praegu Eestisse tagasi minema, sest siin ainult 9 kuud veel ning seda, et olen siin ajutiselt, meenutab igapäev ka minu kohver, mis asub mu voodi kõrval. 

Koduigatsuse on tekitanud mul kõige ebatavalisemad asjad, millest poleks mõelnud ealeski, kui koduigatsusest juttu oli tulnud. Nimelt. 

-Eesti sügis: hingematvalt kaunid värvilised lehed, porised teed, pimedad hommikud ja õhtud ning head jalutuskäigud jahedas sügisilmas. 

-Jalutuskäigud: siin naljalt niisama jalutama ei lasta ja pidevalt ainult sõitmine ühest kohast teise. Samal ajal, kui Eestis jalutasin pidevalt ja mitte vähe, igatsen neid pikki jalutuskäike ja ohutust väga! 

Perega olen ka facetimenud ja siis mõneks sekundiks on küll, et ai, kuidas tahaks ka seal praegu olla, aga see läheb tavaliselt väga ruttu üle. 

Elu siin kulgeb ikka üht sama rada. Aga edusammud. Näiteks üks pärastlõuna kui koolis üksi istusin ja klassi saamist ootasin tuli üks poiss minuga rääkima. Ja ma suutsin vestelda portugali keeles. Sain aru umbes 93% jutust ning ma olin pärast nii õnnelik. Tore.

Eile käisin koolis õhtusöögil õpetajatega, koos teiste vahetusõpilasteg meie koolis. Saime kohe eraldi kutse või nii. Mõnus õhtu, hea söögi ja lahedate võpidega. Kes ei tea, siis meie koolis 4 võpi. Mina, Annika(Saksamaa), Linnea ja Jake(USA). Pidime end ka tutvustama mikrofoni. Alguses oma enda emakeeles ja siis portugali keeles. Näod kui ma eesti keelt vatrasin olid küll vahvad. Aga oli väga meeldiv õhtu.

Täna kooli pole, sest õpetajate päev. Kell on pool neli päeval ja ma lösutan ikka voodis ning kirjutan siia.

Nüüd aga tsauki ja lähen uurin-vaatan kas ja mida täna teeb!

Veidi enam kui kaks kuud..

Hei!

Ega midagi märkimisväärset juhtunud polegi, et kirjutan, kuid mõtlesin, et annan teada kuidas läheb ja sedasi. Üldiselt läheb ikka hästi ning viiendal oktoobril sai juba kaks kuud siin pool lompi täis.

Mööduva nädalavahetuse veetsin rahulikult kodus ja sain esimest korda krabi süüa. Või vähki. Seda punast elukat igatahes, kes Käsnakalle multikas tema boss on. Eriti vaimustuses ma sellest polnud aga midagi uut jälle proovitud.

Söögi proovimisest rääkides, siis mulle anti üks nädalavahetus kakaovili kätte ja ma ei teadnud ju kuidas seda süüa. Esimene kord kui nägin seda asja üldse. Hammustasin sisemusest siis suure ampsu ja närisin ning neelasin alla. Sain kõigilt imelikud pilgud ja siis seletati, et ainult lutsutatakse see jama ära ja siis sülitatakse välja. Teadmise võrra rikkam jälle.

Koolis kulgeb ka kõik kenasti ja nii rahul klassikaaslastega. Keelest saan ka aru enamvähem, aga rääkimise koha pealt olen suht arglik. Aga novembrist diil, et ainult portugali keel- eks siis praktiseerib kõvasti! Igapäev ikka üritan- ja õpingi uusi asju. Mõni lihtsam asi juba satub eesti keelsete mõtete hulka ka portugali keeles.

Täna sain üle pika aja Hannahiga kokku. Olime tema pool, õppisime veidi portugali keelt ja siis läksime jooksma. Ta emal treener ja siis ta ütles, et meie ei pea maksma, ja teeb meile tasuta. Eurooplaste eelised ilmselt. Jooksime seal siis igatemoodi ja igatepidi. Väga vinge oli. Lõpetuseks sõime Hannahiga mitu mitu arbuusilõiku, nii hea. Treening toimus lihtsalt rohuplatsil, autotee kõrval, koonused ja asjandused ka seal ning ilmselt võrguplats, sest oli liiva-ala ja seal jooksimine oli meile küll huumor. Hannah oli kurb, et tal heledaid juukseid ja silmi pole. Ma mainisin aga, et kui oleks siis tal oleks sellest tähelepanust samuti kõrini. 

Vastan teie küsimustele edaspidi nii, et iga postituse lõppu lisan küsimusi. Mitu, oleneb sellest kui pikk postitus on. Kellel veel küsimusi siis ask.fm/kaisaBrasiilias

Kas sõpru leida oli kerge, nagu et kas teised tulid rohkem sinuga ise rääkima või pidid ise rääkima?

-Jaa, ma kartsin kohutuvalt, et see saab väga raske olema, aga õnneks kõik sujus väga ilusti. Tuldi ikka ise, sest ma ei teadnud siis veel kas ja keegi kui palju inglise keelt oskab, sest siis oli mu keeleoskus praktiliselt null. Ma väga sellest ei mäletagi, aga olen endale super sõpru juba leidnud jah. 

Koduigatsus on? Tihti pere/sõpradega Eestis sidet pead?

-Üllataval kombel ei ole. Pere igatsus vahest tuleb, aga ma üritan alati siin ja edaspidi kõiges positiivseid külgi leida. Perega viberis grupp, ehk kirjutame kui mingit uudist. Korra skypenud ka, kui esimene kuu täis sai ja lähiajal ilmselt veel. Ehk skypeme nii korra kuus. Sõpradega ütleks, et väga ei suhtlegi. Läinud nii lihtsalt. Vahel harva ainult. 

Edu, jõudu ja rõõmu ka teisteks kuudeks, mil seal oled:)

-Suur aitäh. Edu ja jõudu ning palju palju rõõmu sullegi!

Olen selle ekraani toksimisest juba tüdinenud ehk aitab tänaseks! 

Tsau ja olge tublid!

Teie Kaisa

Pudru ja kapsad? Ei. Oad ja riis.

Hei!

Kell on viie pärast kümme, aga olen juba voodisse jõudnud. Mõnus. Seega otsustasin siia midagi natukene(natukesest saab kindlasti palju)kirjutada. 

Nii. Mäletate, et kirjutasin, et veedan nädalavahetuse netist eemal. Käisime Áqua Pretas, kus elavad vanaema ja onu ja muud sugulased, väga toredad inimesed. Sõit kestis sinna autoga muidugi kena kaks ja pool tundi. Kahjuks läks ruttu pimedaks ka sinna sõites, ehk eriti ei saanud ümbrust ka uudistada. Sinna jõudes oli kohe nagu teaks neid inimesi ammu. Tähistati ühe väikse sugulase sünnipäeva. Ehk seal oli väga palju lapsi ja paluti koguaeg, et eesti keeles räägin. Pidin lausa püsti tõusma ja kui lõpetasin, siis aplodeeriti. Nad isegi ei kujuta ette mis ma rääkisin. Sellistel hetkedel ajan sellist pudru-kapsa juttu suust välja, et jube. 

See koht oli üldse selline väike "küla". Mulle meeldis, sest seal kõik olid hästi kokkuhoidvad ja tohutult sõbralikud. Koht asetses brasiillaste jaoks "küngaste" vahel. Nii mõnus vaade oli seal. Kahjuks pildiblogisse neid pilte teha ei saanud, sest sadas pidevalt ja tegime palju veesõda. Aga paar pilti ikka blogis olemas, kui huvitab. 

Veidi eemal seal oli palju lehmasid, sigu ja muid elukaid. Külatänava nurgast leidsin aga põõnamas hobuse. See siin vâga tavaline. Ka siin, minu linnas on hobused kõikjal. Kurb muidugi vaadata, kui nad oma toidupoolist prügikastist otsivad. 

Aga nädalavahetuse juurde tagasi. Laupäeva õhtul istusime ühes pimedas ruumis voodil ja räägiti õudusjutte. Ma muidugi midagi ei mõistnud ja siis üks poiss, kellega sai üsna inglise keeles suhelda ütles koguaeg, et tõlgib mulle ja igakord tuli sama jutt, mis algas:"The lord of the rings.." ja sellele järgnes jutt, et esitab kõrge kvaliteediga filmi või midagi sellist. Ma ei mäleta miks ja kuidas, aga sellest sai minu ja *pane ise siia nimi, sest mu aju ei suuda seda meenutada* inside joke, kui alles tutvusime seal ja niisama rääkisime. Nalja sai. Kui õudusjutte räägiti kottpimedas toas, siis Manuel, ma arvan, lükkas ukse lahti, kõik hüppasid puntrasse. Mina pistsin karjuma- seejärel aeti meid magama.

Järgmise päeva hommikul vara üles ja läksime apelsine/laime/sidruneid tooma. Hiljem vaatasime seal kohalike poiste jalgpalli ja ma imestan ja suur respect neile, sest nad on nii asjaga hinge juures, et selle vaatamine võtab seest õõnsaks. Minu jaoks on ja jääb jalgpall täielikult Brasiilias spordialaks, see on nii imeline, lihtsalt kui õnnelikud ollakse ja olen näinud ka mängimas neid mitte üldse heades tingimustes jne, aga neid see ei heiduta ja ilmselt seetõttu ongi jalgpall ka heal tasemel: lapsest saati, paljajalu, ükskõik missugusel maastikul, ükskõik mis ilmaga jne. Vinge! Mitte, et peaks kõik kuskil spordisaalis mängima, aga lihtsalt. Super! That's why i love Brazil. 

Ise panin kah "jala külge" jalgpalli mängule, aga no mis ei ole mulle mõeldud see ei ole. Peale kümmet minutit võis mind juba maas istumas ja väikse tüdrukuga juttu ajamas näha. 

Jäin väga rahule ja juba kuulsin emalt, et onu ütles, et kõik ootavad mind juba tagasi ja meeldisin kõigile. Samas sõnad! 

Nädal on edukalt juba lõpu poole tüürimas, käin ikka koolis ja üritan tohutult keelt õppida. Täna sai näiteks 3 lehekülge uusi sõnu ja väljendeid kirjutatud. Tegin seda Annika õpikuga ehk saksa-portugali õpik. Imeline, mis keel veel lõpuks? Aga ei, sain hakkama ja aru ja nüüd tuleb uued asjad lihtsalt selgeks saada. Üldse on keeruline. Internetis enamasti eesti keel, koolikaaslastega jne muidugi inglise/portugali- muutsin küll telefoni jm portugali keelde, mõtlen inglise keeles enamasti, vahel kui portugali keel ei meenu tuleb kusagilt vene keel, imeline, kas pole? Neli keelt segamini nagu pudru ja kapsad. Või Brasiilias peaks ütlema nagu oad ja riis? 

Täna koolis juhtus aga säärane lugu: kirjutasime Annikaga(saksa võp) üksteise vihikusse, mõlemad oma emakeeles igasuguseid asju teineteisele. Kui aga neid tõlkima hakkasime üksteisele, siis mis te arvate, et juhtus kahe kergesti-nutma-hakava tüdrukuga? Jah. Seal me olime, keset tundi nutsime ja naersime läbisegi. Nii kalliks saanud ja meie huumor ning kõik on super. Ma ei suuda ära oodata, mis me peale vahetusaastat ette millalgi võtame, aga nagu ma talle kirjutasin, siis, EUROOPAS NÄEME! Uskumatu ka see, et pühapäeval juba kaks kuud siin oldud. Iga hetk tundub aina väärtuslikum. Olen nii õnnelik, et mul sellised sõbrad siin tekkinud. Sain kinnitust oma suurepäraste sõbrannade osas ka täna, kui Lara, Tainá ja Camylega jäätisekohvikus käisime ja niisama juttu ajasime. 

Varsti plaanis ka Teie küsimustele vastata blogis. Kes ei tea, siis esitada küsimusi saab ask.fm/kaisabrasiilias. 

Ja ma tahaks tänada veel absoluutselt kõiki, kes mu blogi kohta head tagasisidet annavad! Eks ma isegi tean ju, et mu kirjutamisoskus pole teab mis kuld, aga tore kui meeldib ja loetakse. Suur aitäh!

Teie Kaisa

Kerin magama ära, sest juba kell pool üksteist. Homme üle pika aja ka võrkpall! 

Tsau! (kaisakasper.tumblr.com)