TEXTO EM PORTUGUES- PRA OS BRASILEIROS!

Uma boa novidade pra meus brasileiros quem tava lendo meu blog. Eu faço uma texto só pra vocês em português aqui. Pra vocês entender. Sem google translate.

Já tem quase 2 meses que eu voltei pra meus país. Mas nem parece. Parece que era ontem que eu saiu com meus amigos, fui pra escola com a melhor turma, fui pra praia com minha melhor família brasileira é tudo mais. Tempo ta passando rápido demais. Como meu intercâmbio. Sempre eu falo que meu intercâmbio passou rápido demais. Agora só quero voltar do tempo e fazer tudo denovo. Ir pra escola ou encontrar minha família pela primeira vez.

Minha turma tava melhor demais! Com muita gente boa. (Ainda to lembrando o dia que eu cheguei e não sabia falar nada.. Eu cheguei pra sala e todo mundo aplaudiu e gritou em português (e eu não entendi nada .. Eu só fiquei lá.. vermelha como tomate ) Obrigada por me aceitar e que você me fez sentir como parte da turma! E obriagada todos os professores! Legais demais! Saudades.

Eu nem pensei que é possível fazer melhores amigos só no um ano. E agora eu tenho outra famila. Estou com muita saudades de vocês e espero que a gente vai ver denovo. Todo mundo fez tudo pra eu sentir comfortavel e feliz. Muito obrigada por isso.

Quero falar mais muita coisa...

Vida sem vocês aqui é muito estranho. Nem pensei que eu vou ficar com tao saudades de vocês. Sempre quando escuto música brasileira e música que eu escutei no Brasil. To lembrando de vocês. Lembrando as coisas que a gente fez juntos. Foi muito bom!!!! Muito mesmo.

 Minha melhor estoniana quem fez uma parte muito grande no meu intercambio!

 Meus amigos! Meus amores! "Quando a gente vai assistir o filme?" "Segunda" "Nao posso, mas na sexta?" "Desculpa, so posso no sabado" kkkk 

 Meus irmaos e amigos! Saudades!

 Minhas lindas! Meninas q eu amo tanto e nunca vou esquecer! Obrigada por existir! E serio.

 Dias que eu nunca vou esquecer! "Voce me ama?" "Nao" "Voce me odeia?" "Nao"

 Amigos pra vida toda! 

 As pessoas quem me fez tao comfortavel na escola quando eu nem sabia falar quase nada! Quem me fez tao feliz e quem eu amo!

 Saudades!

 As intercambistas q eu tava juntos. Sempre. Todos os dias. Voces fez uma parte no meu intercambio q eu nunca nao posso esquecer! Obrigada por tudo e to sentindo muita saudades!

 Melhores amigos!

 Minhas lindas!

 Melhores amigos para sempre!
(Estonia-Alemanha-Brasil)

 MEUS!

 Melhores!

Minha intercambista q ta fazendo muita faulta aqui na minha vida! E um gato da sistema kkkk.

Pra todo mundo quem fez a parte no meu intercambio! Voces sempre me faz feliz! Valeu!

E quando chegou a hora pra voltar pra meus pais. Foi tao dificil falar tchau pra voces. Eu sei que a gente vai ver denovo. Mas eu nao sei quando. 
Quando tava minha última dia no Itabuna... Eu fiz minha mala, e fui pra aeroporto com minha família. Já antes do ilhéus eu tava chorando no carro. Sem parar. Acho que todos os dias - mais ou menos um mês .. Antes que eu fui embora eu chorei. Tava tão triste. Todos os dias falei tchau pra uma pessoa e chorei mais e mais. Foi muito difícil.
Eu espero que voces entendi que voces estao tao importantes pra mim! Porque muitas pessoas acharam que eu tava fria mas todo mundo me viu chorando! ENTAO!! KKKK

Que saudaes do os brasileiros! Sempre felizes e sorrindo! Voces me mudou! To mais feliz, to sorrindo sempre e eu tenho que olhar a vida mais diferente agora.

Desculpa que meu portugues nao e MUITO BOM porque ja esqueci muita coisa! MAS nunca vou esquecer de voces! Ate logo! Minha familia, amigos e MINHA casa- Brasil!
SAUDADES!

Vou parar aqui. Porque to chorando demais viuu  gente!!

Talvez vou escrever mais e vou colocar as fotos da estonia para voces- so se voces querem.

Teekond tagasi koju

Peale pikki noomitusi, et kus mu blogi on ja peale teiste blogide lugemist olen lõpuks end siia jälle toonud, et teiega jagada seda, kuidas ma Brasiiliast koju jõudsin. Teekond kujunes arvatust pikemaks.. Kuidas ja mis seda ma teile räägiksingi.

Eelmises postituses rääkisin oma viimaste nädalate tegemistest ja hüvastijättudest sõpradega. Eelviimasel päeval, mis oli siis 24.juuni, pakkisin veel oma asju ning käisime paari sõbra,venna ja parimate sõbrannadega pizzarias.

Enne seda käis mu parim sõber veel minu juures ja andsime üksteisele kirjad, mis kirjutasime. Ning mida lugedes ma siiamaani silmad peast välja nutan. Sel hetkel vist ei jõudnudki kohale, et see on viimane kord kui me näeme. (Kunagi tulevikus ka,- kuid siiski. Kes teab kas ja millal)

Peale pizzariat läksime meie poole ja ma andsin oma parimale sõbrannale ka kirja, mida ta kohe lugema hakkas. Ja siis me nutsime seal. Ma ei suutnud enam üldse ja lihtsalt ulusin nagu väike laps, kes poes pulgakommi ei saanud. Lõpuks pidime siis hüvasti ka jätma ja olime all nii kaua ja kallistasime miljon korda. Me olime selle aastaga nii kokku kasvanud, et siiani on raske kui whatsappis kirjutame- tahaks temaga lihtsalt kokku saada, rääkida ja kallistada.

 Tol õhtul pidime kõik perega ühes toas magama ja siis ma nuuksusin end seal vaikselt vist magama.

25.juunil- saatuslikul päeval- ärkasin üles, sättisin valmis, pakkisin viimased asjad, ja tundsin end täiesti tavaliselt. Naersime seal õega ka veel, et huvitav kas täna pisaraid ka tuleb. Ja siis kui kohvrid olid autosse viidud ja koduuks oli seljataga kinni löödud, siis neelatasin juba soolaseid pisaraid. Üritasin nuttu nii kaua tagasi hoida kui võimalik. Jätsin oma alles külla tulnud sugulastega hüvasti ja hakkasime lennujaama sõitma. Mu elu kohutaivaim autosõit, mis alguses kulges rahulikult- taustaks isa laulmine ja aknast vaadates mööduvad majad, mis alles mulle nii võõrad tundusid. Kui linnast veidi välja- "maanteele" jõudsime, siis meenus mulle kohe nagu välk selgest taevast see moment kui ühest üksikust majast möödusime, kui ma alles Brasiiliasse jõudsin- ja siis sain aru, et see kui jõudsin oli nagu eile. Kõik kinni hoitud pisarad jooksid mööda mu põski alla ja ma ei suutnud enam. Nuuksusin seal istmel ja ma ei suutnud kellelegi otsa vaadata, sest nägin kuidas neilgi nutumaik kurgus juba on. Jõudsime lennujaama ette ja ma nutsin nagu segane, ma ei tea mida kõik seal arvasid. Kuradi loll blond, nutab siin eksole. Tegime check-ini ja läksime värava juurde. Andsin perele oma kirja, mis neile kirjutasin. Kallistasime kõik ja seda miljon korda. Lonkisin siis uste poole ja vaatasin tagasi ja nutsin veel. Enne kui jõudsin ustest sisse astuda- jooksin ema minu juurde ja kallistas ja lahistas nutta.

Kõik emotsioonid lõid kokku ja ma mõistsin kuidas lihtsalt ühe tüdruku Brasiiliasse tulek on nii palju nii tema kui ka teiste elusid muutnud. Uskumatu mida suudab üks aasta, mis tundus alguses ilmatult pikk, muuta.

Lennujaamas pidin ma veel kaua ootama, sest mu lend hilines tund aega- või rohkemgi. Selle aja sees seletasin ühele mehele seal mis ma Brasiilias tegin, kirjutasin veel oma perega- kes oli endiselt lennujaama ees autos mu kirja lugemas ja ütlesid kuidas nad endiselt ja veel hullemini nutavad mu kirja pärast ja, et nad on samuti nii tänulikud, et neil selline kogemus ja võimalus oli jne. Valasin siis veel pisaraid.

Lõpuks lennukisse sain siis sain aru, et kui jõuan Salvadori, siis siiski oma Riost väljuva rahvusvahelise lennu olen ma maha maganud. Salvadori lennujaamas laenasin ühe härrasmehe telefoni, kes väga lahke oli, ning teatasin Rios oleva YFU juhti, et hilinen.

Kui Riosse jõudsin siis oli juba Amsterdami lend läinud ehk jäin ööks Riosse YFU juhi ja tema elukaaslase juurde (kes samuti YFUkas). Nad elavad tuntud kristuse kuju juures ja Copacabana ranna kaldal praktiliselt. Seal ranna ääres sõime õhtusööki ja elu oli nii hea. See vahetusaasta lõpp ei tundunud enam reaalne. Pigem nagu oleks see alles jälle alanud.

Järgmine päev ootasime YFUkalt kõne, et teada kas saame mulle siiski lennu ja pikkade-pikkade telefonikõnede lõpuks saime mulle lennu läbi Lisaboni Helsinkisse, kus toimus ka kontsert, kuhu alguses arvasin, et ma ei jõuagi.

Kõik juhtub põhjusega nagu öeldakse. Sain Portugalis kah käidud, kui siis Lisaboni lennujaama ju läksin. Järgmine sihtkoht on mu "kuhu-maale-reisida"-listis Portugal for sure.
Jõudsin Helsinkisse, kus emme-issi-õde-õde(Eliise) vastas olid kohukeste ja kiluleibadega, ning portugali keelse, väga kunstilise silidga, mille peale oli kirjutatud bem vindo ehk tere tulemast. Tuli taas pisaraid kuid möödusid kiiresti, sest kiirustasime kontsertile.

Veel on mul üks postitus tulemas Brasiillastele-portugali keeles ning siis mis see kogemus mulle andis ja mis edasi saab, sest päris põnev on. Ja siis veel ilmselt hiljem kui kooliaeg algab, et kuidas on siis see sisseelamine jälle jm, sest nagu olen kuulnud, siis kooliajal mõistad sa alles kui muutunud oled ja sinu mõttemaailm...

Kohtumiseni ja ma luban, et seekord ma enam teil kaua oodata ei lase!

Viimased nädalad Brasiilias

Aeg on möödunud endalegi arusaamatult kiiresti ning olen juba nädala Eestimaa pinnal olnud. Vahetusaasta lõpp läks silmapilgutuse kiirusel ja blogimiseks ei olnud aega.. või lihtsalt ei tahtnud leida seda aega mitte kuskilt, sest iga positus oleks tähendanud seda, et vahetusaasta lõpp on kohe-kohe ukse taga.

Viimastel nädalatel juhtus väga palju. Peod koolis, ära saatmispeod ning lihtsalt sõpradega pisaraterohked aja veetmised, filmiõhtu. Lisaks sellele külastasid meid sugulased Sao Paulo lähedalt. 

Kui keegi Kirsi blogi loeb, siis ta on päris mitu korda vist maininud, et kui ta teistele oma vahetusaastast räägib, siis tal tundub nagu see oleks tema peas loodud maailm. Ja see tunne valdab hetkel ka mind, kui üritan hakata siia kirjutama, mis viimastel seal oldud nädalatel juhtus. Nii imelik. Nagu täiesti teine maailm..

Kuna meil oli 19. juuni viimane koolipäev, siis toimus koolis Sao Joao pidu. Ehk sõime sellele pühale omaseid sööke ning tantsiti. Enne seda sai muidugi mu viimane koolipäev väga pisaraterohkelt lõpetatud. Selle klassiga sai nii kaua juba tegelikult koos oldud ja igaüks nende seast õpetas mulle sel aastal midagi. Ma olen nii super tänulik, et nad mind kohe algusest omaks võtsid ja aitasid nii keele kui muidu kohanemisega Brasiililas. Väga äge, et meil oli veel enne minu minekut klassireis/matk, kus sai nendega rohkem veel aega veeta. 

See koolis toimunud pidu oli ka väga lahe. Sain veel sealgi uute inimestega tuttavaks, kes meie kooli alles sel õppeaastal tulnud olid.

Ja mis ma selle püha kohta öelda oskan..Selle juurde kuulub maisi söömine ning seda väga paljudel kujudel. Kas siis keedetult, küpsetatult või erinevate maiuste sees. Tantsitakse forro-muusika järgi, mis on ülimalt traditsiooniline. 

Kuna ka riietus on üpris kindel sellel pühal, siis otsisime ka USA võp Linneaga endale viimasel hetkel temaatilised ruudulised särgid. 

Kui koolivaheaeg oli alanud, siis olin üpris ametis sellega, et endale midagi igapäev tegevuseks leida. Et mitte viimaseid hetki kodus nuttes veeta. Klassiõdede Taina, Lara, Gabrielle ja Camylega tegime filmiõhtu. Nende soov oli mulle mingit super head brasiilia filmi näidata. See lõppes sellega, et filmivalikuga oldi täiesti puusse pandud ning mitte kellelegi meist see film ei meeldinud. Jäime Taina juurde ööseks ja hommikul läksid nad kooli. Mulle tunde polnud, ehk siis jäin sinna, sest ta vanemad pidid mind koju viima. Nad olid ka nii-nii toredad ja ta isa veel ütles, et kui järgmine kord Brasiiliasse lähen, et siis lähen nende koju ja nemad on minu vanemad. 

Peale selle filmiõhtu vaatasime üks päev filmi ka Michaeli ja ühe klassivennaga. Midagi erilist sellest pole kirjutada, aga ma mainin seda ainult seepärast, et teile seda super filmi soovitada. "127 hours" Vaadake ja te ei kahetse.

Toimus ka lahkumispidu mulle. Mis ei olnud niivõrd lahkumispeo moodi. Pigem lihtsalt sõpradega koosviibimine ja tavaline pidu. Aga üli tore oli ja pisaraid sai ikka valatud päris korralikult... Seal ilmselt ei jõudnud veel reaalselt kohale, et lahkumine on kohe-kohe ukse taga. Kohale tulid peaaegu kõik, keda kutsusime. Kokku oli umbes 35-45 inimest, kes seal ära käis. Mega lahe kook oli ka lastud teha. Ehk pool Eesti- pool Brasiilia lipuga. 

Teine nn lahkumispidu/hüvastijätt oli Lara sünnipäev. Ma alguses ei pidanud sinna tegelikult minema, sest hostema ütles, et me läheme Ilheusesse perega- ja et see on viimane kord kui midagi koos teeme ja nii edasi.. No olgu.. Ootasin terve päeva siis seda minekut, aga kell oli juba päris palju ja küsisin, et kas ma ikkagi tohin minna. Ütlesin seda ainult Tainale. Tahtsin väikse üllatuse Larale teha. Hostema ja õde viisid mind sinna kohale ja otsisin õiget maja. Taina tuli Lara ja Camylega välja. Lara ja Camyle reaktsioonid olid parimad kui nad mind nägid! Pärast tulid Hannah ja Gabi ka. Sõime-jõime ja muljetasime veel. Andsid mulle meie pildi, kuhu nad kõik midagi taha kirjutasid. Ja kui mu õde-vend ja sugulased järgi tulid, et Ilheusesse minna, siis algas selline nutumeri. Vend pidevalt hõikas autoaknast, et noh Kaisa, lähme ka juba või? Aga see oli nii võimatu neid sinna jätta. Mul ei jätku isegi sõnu selleks.  Läksin siis pisardades autosse ja hakkasime Ilheusesse sõitma. Ma ei rääkinud mitte midagi. Lihtsalt istusin, mõtlesin, vaatasin aknast välja.. samal ajal nuttes. Nii heartbroken feeling oli. 

Paar päeva enne mu lahkumist läksime Caliane rannamajja. See asub selle kirikulaagri lähedal ning otsustasime seal olevatele sõpradele ka üllatuse teha ning viimast korda hüvasti veelkord jätta. Reaktsioonid olid kõikidel muidugi super. Ööbisime ka seal rannamajas ning öösel oli nii mõnus! Rääkisime Calianega absoluutselt kõigest.. väga väga pikalt, kuni mõlemad ära vajusime. Nii igatsen teda! 

Nii palju sellest postitusest.. Järgmine tuleb siis kuidas oli teekond tagasi.. 

Klassireis

Moodunud puhapaeval ehk seitsmendal juunil oli meil klassiga valjasoidu plaan Itacarele ehk matkale metsa. 
Valjasoit oli plaanitud 6:30-7:00 aga ma olen surmkindel, et saime bussile haale sisse alles kaheksa ringis. Juba eelmine ja uleelmine paev oli kohutavalt sadanud ja ei puudunud vihm ka tol paeval. Itacarele soidab umbes tund poolteist-kaks tundi ning selle aja jooksul joudis ilm juba ilusaks minna, kuid kohale joudes olid taevas taas kurjakuulutavad vihmapilved.
 Bussist valja joudes jagati meile koikidele siis paari peale vihmavarjud ja no mina ja Kevanny olime kull ilmselt paras nalja number, sest pikkuse vahet meil ikka on omajagu ja paris keeruline on niiviisi kondida uhe vihmavarju all. Kondisime labi monusa sopase tee kuni joudsime uhe katusealuseni, kus meile siis presentatsioon esitati ning siis saime hommikust suua. Siis oli veel pisike ettekanne ning seadsime end matkama.
 Mets sarnanes vaga Amazonasele. Ja jaime korraliku vihma katte ka, aga super lahe seltskond ei lasknud tujul langeda. Neli opetajat oli ka kaasas, seal hulgas mu lemmik Bioloogia opetaja. Opilaste ja opetajate vahelised suhted on nii agedad siin! Nii vaba ja sobralik. Kondisime labi metsa ja vaga tore giid jutustas ning lopuks joudsime vaikse kosekeseni kus meil siis snacki aeg oli. Suures paduvihmas tegime grupipildi ning matkasime edasi. *Kogu matk kestis kokku umbes neli tundi* Peale vihma oli nendel pisikestel puusildadel ja muudel leiutistel paris naljaks kondida ja kui tee maest alla viis otsustasin ma veidi kiiremini minna ehk siis ma reaalselt suusatasin sealt sopa seest alla. Koik opetajad koguaeg kiitsid mind nii lambiste asjade parast. Naiteks kui ma lehtede peal kondisin, sel ajal kui koik sopases rajas tammusid. Ja siis kiitsid, et no vaadake kui tark ta on. Ja mainisid miljon korda, et no on temal ikka jaksu, koik poisid uritavad endaga siin rajal hakkama saada ja siis tema seal tublisti laheb.. et on ikka tugevad jalalihased. Aga ei, vaga vaga vaga vaga lahedad opetajad on! 
Tagasi joudes siis soime veel pizzat ja hakkasime bussi tagasi kondima. Buss oli mudas kinni ehk poisid aeti valja bussi lukkama ja paarikymne minuti parast olimegi minekul. Tagasi soit oli tohutu larm ehk koik laulsid- laulmisele pani alguse hispaania keele opetaja ja lauldi igasugust muusikat kuni funkini valja. Otseloomulikult ei puudunud ka kitarr ja tamburiin. Opetajad koik tanasid, et ikka nendega laksin ja toredat seltskonda pakkusin jne, aga room oli minupoolne, et nii tore paev sai oma klassiga veedetud- eriti kuna kohe on see koik siin loppemas! Vaga vaga vaga age oli!

Amazon - 4.osa VIIMANE

.. Peale suurepärast loomapäeva oli suhteliselt lebo päev taaskord, mille alustasime käevõrude meisterdamisega. Olen elu aeg üsna vilets ja kannatamatu olnud ehete tegemise-eriti selliste "pärl-pärli järel"käevõrude osas, aga see oli täitsa mõnus. Värskeõhu käes, seltskonnas super vahetusõpilased.

Käisime ka jõe peal mootorpaatidega, et mõningaid linde näha, aga see oli üpris tulemustevaene. Aga pole probleemi, sest niisama jõe peal tiirutamine ja hetke ja koha nautimine oli ka super mõnus.

Hiljem seadsime taas oma tee metsa, kus meile giidiks üks pöialpoisi mõõtu mehike. Kes ei ole kunagi koolis käinud, kuid oskas seepoolestki palju taimedest- nende toimest ja kasutamisest rääkida. Nägime mõningaid taimi, saime vihma(vihmamets nagu vihmamets ikka) ning hiljem läksime selle mehe koju, kus huvilistel oli jälle võimalus asju osta, või siis mega ilusat vaadet nautida.

Päeva ja kogu reisi Üks parimaid hetki oli kanuutamine. Olin koos oma Serbia parima sõbranna Majaga ja seda pole võimalik sõnadesse panna, mis tunne on keset Amazonase jõge kanuutada.. Kaaslaseks taas imelised inimesed. Kahjuks ei ole ühtegi pilti ka sellest, sest ei soovitatud kaameraid kanuusse võtta, sest nende ümberminek oli väga kergejuhtuma. Ja see juhtus ka India ja Austraalia kutil. Väga äge vaatepilt. Majaga tegime meie lõpuks enda jaoks võistluse, sest olime nii ees vahepeal ja lõpusirgel sõudsime nagu oleks küla peale sõudnud. Super mega mälestus igatahes! 

Ja ega muud miskit.. Metsas ööbimisest ja reisi lõpust saab lugeda juba ammu positatud Amazonase esimesest osast.

PS! Seal oli koguaeg suurepärased söögid. Alustades Alati olemasolevatest puuviljadest, kuni hommikuhelvesteni välja. Ja see toit oli NII kodune! Nii mõnus!

Ma tänan veel oma vanemaid, kes selle reisi võimalikuks tegid. Kuna ma blogisse nii hilja sellest kirjutan, siis ma ei oska enam emotsioone edasi anda, aga uskuge. See reis ning sealt saadud kogemused-mälestused-sõbrad on minuga igaveseks ja see oli raudselt mu vahetusaasta üks parimaid nädalaid! 

Amazon - 3.osa

Algab siis lõpuks kolmas postitus Amazonasest- ehk esimesed päevad laeval.

Kui eelnevas Amazonase postituses mainisin, et öö lõpetas tantsurühm, siis järgmisel päeval algas bussiga tagasisõit Manausi, et seal laevadele minna. Enne seda oli veel jalutuskäik metsas, kus imetlesime koske ning soovijad said ka supluse teha. 

Kui laevadeni jõudsime, siis jaotati meid kolme paati. Anaconda, krokodill ja laiskloom. Ma olin viimases. Emotsioonid kui laevadele saime olid täielikult laes, sest need olid nii vinged. Kohe viskasime Kirsi ja Majaga päikest võtma, sest midagi erilist plaanis niikuinii ei olnud. Sõitsime rohkem linnast välja. Nägime Rio Amazonase ja Rio Negro ühinemispiiri. 

Tutvusime inimestega laeval. Ōhtul vurasime pisikeste paadikestega jōel ringi. Vaatasime jōetaimi ning nautisime hingematvalt kaunist päikeseloojangut. Kui mu mälu ei peta, siis selle mōnusa päeva lōpetas üks vōimas äikesetorm.

Järgmisel päeval külastasime kohaliku küla, kus näidati kohaliku meditsiini já väikest kooli. Räägin veidi traditsioonidest ning siis osteti suveniire. Tehti pisikeste indiaani lastega pilte, kuigi nad sellest kōik väga vaimustuses polnud. Paljud, ka mina, lasid endale teha ajutiselt tatoveeringu. 

Laeval filmisime Kirsiga veidi ja lõime sõprussidemeid vahetusopilastega üle kogu maailma. Võtsime päikest, sõitsime jõel ringi Ning demonstreeriti erinevaid taimi/puid. Õhtu lõpetas taas üks imeline päikeseloojang.

Hommik algas eriti vara, sest oli kalale minek. Proovisin mis ma proovisin, aga õnge otsa ei jäänud ühtegi piraajat. Ainult sööt kadus õnge otsast pidevalt Ning õng jäi puuokstesse kinni- jah.. See on see kui üritad õnge kaugemale visata, aga liiga suure kaarega läheb. Siis läksime farinha majja(casa do farinha), kus tehakse siis näiteks tapiocat. Tipphetk seal oli kindlasti acai puu, mille otsa sai ronida ühe mitte nii usaldusväärsena tundunud leiutisega. Taiwani võp oli ainuke, kes tippu jõudis ja oksa tõi, aga tegi seda ilma selle vigurita ehk jalgadelt nahk maas. 

Kuna hiljem oli taas ühe indiaanikogukonna külastasus, siis tegime näole maalingud ühe puuviljaga. Sealses külas kúlastasime kohaliku pisikest kooli. Hiljem said tahtjad kohalikega jalgpalli taguda. Ning sai niisama ringi vaadata Ning Sain tohutult pilte tehtud. Hannahiga oli korralik fotosessioon. Õhtu lõpetas väike peokene, kus sai isegi tantsitud ja väga vahva oli. 

Järgnev päev oli kindlasti top 1! Sest ma sain lõpuks laisklooma hoida. Et seda teha alustasime nende otsinguga. Leiti üks beebi. Siis otsustati teine leida, kes väga õnnetult vette kukkus. Olin viimane, kes teda hoida sai ja see emotsioon oli nii hea. Ma olin nii nii õnnelik. 

Loomapäev nagu see oli, siis laiskloomale järgnes võimas anaconda, kel parajasti kana seedimisel oli. Paras neljameetrine ussike. Üli vinge! Oli veel üks emane laiskloom oma beebiga. See emake aga haaras küünistega mu juustest ja juba pasundati, et tuleb juuksed maha lõigata, aga just sel Hetkel mu hingesugulane lasi küünised valla. Hiljem sõitsime roosasid delfiine vaatama, kes mulle erilist vaimustust ei pakkunud.. Õhtul aga krokodilli jahile, kus meil úks pisike õnnestus püüda. Nalja sai rohkem kui küll kui Maja krokodillibeebi paati pillas ja kõige-kartja Anay karjuma pistis, ise pingil püsti seistes. 

... Viimane amazonase positus (+postitus elust/olust) tuleb homme, kui ma jõuan oma klassiga matkalt tagasi. Videomaterjali on reisist ka kohutavalt, aga kahjuks ei ole võimalust seda siin kokku panna ja Teile üles laadida. Eestis on see mu üks esimestest to-do asjadest. 

Olge tublid ja vabandust, aga üldse ei ole aega ja ainult 18 päeva veel!

UPDATE: olen elus já terve

Nâdalalōpuks luban, et olen teid kostitanud kahe postitusega. Seni aga tahtsin märku anda, et kõik on korras, aga üritades seda jube emotsionaalsel rollercoasteril olevat elu nautida, on raske blogida. Ma loodan see nädal kirjutada:

~ AMAZONASE REIS (Ära lõpetada see seeriakene)

~ Mis vahepeal teinud olen? 

~ Mis hirmud mul tagasitulekuga seoses on ja kuidas emotsioonid on hetkel

~ Mis plaane veel viimasteks nädalateks on

Kindlasti midagi veel, aga ma loodan teid mitte seekord alt vedada. Kui keegi siin üldse uut postitust ootab!

Mu (host)isa just rääkis mulle, kuidas ta kartis, et nende peresse tuleb keegi, kellega on palju probleeme ja tööd. Aga, et nad väga väga rahul, et mina siia tulin ja kui keegi küsib, siis tal on ainult suurepäraseid sõnu öelda. Ning, et nad jäävad mind väga igatsema! No nii armas. Ja ma EI kujuta ette siit lahkumist.

24 PÄEVA VEEL... 

Amazon - 2.osa

Nägin und, et oleks aeg vist blogi täita ja ärgates oli Kirsilt whatsappis sõnum kah, et kus mu Amazonase postitused on. Niiet nüüd ma siis siin olen ja üritaks kirjutada Amazonase reisi kahest esimesest päevast.. Ja sinna minekust, mis algas väga keeruliselt..

25.aprill mineku/saabumispäev

Hommik algas, kena-rahulik. Ärkasin veel veidi varem, et kõik kindlalt tehtud saaksin. Kaks tundi varem on vaja lennujaamas olla, eks? (Lennuk läks 14:45) Nagu ikka. Mu õde ütles, et saame alles kell üks minna. Sisustasin siis aega viimaste asjade pakkimisega ja facetimesin issiga. Kui kell pool kaks tiksus, astusid mu tuppa isa ja õe sõber, kes tegid nalja, et noh, jääd maha lennukist. Ma surmtõsiselt noogutasin ja ütlesin, et tean jah. Küsisid siis, et mis kell mu lend on ja kuuldes, et see on veidi rohkem kui tunni pärast läks paanikaosakond lahti. Kõik olid õelt aru saanud, et mu lend on viisteist minutit enne nelja.. kuigi olin ka emale plaani näidanud ja saatnud. Vanemad otsustasid mu siis ise ära viia. Jõudsime napilt, sest Ilheusesse sõidab ka juba paarkümmend minutit. Check-in oli suletud juba, aga saime tehtud ning napilt enne uste sulgemist jooksin lennukile.

Peale viit lendu, seiklusi lennujaamas ja niisama lennukis istumist, söömist ja lennukisõidu nautimist jõudsin ma Manausi lennujaama. Seal kohtusin Kanada võpi ja Belo vabatahtlikuga ning sõitsime hotelli. Messisime Kirsiga whatsappis ja ta otsustas öörahu rikkuda, ehk siis kui hotelli saabusime, seisis seal tuduriietes eestlane!!!!! Peale (peaaegu) üheksat kuud eestlast näha.. Imelik. Vabatahtlik oli tsipa kuri ja ütles, et meil üheksa päeva aega koos olla. Aga ta ei mõista mis tunne on peale mitmeid mitmeid kuid oma kaasmaallast näha. Kirsi poetas pisaraid ja ka mina polnud sellest kaugel.

Hiilisin oma hotellituppa, telefoni taskulambi valgel otsisin kohvrist pidzaama, et mitte toas juba magavat sakslast ja usakat üles ajada.

26.aprill - Manausi ekskursioon, ostukeskus ja "ülikoolilinnak" ning vihmametsa seiklused

Hommik algas värisedes- polnud ammu selliseid külmakraade tundnud, nagu see õhukonditsioneer meie tuppa oli tekitanud.. Hiljem tegime päevale alguse kena hommikusöögiga, kuhu kuulus ka meisterkokk Kirsi kirjukoer! See oli küll suurepärane suutäis. Nägin üle üheksa kuu ka teisi YFU võpe. Olime Kirsiga valmis end acaist hulluks sööma aga kahjuks ei olnud see puhas-suhkruta acai meile. 

Plaaniks oli siis Manausi linnatuur-ekskursioon, mille sisse kuulus ooperimaja ja lihtsalt linnas ringi tiirutamine, et näha staadioneid, randa jm. Seejärel sõitsime turule, kus oli selline turistide stuff, ehk osteti kõike võtmehoidjatest indiaanlaste peakatete ja vibudeni välja. Teises majas oli kalaturg mis leebelt öeldes omas teistsugust aroomi. 

Enne kaubamajja lõunasöögile minekut käisime läbi supermarketist, et Kirsi saaks patareid osta. Ma ei kujuta ette mitu korda ma talle ütlesin, et see pood on nagu Rimi! Aga see oli. Nagu oleks Eestis. 

Lõunaks sõime hiinatoitu ja jõin veel hiljem paçoca milkshake', mis oli nagu kama ehk maitses mega hea. See kaubanduskeskus kus sõime oli üldse nii mõnus ja väga lahe. 

Bussi tagasi ja seadsime tee oma järgmise ööbimispaigani. Mis venis vâga pikalt, sest oli avarii kuskil ees pool ja möödumine oli võimatu.. Peale pikka venimist jõudsime kohale. Palju väikseid majakesi. Mis  olid nn kaheosalised(nagu need paarismajad või kuidas öelda). Igatahes siis saime enda võtmed ja teada kellega tuba jagame. Ma olin vist üüüber õnnelik kui mu toakaaslasteks Hannah ja Serbiakas Maja sattusid. See kohake kus elasime oli nagu väike ülikoolilinnak, nii nunnu! 

Hiljem ilmselt sõime ja siis panime end öiseks metsa retkeks valmis! Kujutage seda nalja, kui väljas kottpime ja Kuu helendab taevas ning siis geenius Hannah küsib kas päikesekreemi on ikka vaja... No igatahes. Taskulambid tööle ja sukeldusime metsa. Nii palju palju palju häälitsusi-helisid, et uskumatu. Nii vinge, sõnadesse pole eriti võimalik seda pannagi. Punkti pani aga koses ujumine, mis oli nii taaskord uskumatu ja imeline. Neid emotsioone on väga raske edasi anda! Metsaskäigu lõpetas sipelgaterünnak, mis kõigi jalgadele ilmselt tohutult valu tegi.

Päevale pani punkti tantsurühm, kes meile esines ning kellega koos täitsid tantsupõranda ürituse lõpuks nii mina kui kõik ülejäänud vahetusõpilased...

Järgmise postituseni! Luban seekord mitte nii pikalt venitada!

Olen ikka tumblirt ka piltidega täiendanud ning kellel facebook, siis Kaisa Käsper.. Ning sealt leiate ka veel paljusid paljusid pilte.

Amazon - 1.osa

Ma juba kirjutasin hiiglasliku postituse Amazonasest lahkumisest, sest see oli värskemailt meeles. Kahjuks suutis bloggeri app seda mitte ära salvestada. Alustan siis uuesti. Hakkan tasapisi blogisse sellest kirjutama, alustan viimasest päevast-3.mai. Järgmine postitus juba esimesest ja teisest päevast jne.

Pühapäeval ärkasime metsas, katusealuste all võrkkiikedes. Eelneval õhtul tegime lõket ja kuulasime kohaliku jutte. Suutis mu isegi nutma ajada. Ta rääkis vaimudest/hingedest. Ei teinud väga väljagi kuni ta hiljem meie juurde tuli ja hakkas kõigest detailsemalt jutustama. Ma palusin tal lõpetada, aga tema -veidi teise vaatega elule- tundus mu hirmu nautivat lausa. Ma olin nii unine ja närvis/kurb (sest reis oli järgmine päev lõppemas), et hakkasin lihtsalt nutma. Kas hirmust, väsimusest või kurbusest.. Kes seda teab. Istusin pärast veel kaua üleval.

Hommikul oli kohe aeg väikeste mootorpaatidega emalaevale tagasi sõita.

Kokku oli kolm laeva+söögilaev. Laiskloom, anaconda ja krokodill. Me olime esimesel-laisklooma nimelisel.

Sõime hommikusööki ning läksime puid istutama. Istutasime Majaga (minu Serbia super mega sõbranna) açai puud kõrvuti. Armas ning alatiseks meeldejääv hetk! Siis tehti kauni vaate taustal pilte ja hakkasime tagasi laeva minema, kus oli vabaaeg ehk võtsin päikest, et veel jumet saada. Hiljem tulid kõigi kolme laeva rahvas meie laevale ja tehti grupipilte. Kahjuks sai see väga ruttu läbi, sest vihma hakkas sadama. Kogu seltskond jäi meie laevale. Kuna polnud eriti ruumi ei istuda ega astuda, siis läksin vaikselt pakkima ning käisin pesus. 

Kui kõik oma laevades tagasi olid, siis oli õhtusöögi aeg, mille ma vaheldumisi nuttes ja süües veetsin. Peale seda oli oma laevas nn lõpetamine. Seisime ringis ja igaüks ütles meeldejäävamaid hetki ja mis meeldis. See kõik muidugi võimendas mu nutmist. Mu ühed lemmikud- Maja ja Oliver, aga olid sel ajal söögilaevale lõksu jäänud. Hetk millal kõik "mini kõne" pidasid oli nii nii nii nii armas, et praegugi teeb silma märjaks. Kuidas kõik nädalaga olid nii lähedasteks saanud ja nüüd ühiseid- super imelisi- mälestusi jagavad. 

Pakiti veel asju ja olimegi Manausis tagasi. Seal kus kõii need lahedad mälestused nädal enne alguse said. Kõik keris laevast maha minnes silme eest läbi, nagu filmis. Jagunesime kahte bussi, et lennujaama sõita. Lugesin kirju, mis mu vinged sõbrad kirjutasid mulle ja südame tegi soojaks ja silma märjaks! Imelised inimesed.

Lennujaamas oli kaua aega check-in'ni. Ehk siis osteti veel suveniire, sõime ülihead! pitsat ja olime ning nautisime hetki koos. Kui lõpuks check-in tehtud oli siis oli palju aega niisama olla.

Vahepeal juhtus tol hetkel väga naljakana tundunud lugu. Läksime Kirsiga jäätiseotsingule. Leidsime ainult ühe koha. Hinnad olid nii 5-7 reaali. Kallid Brasiilia kohta, aga mõtlesime, et no mis teed kui isu on eksole. Kirsi võttis jäätise, ütles, et noh, vali ära- hinnad enamvähem samad. Võtan siis ühe mega maitsvalt tunduva pähklitega jäätise. Müüja vaatab suurte silmadega ja osutab näpuga hinnatabelile. 17,50!!!! Sekundiga oli jäätis külmas tagasi ning suure pettumuse peale ei ostnud me midagi. Müúja soovitas veel nelja reaalist shokolaadibatooni... See oli mu pöidlasuurune. Ei aitäh. Naljakas oli tol hetkel meie reaktsioon kuidas me hinda nähes kohe jooksu panime..

Järsku hakkasid kõik jälle hüvasti jätma. Pisarate tagasihoidmisest pole mõtet rääkida, sest see polnud mul terve päev õnnestunud. Kallistasin kõiki miljon korda ja ei suutnud kohe üldse neid jätta. Maja palus, et ta mind viimast korda seljas saaks vedada. See aga lõpetas nutu ja tõi hetkeks naeru-muige suule nendele paljudlee silmapaaridele, kes nägid kuidas me kukkusime. Oli kindlasti naeruväärne vaatepilt.

Otsisime oma väravad ûles.. Läksime tagasi- kallistasime ning läksime Majaga väravatest läbi. Üleval olid veel mu lemmikud USAkad, Oliver Austraaliast ja India kutt Khushal. Lisaks veel palju teisi vahetusõpilasi. Ütlesin neile tsau ja Maja otsustas mind mu B-väravani saata. Kallistasime lõputult ja nii raske oli. Ta läks mitu korda minema, aga jooksis tagasi. Kuni tuli kutse ta lennule ja ta jooksis turbokiirusel teisesotsas oleva väravani. 

Jäin sinna üksi, sees tühi tunne, silmis tühi pilk. Teile võib see mingi mõttetu deep halamine tunduda, aga kellelgi pole õrna aimu mida me tundsime. 

Kui lõpuks lennukisse sain panin raadio, millest järjest mu nn vahetusaasta laulud tulid. 

Peale viit lendu, millest üks hilines, jõudsin Ilheusesse, kus ootasin pere tund aega. Hiljem asjade lahtipakkimine käis ulu ise saatel. Sees õnnetunne, et see juhtus. Samas kurbustunne, et see läbi on.

Lahkun..

LAHKUN ÜHEKSAKS PÄEVAKS AMAZONASESSE! Nii vinge! Sinna jõudmiseks on mul viis lendu, millest esimene on kell 14:45 ja kohale jõuan tund pärast südaööd. Ei kujuta ette kui saan peale peaaegu üheksat kuud eesti keeles näost-näkku suhelda ja kui näen oma lahedaid YFUkaid! Kirsi, ole valmis, et su pooleks kallistan! Saab hea emotsioon olema! 

Ehk jah, kokku teen kümme lendu. Aga ma armastan lennata- peaasi, et kõik muu hästi läheb ja ära ei eksi, kui vaja lennujaamades seigelda! 

Life is an adventure! Aitäh mu emmele-issile, kes mul seda reisi üldse võimaldavad! Nii tänulik! 

Kohtume õige pea!

Elu

Kust ma alustan?

Tere.

Peaksin vabandama? Ei tea. Palun vabandust, et olen selle lehekese siin unarusse jätnud.

Olgu nii. Möödunud on pea kaks nädalat kui ma viimati blogisin, ja praegu olen siin ka ainult, sest issi ütles, et enne reisi peaksin kindlasti blogima. Ja olen nõus, sest kui veel reisist hiljem blogiksin, oleks mõtteid liiga-liiga palju. 

Viimati kirjutasin oma emotsioonidest, mis seni ainult segasemaks on muutunud. Reisi lähenedes on ka emotsioone-närve seitse korda rohkem. Lõpetasin kirjutamise just paarikümneks minutiks. Ma ei oska kuidagi. Tahaks rääkida, aga samas ei taha video teha.. Mis siis ikka..

Kirjutasin veel hiljuti kuidas inglise keele koolis Pizza Nightil käisime ja seal laulva poisiga tutvusime. Ma ei tea kas mäletate. Igatahes, tänu sellele laulmisele seal on mul nüüd olemas üks imeliseim ja lahedaim sõprus. Olgu see teile näiteks how to make friends. Kuna ma ta nime ei küsinud seal, siis mõtlesin, et sinna see jääbki. Nojah. Samal õhtul aga kirjutas mulle tundmatu number whatsappi ja tutvustas end kui poiss, kes laulis vannitoas. Tuli välja, et ta primo käib minu klassis ja sai temalt ta numbri kuidagi. Jutt hakkas kohe jooksma ja juba varsti leppisime kaubamajja mineku kokku. Mega lahe oli. Ja tundus AUSALT LIIALDAMATA nagu teaksin teda mega kaua. Tutvusin ta sõpradega ja mängisime õhuhokit. Ja kuna Hannah meie whatsappi sõnumitele ei vastanud, siis otsustasime talle ukse taha minna. Muidugi uksehoidja, kes meile ukse alt avaks, seal puudus ning korteri numbrit me ka ei teadnud. Proovisime igasuguseid numbreid, aga ükski ei funktisioneerinud. Ühel hetkel ilmus aknale härra, kes Hannahi korterinumbri meile lahkelt andis. Helistasime. Keegi ei vastanud. Juba seadsime minema, kui kuulsin kedagi. Mõtlesime, et kujutan ette, aga kuulsime taas. Oli Hannahi ema. Hiljem liitus meiega Matheuse sõber Tarcisio. Otsisime acarajed, aga pühapäev, ehk ei leidnud.

Peale seda olen palju nendega koos olnud. Nii minu kui nende juures. Teeme brigadeirot ja niisama. Matheus on nii andekas kitarri mängima ja laulma, et mine või kadedusest roheliseks. Oleme filme vaadanud ja poes veel käinud. Üks päev käisin Matheusi tunnis, ta töötab inglise keele koolis. Tol päeval oli mingi muusika tund vm ja siis paljud mängisid kitarri ja lauldi- nii lahe oli! Tahaks ka kitarri õppida.. Võib-olla. Millalgi hiljem.

Koolis kõik enam vähem samamoodi. Saime uued pluusid, sest me viimane klass. Panen pildiblogisse teile nägemiseks ka. Kool muutub aina tüütumaks, aga pole enam kaugel kui see läbi saab. Kõigest 64 päeva kaugusel on see, kui ma taas oma seitse asja võtan ja kodumaale naasen. Kurb. Aga kõik hea saab ühel päeval läbi. 

Üks päev käisime õe poisi juures sushitamas. Ja ma armunud sushisse. Jah, mina, kes seda úldse varem ei sallinud, nii hea. 

Ega nii see eluke kulgeb. Pole midagi märkimisväärset. Kool, sõbrad, kodu. 

Kaugel pole ka enam Amazonase reis. Kuigi see brasiillaste viivitamine ja hilinemine on reisi planeerimise juures kúll üks ütlemata halb asi.

Emotsioonideküllus

Liialdamata. Ma olen täielikus meeltesegadustes. Olgu siis head või halvad emotsioonid.. oma pisarate talitsemisegs ma enam nii kergelt hakkama ei saa. Juba ammu tegelt. Ja isegi mitte midagi ei ole nii halvasti. Lihtsalt see, kui on palju häid asju, siis sa paratamatult mõtled, kuidas sa selle kõik jätad.. Palun, kui sa mõtled seal lugedes, et "võta viimast, naudi oma aega, ära mõtle tagasitulekule.."siis palun. Kui sa ei ole ise vahetusõpilane olnud, siis sa ei mõista. Või kui oledki.. Samas. Igal ühel on erinevad aastad, tunded jne. Ma lihtsalt olen emotsionaalselt nii rivist väljas. Ma nutan ühel hetkel, et ma tahaks Eestisse ja kümne minuti pärast nutan ikka, aga siis juba selle pärast, et ma ei taha koju. 

Vahetusaasta on midagi palju enamat kui uus keel ja keskkond. Veel midagi enamat kui uued sõbrad ja perekond.

 See on aeg mille jooksul sa ennast tundma õpid.

 See on aeg mille jooksul sa saad aru mis on sulle oluline. Mida tuleks väärtustada.. isegi kui seda ennem iseenesestmõistetavana võtsid. 

 See on aeg mille jooksul sa arened nii tohutult ja avastad see läbi nii palju. 

 

Ma võiks seda lõputult rääkida... 

Ja palun. Kuidas on võimalik, et laulud endas kannavad selliseid mälestusi ja mõtteid ja tundeid..

Täna käisin ACE (inglise keele kool, mille läbi ma siia sain..) kokkusaamisel. Pizza nightil. Sain uusi tuttavaid ja sain kokku sõbraga, kellega olime läbi ühisetuttava enne ainult internetis suhelnud. Nii raske  on isegi see. See kui sa lased oma ellu nii palju inimesi ja nad saavad nii tähtsateks ja olulisteks. Lõpp kokkuvõttes on see raske. Olenemata ei vahetaks ma neid mitte millegi vastu!

Kuidas ma ühe sõbra sain? Seal oli karaoke ja hiljem kui juba lõpetati, siis olin vannitoa ees ja kuulsin, et keegi laulab mega hästi seal. Ja hiljem vaatasin kes oli. Siis läksime jutule kohe ja nii vahva oli!

Vahetusaasta on parim otsus mu elus! Siiani.

Ta on Eestist

Hei, 

Teen sellise kiire-ülevaatliku postituse. Vahepeal oli Suur Reede ja lihavõtete aeg. Reedel pidasimegi vanaema pool hea sööma maha. Meid oli seal ikka väga palju, ruumi sedavõrd mitte nii palju, aga nagu ikka-mahtusime ära. Söök oli suurepärane ja hiljem võtsime väljast jäätised ning tulime koju.

Nädalavahetusel ema ja vend sõitsid sugulaste juurde. Mina, õde ja isa jäime koju. Laupäeva hommikul sõitsime aga juba randa, kus taas palju sugulasi oli. Grillisime, ja püüdsin päiksekiiri ja nautisin head olemist-mida ammu pole olnud. Igatsesin seda rannaelu. Ma loodan südamest, et siin oleku ajal mul veel võimalus seda nautida. Õhtul käisime Ilheusest läbi. Tegime acaraje-jäätisepausi. Jäätisekohvik oli seekord liialdamata imeline. Naturaalsed(või ma ei tea, mitte keemiliselt töödeldud jn) jäätised. Sain viimase kahepalli jäätise lipiku ja siis h-isa ütles teenindajale, et "talle esimesena. Ta on kaugelt. Ja mitte Salvadorist. Eestist ikka." Teenindaja emotsioon oli parim ja ta ei tahtnud seda uskuda. (Ps! Ja see normaalne, et pidevalt mu h-isa mainib igalpool, et ma Eestist) Müüja küsis seepeale igasugu küsimusi ja oli ikka nii üllatunud, et portugali keelt räägin. Nii armastan seda suhtlust siin. Mitte alati muidugi. Kui pidevalt poes ringi vaatad ja sulle lõpetamatult abi pakutakse. 

Lihavõtetel on siin väga "moes" shokolaadimunad. Mida mina kahjuks ühtegi ei saanud, aga mille Annika meile kooli süüa tõi. No maitseelamus missugune. Shokolaadilembeline eestlane nagu ma olen. Aga hinnad ka päris krõbedad. Oleneb. Parima saad 20 või rohkema euro eest.

Ülejäänud nädalavahetuse veetsin filme vaadates. Nii hea oli! Nii hea! Selline mõnus endaga olemise aeg on alati kasulik, eriti kui vahepeal mõtted ja emotsioonid üle pea kasvavad.

Ja nagu ma Kaisa (kaisamehhikos.blogspot.com) blogist lugesin, ning ka paljudelt-paljudelt vahetusõpilastelt olen kuulnud- mingi igatsus on. Ma ei tea isegi kas see on igatsus. See on lihtsalt see, et paratamatult ujub teiste mõtete hulka see, mitu päeva mul siin veel jäänud või kuidas see kõik varsti läbi on. Samas on Eestis palju häid asju ootamas, aga siiski..

Mind viibki emotsionaalsest tasakaalust välja see, et ma ilmselt ei kujuta elu Eestis, kui minust nii suur osa on nüüd selle imeliselt imeliku riigiga seotud.

Alla kolme nädala ja ma olen AMAZONASES! 

Life is a m a z i n g.

Eesel kahe heinakuhja vahel, ehk kas Eesti või Brasiilia

Tere jälle!

Senini on see nädalavahetus küll mitte hästi möödunud. Reedel peale kooli facetimesin Karoliniga, Nissi koolis toimus moeshow. Rääkisime niisama, samal ajal, kui nad end veel valmis sättisid. Rääkisin paari õpetajaga ka. Väga tore oli. Kahjuks moeshowd ei näinud, sest saalis levipuudus. Hiljem rääkisin Hannahiga, kas lähme kaubamajja. Sellega oli ka omaette tsirkus ning kui ma juba arvasin, et jääb minemata, siis hostisa tuli ja küsis kad olen valmis.. Ilmselgelt ei olnud. Viis minutit ja valmis ning läksime. Sealjuures polnud Hannah endiselt online ehk leppisin mõttega, et võib-olla tuleb mul üksi minna. Poodi jõudes läksin esimese asjana krediiti telefonile ostma ja järjekorras seistes vaatasin kaugemal nagu üks Hannahi sarnane tüdruk. Läksin sinna ja oligi tema. Ta oli just mulle hakanud helistama ja tuli klaveritunnist. Käisime tema poolt läbi- ta kolis ju kaubamaja taha praktiliselt. Hiljem läksime tagasi ja tegin paar vajaliku ostu. Kahjuks olin jube halva enesetundega ja tundsin juba kuidas haigeks hakkan jääma. Ja nüüd tänaseni olen kurgu-nina-mis iganes valus. Gripp.  

Pühapäeva õhtul käisime "kirikus" ja hiljem läksime õe-venna ja sõpradega välja sööma. Olin endiselt haige, ehk ootasin rohkem koju voodisse saamist. Istusime laua ääres ja järsku üks mees kükitamis asendis, ülikiiretel liigutustel taidles ümber laua. Küsis raha ja siis kas süüa on. Töötaja ajas ta minema, mille peale ta nagu kõuts minema jooksis. Hetk hiljem oli ta juba kaugemal, uute laudade ümber. 

Esmaspäeval taas loomulikult kool. Täna samuti. 

Ja tundub nagu ma oleks seda viimastes postitustes palju maininud, aga palun, vahetusaasta pole lillepidu. Ma olen tõesti blogi úpris positiivsel noodil hoidnud. Aga no. Halvast ei kipu kirjutama ja halba nagu olnud pole ka, kui välja jätta see kotirööv. 

Lihtsalt vahel koguneb pisikestest asjadest selline suur "halbadeasjade-lumepall", et sa mõtled, et miks ma tulin, mida ma teen ja kuidas seda üldse muuta... kui üldse saab muuta. Mul ei ole olnud seda mõtet kunagi, et miks ma tulin, aga lihtsalt, vahel nii väiksed asjad käivad ajudele.

Nagu näiteks. Kuni tänaseni polnud ma kotiröövist saati kooli kõndinud. Täna läksin aga klassivennaga ja no milline vabadus on see, et astud ise uksest välja kui pead ja ei pea kedagi ootama, või kellegi pärast kiirustama. Mul lihtsalt see on juba kopsu maksani ajanud, et mul pole NT võimalik minna sõpradega välja, sest kui kedagi kodus pole, või saan vastuse alles siis kui sõbrad on väljas. Raske nii teada anda kõigest. Koguaeg pidev informeerimine. Väsitav.

Saan aru, et siia tulles olin pidanud juba arvestama ohtlikusega jne, et oldakse nii, et peab kõigest teada andma jm. Aga lihtsalt mõtlen kui kerge oli, et vahetan riided, istun ratta selga ja lähen sõitma. Või helistan Eliisele, Lysannile ja saame poe ees kokku. 

Mul ajab see ohtlikuse teema südame pahaks. Ma ei ole kindel kas mainisin aga hiljuti tapeti üks noor, kaheksateistaastane, poiss/mees ära. Miks? Sest talt taheti röövida telefoni mille peale ta neile ei ütles. Aga juba sellele mõtlemine teeb mu silmad märjaks. Ja päris ausalt. SA EI TAPA KEDAGI TELEFONI PÄRAST. SA EI VÕTA ELU KELLEGI POJALT, VENNALT, KLASSIKAASLASELT, SÕBRALT, VM. See on tegelikult nii nii õudne. Uskumatu mida raha jaoks tehakse. Ma jäin sellele ükspäev nii pikaks ajaks mõtlema ja no. Mul pole midagi öelda. Maailm. 

Ja vahel tahaks ju ikka emakeeles rääkida. Nii saab ju kõik öeldud mis mõtteis mõlgub.

Ma ei vingu. Ma ei igatse ka. Ma ei suuda valida kumba ma endiselt eelistan, kas Eesti või Brasiilia elu. 

Märts

Ma pole siia pikka aega sattunud. Kohe päris pikalt. 

Ma pole kindel kas selleks on laiskus või see, et olen endale nüüdseks pealuu sisse võtnud mõtte, et ei taha lihtsalt blogida. Kui tahtmisest rääkida, siis selle mittetahtmise põhjuseks võib olla see emotsioonidekarussell, millel olen umbes viimase nädala või kaks istunud. Ning ei, pole midagi halvasti. Lihtsalt see, et kojutulek jõuab lähemale..hirmutab. Võite silmi pööritada ja mõelda, et mis jama ta nüüd ajab, et oma kodu, pere ja Eesti siiski. Aga ma ei uskunud, et ma siin nii suurepäraselt kohanen, ning, et sellised inimesed mu elust osa saavad. Loomulikult tahan ma pere näha ja nii. Aega on siin circa kolm kuud ning selle sisse mahub ära ka Amazoni reis, kus ma näen teist eestlast-oma saatusekaaslast-nüüdseks üht parimat sõbrannat Kirsit. Juba see saab olema korralik emotsioonidelahing. Loodan, et meil kuidagi õnnestub see taaskohtumine ka blogi(de)sse edastada. 

Lehtisesin oma vihikuid, sest olin enam kui kindel, et mingid märkmed oled teinud. Tõsi. Aga need ulatuvad üheksandasse-kümnendasse märtsi ainult. 

Olen kirjutanud, et..

Käisime jõusaalis ning treener oli super üllatunud, kui sai peale päris pikka aega, teada, et ma ei olegi brasiillane. Sama oli mulle ka öelnud üks õe klient, tol päeval, kuid ta mainis veel, et juuksed reedavad. Mainin siin kohal ära, et umbes peale kaht nädalat lõppes meie jõusaalis käimine ka. Ma ei ole üldse kindel miks, aga ehk veel jõuab sinna.

Eelmises postituses mainisin, et sain lennuajad teada. Endiselt pole Brasiilia siselende teada, aga nii pea kui info laekub, annan teada. Kuigi oma pika Rio De Janeiro-Amsterdami lennu lendan üksi, siis sain teada, et Amsterdamis liitub veel teisigi YFU võppe, et Tallinna sõita. Eriti hea meel on mul, et seda lendu saan Kaisaga(Mehhikos hetkel) jagada. Kui me paar aastat tagasi Inglismaalt tagasi tulime, nädalaselt "vahetusnädalalt", siis nutsime nagu arutud. Ja nüüd pani küll mõtlema see, et miks? Ja kui palju me siis seekord vesistame. Sest Inglismaal ei tekkinud selle nädalaga mingit nn teist pere, tekkis sõpru, aga ka mitte ülimalt palju jne. Me oleme siin mitmeid mitmeid nädalaid kauem. Uue pere, elu, sõprade, kooliga jne. 

Vahepeal oli naistepäev.. (Ps! Unustasin veebruaris ammu mainida, et sõbrapäevast ei tehtud siin juttugi.) Naistepäeva puhul riputati klassi plakat/stend, kus on meie klassi tüdrukute pildid ja mõndade naisõpetajate pildid. Sinna oli ka minust lisatud ûllatavalt palju pilte. Kõikide tähelepanu köitis aga see pilt, mis minust sinna oli lisatud. 

                                     

                                                                 ("Parim foto")

Samal päeval tegime ka koolikoridoris asuva "instagrami raamiga" pilte. Panin enamuse neist juba ammu ammu tumblrisse ka.

Mu parimal sõbrannal oli ka sünnipäev. Õigel päeval olime meie pool mõningate sõpradega. Sõime pitsat, tegime pilte jne. Muidugi ei puudunud ka väike "draama nurgakesekene", aga see on LADINA! Samal nädalavahetusel tegime talle ka üllatuspeo- toimus keemia õpetaja kodus taas. Basseini ja niisama hea õuealaga. Üllatus see päris polnud, sest üks tüdruk kirjutas whatsappi gruppi(kus Caliane-sünnipäevaline), et kus peo raha on jne. Aga ei. Tore oli ikka. 

Aa, ja mu vend tegi selleks peoks tordi/koogi. Alguses see oli ikka jube. Anna andeks, Francisco! Aga sai hakkama ja hiljem oli ära kaunistades väga kaunis. 

Mu õde töötab praegu kohas, kus valmistatakse tervislike shake ja jooke. Ning nüüd on tal plaanis ka iseseisvalt asja ajada, et pidudel jooke pakkuda. Ühe õhtu veetsimegi neid üles pildistades ja juues. ALKOHOLIVABAD! 

Olen veidi ka koolist kirjutanud. Näiteks inglise keele tunnist, kus õpitakse sellist sõnavara järsku, millest isegi USAkas aru ei saa. Nii keerulised. Aga point on selles, et paljud ei oska isegi põhiasju-väljendeid rââkida. Nagu alati, siis jääb nii mõnigi asi mulle Brasiilias arusaamatuks.

Ja ega mul miskit erilist enam polegi. Piinlen siin oma vaikselt kaduva ohatisega ning tõusin just enne selle postituse kirjutamist lõunaunest, mida olen tihti harrastama hakanud. Ma magan alati nii haiges poosis. Panen võib-olla ühe pildi üles ka. 

Aga jah, üldiselt olen super õnnelik endiselt. Ja palun, las ma mainin, kui hea sõbranna ma siit olen leidnud. Eile saime absoluutselt kõik üksteisele südamelt räägitud. Kohe kilosid langes õlgadelt. Tonni jagu. 

Ning... Aitäh emme-issi, et mind blogima ajasite. Muidu oleksin kuu aega blogimata vist olnud. 

Tsau! Ja loodan, et järgmine kord ei ole nii pikka pausi! 

Rula jäi auto alla

Hei. Viimasest postitusest on möödunud rohkem nädal. Aeg läheb nii kiiresti. 7 kuud sai juba vahepeal täis!!!! Libiseb just kui sõrmede vahelt. Peale seda keskaastaseminari, mis ei olnud midagi erilist, on mul peas mingi pirn põlema läinud. See pirn kahjuks vilgutab peas seda mõtet, et aina vähem aega on jäänud. 

Olen terve selle nädalavahetuse blogimist edasi lükanud. Ma ei oska kuskilt alustada.

Peale keskaastaseminari, laupäeval võtsime venna ja õega õe rula ja kui vend juuksurisse läks, praktiseerisime meie oma sõiduoskust. Ka pühapäev möödus samamoodi. Katsetasime uut mäge. Mega lõbus oli. 

Uus nädal algas eriti hästi. Magasin sisse ja kiirustamise tagajärjel suutsin kaks klaasist pildiraami ka ära lõhkuda. Killid toovad õnne ju, eks? Ehk läheb edaspidi veel paremini. 

Esmaspäevast neljapäevani olid kõik päevad nii, et algas kooliga ja lõppes hilisõhtul jõusaalist jõudmisega. Selle aja sisse mahtus näiteks see, et meie klassis läks konditsioneer põlema. Nüüd asendab seda uus ja uhke masin, mida aga pole veel ühendatud. Seni on meil üks eriti nõrk puhur, mis tegelikult midagi ei muuda. 

Teisipäeval käisin ka pärastlõunases füüsikas, nagu ikka. Hiljem võtsin kodust trenniriided ja ema viis meid vennaga kaubamajja. Vaatasime rulasid, pennyboarde.. Samal päeval saime need ka endale soetatud. Emotsioonid olid väga laes. Sõitsime ja katsetasime neid jõusaali lähedal tänaval, hiljem ei puudunud ka treening jõusaalis. 

Kolmapäeval aga rulatamisega läks veidi nihu. Otsustasime enne minna jõusaali. Hiljem sõitma. Tegimegi nii, aga kui olime umbes viisteist minutit sõitnud, tuli taas üks auto. Olin parajasti vist jalatsipaela sidumas. Õde agas jooksis teisele poole teed. Rula jala all hoides ta seal seisis. Mingil põhjusel oli aga rula järgmisel hetkel juba auto rataste all. Kraksus seal nii mis kole. Jama lõpp, aga õnneks on tal ammu plaan ka pennyboard soetada.

Kuuendal märtsil potsatas mu mailboxi tagasilennu kuupäev, milleks on 25.06.14 kuid Eestisse jõuan 26ndal 23:30 ehk põhimõtteliselt 27ndal. 27ndal on juba aga soomes kaua oodatud One Direction ehk siis ma ei maga pikka aega normaalselt ja hüppan kodust läbi ja Soome poole teele. Ma ei suuda ära oodata, kuid kujutan vaikselt ette millises emotsionaalses segaduses ma peale seda olen. Uskumatu, et juba on jäânud siin alla nelja kuu. 

Kui ma selle kirja sain, siis jäi meie jutt Annika ja Jakega kodumaade ja tagasimineku teemale ning absouluutselt alati suudab Annika oma jutuga mind nutma ajada, mis omakorda ajab ka teda nutma. Ega Jake'gi sellest nuturingist puudunud. Nii kalliks saanud siinsed inimesed, ma ei suuda sõnadesse panna. Peale kooli läksin õe töö juurde, et temaga hiljem koju minna koos. Käisin üksi lõunatamas. Alustasin ühest kohvikust, mis mul ammu silma jäânud. Nii hea atmosfääriga. Olenemata jube palavast ilmast võtsin kuuma shokolaadi. Siis liikusin edasi, sõin coxinha ja lõpetasin acai kohvikus. Viimane oli kûll imeline! See nädal nüüd plaanis ühe sòbraga ülepika aja kokku saada ja ka acaid sööma minna.

Olen veel üles kirjutanud selle:

Kui küsida mida ma Brasiilias igatsema jäân, siis inimesi ja nende vahelist suhtlemist. Siia tulles oli pidevalt küsimus, kas mu lere tunneb kõiki müüjaid, teenindajaid jne. Vastus on, aga et ei tunne. See on lihtsalt viisakus ja tohutu abivalmidus/sõbralikus. Lihtsalt üks brasiillastele omane isikuomadus. Eestis on hea kui müüja sulle otsa hetkeks vaatab või "tere" huulte vahelt välja pressib. 

Tsau praegu! Kohtume varsti.

Keskaastaseminar

Tsau! Uus postitus kohe otsa siia jah.

Eile, oli plaanitud 8:30 kodust välja sõita, Ilheusesse, koos õega. Et uuendada-saada uus dokument. Sest minu vana paberilipakas oli kehtivust kaotanud. Ärkasin suure hirmuga kaheksa ajal üles, et tohohullu, nüüd jään veel hiljaks ka. Aga ei. Minek oli hoopis emaga, ja lahkusime kuskil poole kümne paiku. Sõitsime umbes pooltundi, sinna samasse politsei jaoskonda, kus eelminegi kord käisime. Sealt, aga öeldi, et selliste asjadega tegelev osakond on lennujaama ümber kolinud. Autole hääled sisse ja lennujaama poole. Oli küll imelik. Oli imelik olla seal kus ma peaaegu seitse kuus tagasi olin, jalad all värisemas, sõnakesti keelt teadmata.. Oodates oma hostpere saabumist.. Igatahes. Leidsime selle ruumikese üles. Üks väga lahke naine võttis meid seal vastu. Lauad ja kapipealsed olid kaste täis. Tema sõnul nad kolisid úmber alles eelneval päeval. Ma mõtlesin, et no tore. Nüüd ei hakka keegi sealt kastidest mu pabereid või ajutist "isikukaarti" otsima. Seepeale oli aga juba sellel naisterahval ümbrik ja üks allkirja vajav dokument käes. Sain oma "isikukaardi", väga uhke! Panin allkirja ja tulime tulema. Tagasi teel võtsime kaks tagasihoidliku hääletajast noormeest peale. 

Hiljem skypesin Lysanniga. Oli tore nagu alati.

Täna oli taas põhjust vara ärgata. Ja taas mitte kooli pärast. Nimelt. Täna toimus kaua oodatud keskaastaseminar. Toimus see meie linna, inglise keele koolis ACE. Sinna jõudes vaatan, et üks tüdruk seisab seal. YFU pluusiga. Hägune mälu.. Arvasin hetkeks, et ehk mu tugiisik. Olin teda ka ju vaid pool aastat tagasi, korraks näinud. Peagi sain aru, et tegu on vahetusõpilasega. Istusime maha teisi ootama. Sain teada, et ta Lätist pärit! Naaber! Ja keegi kes ei ole sakslane. Imedeaeg. Üsna pea suunati meid edasi, juba oli Leni, sakslane, seal. Olin teda aastaalguseseminaril näinud, kuid ei mäleta, et oleks temaga rääkinud. Üsna pea saabusid ka kaks sakslast, Katharina ja Dana. Olen mõndadest blogidest lugenud, et keskaastaseminar räägitakse vahest ikka inglise keelt, harvem seda kohaliku keelt. Uhke tunne, et meie vestlused olid algusest lõpuni portugali keeles. Olime kõik üsna samal tasemel. Sõime hommikust. Mõnus keeksi moodi, sulatatud shokolaadiga. Küpsised. Kakao. Võileivad. Mõnus hommikusöök. Seejärel suundusime üles klassiruumi. Meie-vahetusõpilased, meie tugiisik, ning üks selle inglise keele kooli õpetaja Barbara. (Kellega ka hiljem whatsappis suhtlesin. Mega vinge. Plaanime miskit veel kindlasti koos teha!) Alustasime brasiilia ajaloost. Nagu koolitund oli. Mõttesse kargas kohe, et kuidas ma eestis jälle nii hakkama saan... Ajalugu selge.. Saabus ka Hannah. Magas sisse. Vestlesime oma eludest ning siis saadeti meid välja koos Barbaraga. Pidime tänaval pilte tegema asjadest, mida meie maal ei ole. Mototaksod ja kookosevee putkad. Ûhe pangaprotesti käigus tehti meist ka pilti, paluti kohe. Uhke kaamera ja kõik. Kõik olid väga lahked igatahes pilte tegema. Panen blogisse ka. Tagasi minnes vaatasime kaks presentatsiooni. Täitsime töölehti. Ja siis otse lõunat sööma. Riis ja oad. Ning nagu alati. Midagi muud ka. KARTULIPUDER JA KANA. Ma tundsin end igatahes nagu Eestis. Jube hea. Siis suundusime jälle üles. Lõpetasime enamvähem kõik töölehed ja oligi läbi. Tegime selfiesid ja pilte. Panen blogisse ka. Jätsime hüvasti ja oligi keskaastaseminariga kõik!

Loodan, et olen oma kahe positusega teile rõõmu valmistanud!

Kaisakasper.tumblr.com kui keegi pilte tahab!

Beijos

Üllatuspeod

Hei!

Umbes nädal on eelmisest postitusest möödas. See aeg on läinud jube ruttu, ja samas olen palju jõudnud ära teha. Isegi kui olen, siis vaevalt ma sellest pika positutse kokku kirjutan, sest põhiemotsioonid on möödas ja ma ei ole eriti hea tunnete edasi andja, läbi teksti. Selle nädala sisse on mahtunud kaks üllatuspidu, kirikuskäik, elamisloa kättesaamine, eesti sõbrannaga skypeme, keskaastaseminar, ja palju väiksed lihtsaid asju veel. Alustame algusest. Ahjaa, 200 päeva sai ka juba vahepeal täis. Ma üritasin väga mitte nutma puhkeda.

Laupäeval, oli kena päevake. Vedelesin voodis ja surfasin netis. Vend pidevalt ütles, et mine välja, mine välja. Üritasin aru saada miks ta mind nii kangesti kodust minema tahab saata, ja leidisin ainukeseks variandiks selle, et ta tahtis mu eelmise päeva koledat röövilugu mu peast välja saada. Õhtueel, tuli isa mu tuppa ja pakkus välja, et ehk lähme ostame mulle sünnipäeva kingi. Kuna nad arvasid, et ei oska midagi mulle osta ja oleks mõtekam koos ostma minna- et kink asjaette ikka oleks, mitte niisama riiulisse seisma. Läksime. Saime asjad ostetud. Käisime pagarist läbi, ostsime saia. Nagu ikka. Kaks-kolm tundi kodust ära olnud. Hakkasime tagasi sõitma. Haarasin autost ostukotti pihku, tagaistmelt saiad ka, ja kuna isa tavaliselt ka viimasena, aeglaselt, üles tuleb, andis ta mulle võtme. Ei tundunud midagi teistmoodi. Keerasin ukse lahti ja BOOOOOOOM värvilise tuled toas, ja kõik, enamus, mu parimaid sõpru siin. Oli kahjuks ka neid kes tulla ei saanud. Ma olin nii nii nii nii nii üllatunud. Tuba oli õhupalle täis, kook oli laual... Ja kes teavad, mulle ei meeldi üllatused. Aga see on asi mis mulle alatiseks vahetusaastalt meelde ja südamesse jääb. Eriti kuna ma ei osanud mitte midagi aimata. Panen varsti ühe lambistest videoklippidest video kokku. Võib-olla lisan ka selle, kuidas uksest sisse astusin. Tagasi üllatuspeo juurde. Ma loetlen nimed ära, kes tulid, sest ma tahan hiljem ise ilmselt mäletada, blogi hea märkmik. Vahetusõpilastest Lærke, Tiffany, Jake, Annika, Linnea, hiljem ka Hannah. Caliane, Beatriz, Camilla, Stephani, Rebeca, Quezia, Nivia, Luadson, Lucas, Gabriel, Davi, Arielle ja kaks kutti kellega ma ei räägi tegelt kunagi ja ühte nägin esimest korda tol päeval. Tulemata jäid kahjuks nii mõnedki, Aecio, Marcio, Pagiel, Emyr... jne. Aga väga vinge. Sõime, jõime ja tantsiti. Kahjuks ma endiselt tantsupõrandale jalga ei tõsta, ei kipu sinna poole vaatamagi. Ärge küsige miks. Caliane tegi nii armsa kingituse mulle, ja rääkis kuidas mu vennaga seda plaanisid. Terve päev olid ringi jooksnud, et kõik olemas oleks. Ja mainis ära ka, et ta tahtis mulle ûllatust teha, sest õigel päeval ei olnud võimalik. Kuigi venna sõnul plaaniti ka, et teevad õigel päeval üllatuse, kui rannamajas olime. Aga ma jäin väga rahule. Kas ma saaksin veel rohkem tõestusmaterjali selle kohta, kui imelised inimesed mind ümbritsevad.

Esmaspäeval, lõbusal noodil kooli. Alustuseks kenad hommikused tunnid. Seejärel läksin Jakega Annika juurde. Kuna tunnid said veidi varem läbi tuli Jake ka. Nii naljakas on nendega. Ma ei suuda kirjeldada. Tegime igasugseid videosid, pilte, juba koolis ka. Panen pildiblogisse kindlalt midagi. Annika juures sõime küpsiseid, mis Annika vanaema Saksamaalt saatis. Kusjuures ise tegi.. Aga pakk tuli kolm kuud, ehk me ei olnud nende säilivuses kindlad. Aga maitsesid hästi. Ainult mina ja Jake sõime. Annikal on mingisugune mittemagusa periood. Vedas meil. Haribod saime ka järgmine päev. Lõunasöögiks läks Jake koju. Me jäime sinna. Alati kui on lõunaks kartulipuder, siis automaatselt olen nagu Eestis. Sõime, arutasime maailmaasju ning hiljem seni, kuni kooli pidime minema, vaatasime Kardashiane. Ma sain korraliku šoki. See show ei ole reaalne. 

Peale kooli tulime mu isaga Calianega meile, käisin pesus, vahetasin riided, rääkisime juttu ja siis viidi meid juba kirikusse. Kuna üks sõber pikemaks ajaks minema läks, oli talle seal midagi ning nägin ülepikaaja paljusid sõpru. Hiljem sõime-tegime pilte. 

Teisipäev oli pikk koolipäev-taaskord. Kolmapäev oli meie kõigi õnnistuseks tavaline koolipäev. Õhtul, juba kuue aeg hakkasin end sättima Emyri üllatuspeole. Tema ongi see, kes pikemaks ajaks ära läks. Kuni detsembrini kausa. Niiet oli viimane päev kui teda nägin. Juba algavad need hüvastijätud. Sättisin, sättisin, sättisin ja ootasin kuni keegi mu sinna viiks. Kuskil üheksa ajal tuli Luadson mulle järgi. Kogunesime kõik Luana juurde. Tohutu tohutu hilinemisega saadi ka õhtustaar sinna. Ja kui ta uksest sisse astus hakkas ta kohe nutma! Nii armas oli. Lauldi talle ja anti kink üle ja siis sõime hot doginja brigadeirot ja pool tundi enne südaööd sõidutas Luadson mu taas koju.

... 

Siin lõpetan selle postituse ja kohe tulemas uus. Eilsest ning tänasest keskaastaseminarist!

Tsau!

Surmahirm ja värdjad

Kui arvate, et vahetusaasta on lust ja lillepidu, siis te eksite.

Kui arvate, et vahetusaastat Brasiilias veetes, oled sa koguaeg rannas, ilusad inimesed ja palmid ümber.

Kui arvate, siis arvate valesti. 

Linn, kus mina elan, Itabuna on Brasiilias ohtlikeim-üks ohtlikumatest linnadest. Ja mina elan siin kõige ohtlikumas naabruskonnas. Well. Täna Hannahiga välja minnes mainisin Hannahile seda ja ütlesin, et olgu me tänulikud, et meiega miskit pole juhtunud.

Ära hõiska enne õhtut- ütleb üks vana/tark/sõna.

Asume siis loo juurde ehk...

Nagu tavaks on saanud ootan Hannahi saabumist rõdul. Kui ta kohale hakkab jõudma, siis lähen välja. Ka täna ootasin. Olin hetkeks telefonis. Muidu vaatasin niisama möödujaid. Möödujatest jäi silma üks mootorrattur, kellel taga istus veel üks elajas. Samamoodi riietatud, kahtlane. Okei. Möödusid korra. Minut-kaks möödusid. Möödusid teist korda. Jõllitasid. Rääkisid omavahel. Ma ei teinud suurt numbrit ka sellest, sest ehk käisid poes piima järel, sõitsid koju tagasi. Jõllitamine ka normaalne. Blond siiski. Kahe möödumisega asi ei lõppenud. Enne Hannahi jõudmist olid nad majast möödunud juba neli, kui mitte viis korda. Ma ei osanud midagi arvata. 

Läksime Hannahiga välja.

Käisime siis poodides. Ostsin asju. Nautisime ülepikaaja üksteise seltskonda. Hakkasime juba tavalisest palju varem koju minema. Sama mootorratta paar möödus, sõitis mäest üles, kui meie alla kõndisime. Ütlesin Hannahile, et need on need samad tüübid. Ikka ei kahtlustanud midagi. Maksimum kakskümmend meetrit enne minu juurde jõudmist... Vaatan, need samad pööravad mu maja juures ringi, kihutavad meie poole.

Sel hetkel toimus kõik turbokiirusel. Elu käis silme eest läbi. Pidin püksi tegema. Kisati mulle näkku, et anna kott siia. Jumal tänatud, et Hannah mult vahetult kella küsis, ja olin telefoni just koti ääre vahelt piilumas. Koti viskasin talle pihku, kohe, kui nägin tagumise püksivärvli vahelt miskit noa/relva taolist pitsitamas. Ei tea kas oli ka, aga oma eluga, selliste jõmmidega ei riskiks. Ütlesin vist talle alguses ei, aga siis kiirete skeemide tulemusel peas, leidisin koti âraandmise-kui parima võimaluse. Oleksin võinud vabalt ära joosta, sest jobud istusid moto seljas, aga ma ei julenud Hannahit jätta. Ning kõik käis liiga kiiresti. Koti ära andnud. Jooksin maja ette lõugama. Hannah jooksis mäest úles, kus värdjad teda jälitasid. Üsna pea panid nad aga punuma AJUTISELT sest mu kiledat karjumist-kräuskamist kuulis niimõnigi naaber, kes välja tormas. 

Kui ma mõtlesin, et võiksin ju minema joosta, ma arvasin reaalselt, et ma võin seal samas surma saada ja kõik. Tõsine surmahirm oli. Siiani pisarad nirisevad silmanurgast alla. Süda tundub peksvat kiiremini.

Olin-siiani olen-täielikus shokis. Jumal tänatud, et mul seal midagi eluliselt olulist ei ole. Palju õnne neile varganägudele. Loodan, et mu ostetud viiest küünelakist, pluusist, pesukaitsmetest.... kasu. Ja no, rahast mis seal oli, veidi oli... Mu käsnakalle kúpsistest ja mentosest- loodan, et kõht täis saab. Kõrvaklapid ka! Oh jummel.

Nutsin siis, siiani pisarad jooksevad, ja facetimesin issiga. Seisin aknast veidi eemal, aken oli lahti. NEED VÄRDJAD MÖÖDUSID JÄLLE. Ühe näo tundsin kohe ära, särgid olid vahetanud. Sõitsid aeglaselt- jõllitades. Loomulikult jäin vaatama. Tagumisel oli tumesinune seljakott tugevalt sülle surutud. Tundus nagu see sama seljakott, mida varem, esimene kord kui mööda sõitsid, nägin. Mööda sõiduga asi ei piirdunud. Kuna ma olin telefoni otsas taas, siis tagumine útles esimesele, üsna valju häälega, et näe, tal on ikka telefon alles.

Olen 150% kindel, et need jobud veel tagasi tulevad.

Jalaminemised võin unustada.

Ja ma olen endiselt shokis. Terve öö ketras see uuesti peast läbi ja no see moment kui nad nii nii nii seletamatult kiiresti meie poole söötsid.. Pole sõnu.

Aasta sai läbi, minivaheaeg ka

Hei!

Reedel sai peale kooli Ariellega milkshake joomas käidud. Mainin seda seetõttu, et tegelikult me varem pole koos väljas käinud. Ainult samas seltskonnas olnud. Ja siis otsustasime kahekesi minna. Parim asi on see, et väga tore, ja mingisuguseid awkward vaikuseherki ei tekkinud.

Hetkel on endiselt karnevali vaheaeg, viimane päev. Ja nagu mainisin veetsime meie selle rannamajas. Sinna sõitsime pühapäeval. (http://youtu.be/k_9fHGC629I panin väikse video ka kokku.

Pühapäeval siis sõitsime sinna. Oli ligikaudu 30 inimest seal. Olime basseinis ja lebotasin võrkkiiges.

PS! Emme-issi-kõik see pere, kes mu voodi Eestis minema viskasid. Uut voodit pole vaja, võrkkiik on palju parem!

Esmaspäeval oli siis minu tähtpäev. Seitsmeteistkümnes sünnipäev. Saigi aastake läbi.

Meiega oli üks vanem härra ka, kes minuga rääkis ja nii naljakas oli. Kuigi ütlesin, et saan aru, siis ta ikkagi üritas kätega kõike seletada. Hiljem kui õnne soovis, küsis kas tohib kallistada ka. Võõramaallane ja puha ju.

Õhtueel pandi mulle lillepärg pähe, hilp selga ja iga viimne inimene seal tegi minuga pilti. Mu naeratuseks vaja minevad lihased polnud võimelised lõpuks enam naeratust suule tooma. Tõsiselt palju pilte. Mingi osa panen kindlasti ka blogisse, hetkel on seal ainult telefoniga tehtud pildid. Sõime kooki, lauldi sünnipäeva laulu. Üritati mind ka basseini visata. Millest aga õnneks pääsesin, sest pidime kohe kohe Ilheusesse minema. Viisime õepoisi bussile. Sain seal ka levisse ja kiirelt mõndadele õnnitlustele vastata. 

Üks tekst, Caliane kirjutatud, läks eriti hinge. Ja üks lause veel rohkem "mas foi assim com um simples sorisso que nois começamos ser amigas", tõlkes siis "aga lihtne naeratus oli see, mis algatas meie sõpruse" ja nii tõsi, sest Calianega ei rääkinud esimesed kuu või nii praktiliselt mitte midagi. Ainult naeratasime, ilmselt keele tõttu, sest tema inglise keelt ei räägi ja mu portugali keel oli ka siis mega algeline. Uskumatu, et ma reaalselt sellise sõbranna siit leidnud! 

Ilheuses vaatasime-kuulasime karnevali(muusikat) ja läksime tagasi rannamajja. Kokkuvõttes oli vahva sünnipäev. Rahul. 

Teisipäev möödus basseinis võrkpalli mängides. Sain jälle veidi jumet juurde. Ning õhtul tulimegi koju ära. 

Täna saatsime peale viit nädalat sugulased ära ning homme algab kool. Ma ei suuda oodata ära matemaatika tundi, kus meil õpetajaks on nüüd direktor. Lemmik! Erinevalt teistest suhtub ta näiteks hilinemisse täie tõsidusega ning meenutab mulle rohkem Eesti õpetajaid. See tund meenutab kohe kooli, võiks öelda.

Tsauki seniks! Näeme varsti!