Vahetusaasta jooksul parim tunne on ilmselt see, peale keeleoskamise, on see, kui elu loksub paika ja sulle tundub, et seal ongi sinu koht. Suureks osaks selle juures on mul olnud imelised sõbrad. Me käisime koos laagris, me käime jäätisekohvikutes ja teeme üksteise jurues filmiõhtuid. Pole nagu varem, et ainuke võimalus on minna kaubamajja aega surnuks lööma. Ei taha enne õhtut hõisata, aga nüüd tundub, et olen endale õiged sõbrad leidnud. Alati peale nendega koos olemist on tuju mega laes ning mõte, et varsti on pool ajast siin oldud, ajab südame pahaks. Ei suuda neid inimesi kohe kuidagi siia jätta. Nii imelik, et me ei tundnud teineteist veel paar kuud tagasi, mõnda paar nädalat tagasi. Mõelda, et meie emakeel ega elukeskkond ei ole sama, kuid klapime kõik suurepäraselt. Vähemalt minu arvates. Ma olen nii tänulik nende inimeste eest oma elus!
Kolmapäeval askeldasingi natuke kodus... ja vahepeal olin üksi koju jäänud.. sättisin end peegli ees, kui kuulen, et keegi mu nime ütleb.. süda kukkuks ikka saapa(plätu)säärde.. see oli venna sõber.. aga vend ise oli teisele sõbrale järgi läinud... niiet Fernando otsustas mind lihtsalt ehmatada... Vahva.
... ning siis sai suure plaanimise peale Hannah ka nõusse filmiõhtule minema ning läksime saime Marcio ning Calianega kokku. Kõndisime Gabrieli juurde. Tee oli suht lühike, aga peale vihma tekkinud lämmatav palavus oli jube. Lõpuks sinna jõudes vaatasime veidi Paranormal activityt. Üsna pea hakkasid ka teised kohale ilmuma. Vaatasime vahelduva eduga igasuguseid filme, sest kui üks halva neti tõttu laadis, vaatasime teist. Filmi vaatamine-Brasiilia stiil. Aga ei. Väga lõbus oli. Lõpuks olime seal mina, Hannah, Gabriel, Caliane, Marcio, Matheus, Arielle, Rebeca ja kes kõik veel. Ma ei suuda nimesid meenutada. Andeks. Aga panin need lihtsalt kirja. Noh, et kui ise hiljem loen.
...Gabrieli juures oli keegi ta tädi vist ja siis ta küsis kust pärit olen. Ütlesin Eestist. Ta hakkas Hispaaniast ja selle linnadest rääkima. Kõik aga seletasid, et ikka Eestist- Soome, Läti ja Venemaa lähedalt. Ta ikka ütles, et ei Hispaaniast ja rääkis mulle kus linnades ta käis ja luges isegi nädalapäevi hispaania keeles.. Millest ma muidugi aru ei saanud. Aga noh. Ei oleks mul midagi selle vastu, kui Hispaaniast pärit oleksin...
Siis taheti pizzat ja seadsime sammud Gabrieli ja Calianega pizzaria poole. See oli aga suletud, niiet tagasi koju. Lõpuks jõudis pizza ja kuna kell oli kolmelt juba kümnele tiksunud tõi Marcio ema ka minu koju.
Koju jõudes küsis isa, kas tahan temaga Porto Segurosse minna. Ja muidugi olin nõus. Kuigi ta sinna tööle ainult läks.
Ärkasin juba seitsme ajal, aga starditud sai alles enne kahteist. Mõnus ootamine ja omapoolne mõtlemine, et kas sain millestki valesti aru, sest vend ja isa kadusid nagu tina tuhka ja arvasin, et ehk läksidki kahekesti, sest autos ainult üks vabakoht veel peale juhikoha oli. Õnneks mind siiski koju ei jäetud. Kahjuks aga oli terve auto kaupa täis ja pidime ligi 5 tundi vennaga auto esiistet jagama. Piinarikkaim sõit 2014- see tiitel kuulub tänasele sõidule. Vahepeal tegime söögipausi.. pigem jalasirutamis/"saame-vere-ringi-käimapausi.. Ja nii terve päeva sõitnud tuimalt. Haigelt ilus maastik oli enamus sõit, aga vihma tõttu ei oleks saanud pildistada. Pilved katsusid mägede(nende jaoks küngaste)tippe ja kõik oli nii roheline ja ahh, nii ilus!
Siis leidsime hotelli ja läksime sööma. Väga jubeda burgeri otsa sattusime. Valisime x-tudo ehk mis sisaldab kõiki kompomente.... siiani jube halb. Seejärel jalutasime veidi ja nüüd oleme hotellis.
Otsustasin tihedamalt blogida või et kirjutan iga päeva lõpuks veidi üles.. eks näis kas õnnestub!
Olge tublid!
JA PALJU PALJU PALJU ÕNNE MU KULLA KALLILE EMMELE! Eesti kella järgi on sul juba sünnipäev! Olgu sul imeline päev ja kõik soojad soovid Brasiiliast Sulle!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar