Kell on viie pärast kümme, aga olen juba voodisse jõudnud. Mõnus. Seega otsustasin siia midagi natukene(natukesest saab kindlasti palju)kirjutada.
Nii. Mäletate, et kirjutasin, et veedan nädalavahetuse netist eemal. Käisime Áqua Pretas, kus elavad vanaema ja onu ja muud sugulased, väga toredad inimesed. Sõit kestis sinna autoga muidugi kena kaks ja pool tundi. Kahjuks läks ruttu pimedaks ka sinna sõites, ehk eriti ei saanud ümbrust ka uudistada. Sinna jõudes oli kohe nagu teaks neid inimesi ammu. Tähistati ühe väikse sugulase sünnipäeva. Ehk seal oli väga palju lapsi ja paluti koguaeg, et eesti keeles räägin. Pidin lausa püsti tõusma ja kui lõpetasin, siis aplodeeriti. Nad isegi ei kujuta ette mis ma rääkisin. Sellistel hetkedel ajan sellist pudru-kapsa juttu suust välja, et jube.
See koht oli üldse selline väike "küla". Mulle meeldis, sest seal kõik olid hästi kokkuhoidvad ja tohutult sõbralikud. Koht asetses brasiillaste jaoks "küngaste" vahel. Nii mõnus vaade oli seal. Kahjuks pildiblogisse neid pilte teha ei saanud, sest sadas pidevalt ja tegime palju veesõda. Aga paar pilti ikka blogis olemas, kui huvitab.
Veidi eemal seal oli palju lehmasid, sigu ja muid elukaid. Külatänava nurgast leidsin aga põõnamas hobuse. See siin vâga tavaline. Ka siin, minu linnas on hobused kõikjal. Kurb muidugi vaadata, kui nad oma toidupoolist prügikastist otsivad.
Aga nädalavahetuse juurde tagasi. Laupäeva õhtul istusime ühes pimedas ruumis voodil ja räägiti õudusjutte. Ma muidugi midagi ei mõistnud ja siis üks poiss, kellega sai üsna inglise keeles suhelda ütles koguaeg, et tõlgib mulle ja igakord tuli sama jutt, mis algas:"The lord of the rings.." ja sellele järgnes jutt, et esitab kõrge kvaliteediga filmi või midagi sellist. Ma ei mäleta miks ja kuidas, aga sellest sai minu ja *pane ise siia nimi, sest mu aju ei suuda seda meenutada* inside joke, kui alles tutvusime seal ja niisama rääkisime. Nalja sai. Kui õudusjutte räägiti kottpimedas toas, siis Manuel, ma arvan, lükkas ukse lahti, kõik hüppasid puntrasse. Mina pistsin karjuma- seejärel aeti meid magama.
Järgmise päeva hommikul vara üles ja läksime apelsine/laime/sidruneid tooma. Hiljem vaatasime seal kohalike poiste jalgpalli ja ma imestan ja suur respect neile, sest nad on nii asjaga hinge juures, et selle vaatamine võtab seest õõnsaks. Minu jaoks on ja jääb jalgpall täielikult Brasiilias spordialaks, see on nii imeline, lihtsalt kui õnnelikud ollakse ja olen näinud ka mängimas neid mitte üldse heades tingimustes jne, aga neid see ei heiduta ja ilmselt seetõttu ongi jalgpall ka heal tasemel: lapsest saati, paljajalu, ükskõik missugusel maastikul, ükskõik mis ilmaga jne. Vinge! Mitte, et peaks kõik kuskil spordisaalis mängima, aga lihtsalt. Super! That's why i love Brazil.
Ise panin kah "jala külge" jalgpalli mängule, aga no mis ei ole mulle mõeldud see ei ole. Peale kümmet minutit võis mind juba maas istumas ja väikse tüdrukuga juttu ajamas näha.
Jäin väga rahule ja juba kuulsin emalt, et onu ütles, et kõik ootavad mind juba tagasi ja meeldisin kõigile. Samas sõnad!
Nädal on edukalt juba lõpu poole tüürimas, käin ikka koolis ja üritan tohutult keelt õppida. Täna sai näiteks 3 lehekülge uusi sõnu ja väljendeid kirjutatud. Tegin seda Annika õpikuga ehk saksa-portugali õpik. Imeline, mis keel veel lõpuks? Aga ei, sain hakkama ja aru ja nüüd tuleb uued asjad lihtsalt selgeks saada. Üldse on keeruline. Internetis enamasti eesti keel, koolikaaslastega jne muidugi inglise/portugali- muutsin küll telefoni jm portugali keelde, mõtlen inglise keeles enamasti, vahel kui portugali keel ei meenu tuleb kusagilt vene keel, imeline, kas pole? Neli keelt segamini nagu pudru ja kapsad. Või Brasiilias peaks ütlema nagu oad ja riis?
Täna koolis juhtus aga säärane lugu: kirjutasime Annikaga(saksa võp) üksteise vihikusse, mõlemad oma emakeeles igasuguseid asju teineteisele. Kui aga neid tõlkima hakkasime üksteisele, siis mis te arvate, et juhtus kahe kergesti-nutma-hakava tüdrukuga? Jah. Seal me olime, keset tundi nutsime ja naersime läbisegi. Nii kalliks saanud ja meie huumor ning kõik on super. Ma ei suuda ära oodata, mis me peale vahetusaastat ette millalgi võtame, aga nagu ma talle kirjutasin, siis, EUROOPAS NÄEME! Uskumatu ka see, et pühapäeval juba kaks kuud siin oldud. Iga hetk tundub aina väärtuslikum. Olen nii õnnelik, et mul sellised sõbrad siin tekkinud. Sain kinnitust oma suurepäraste sõbrannade osas ka täna, kui Lara, Tainá ja Camylega jäätisekohvikus käisime ja niisama juttu ajasime.
Varsti plaanis ka Teie küsimustele vastata blogis. Kes ei tea, siis esitada küsimusi saab ask.fm/kaisabrasiilias.
Ja ma tahaks tänada veel absoluutselt kõiki, kes mu blogi kohta head tagasisidet annavad! Eks ma isegi tean ju, et mu kirjutamisoskus pole teab mis kuld, aga tore kui meeldib ja loetakse. Suur aitäh!
Teie Kaisa
Kerin magama ära, sest juba kell pool üksteist. Homme üle pika aja ka võrkpall!
Tsau! (kaisakasper.tumblr.com)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar