Vägisi lükkan seda blogipidamist edasi. Kuigi olen tohutult väsinud, otsustasin selle praegu ära teha, et endal hiljem kerge oleks.
Eelmisel nädalal kirjutas mulle klassiòde Caliane. Kutsus ühte laagrisse, kus ka varem olen käinud-teocamp. Kui vanematelt jah vastuse sain, et tohin minna, leppisime kohe Calianega kokku, et saame aeroshakes kokku ja maksin raha ning jutustasime niisama. Peale seda olin juba nii ootusärevuses, sest lõpuks saab midagi muud peale kaubanduskeskuse teha ja saab portugali keelt praktiseerida!
Reedel, 12.ndal, üritasin juba hommikust saadik vahelduva eduga pakkida. Buss pidi väljuma 18:30. Poole kuueks olid mul asjad koos. Facetimesin siis veel veidi ja kui kell kuus sai ning ikka üksi kodus olin, muutusin juba närviliseks, et kus kõik on ja kuidas ma bussile siis saan. Kirjutasin siis õele, sest vanemad ei vastanud, et kus nad on. Õde oli aga tööl ning vanemad samuti. Siis vend asendas õde veidi ja ta ise viis mu bussile ära. Jõudsime minuti pealt, aga noh. Buss väljus alles tund aega hiljem. Lisaks Calianele tuli ka mu klassiõde Bea.
Sõitsime veidi üle tunniaja. Kohale jõudes olime taas ~20 koos toas. Narid. Aga ei. Lõpuks olid enamus narisid kaheks tõstetud, sest paljudel oli kahtlane foobia magada, kui keegi nende üleval on- ning need voodid polnud just kõige kindlamad. Poistemajas läks üks katki mu teada. Voodid said jaotatud, läksime sööma. Hot dogid ja pizza olid õhtusöögiks. Siis toimus väike jutlus, jagati reegleid ja kell oligi siis juba ammu üle südaöö, jutustasime ja siis kerisime magama ära.
Laupäev algas hommikusöögiga, millele järgnes jutlus ja paus ja lõuna ja jutlus. Vahepeal lebosime basseinis ja olime niisama. Sain tohtult paljude mega lahedate inimestega tuttavaks.
Oli ka vahepeal üks üli õpetlik ja hästi meeldejääv asi. Nimelt oli kahe posti vahele tehtud selline kummist sigrimigri. Ma ei oska seletada. Seal olid sellise suured augud siis, kust pidi läbi saama. Aga point oli selles, et seda tehti gruppides. Kuna augud olid kõrgel ning läbi ei saanud astuda, sest lihtsalt ei ulatunud, pidid teised aitama. Neljakesti nt tõsteti inimene-inimese haaval läbi. Võrku/kummi ei tohtinud puutuda. Asja point aga mu arusaamise järgi oligi see, et kui üksi ei saa, siis teiste inimeste toel ikka saab ning kui aitad teisi, siis see tuleb sulle endale tagasi. Ma ei tea, kas saite aru, aga ma ei suuda paremini seletada.
Paljudel oli küsimus, et kus Eesti siis asub. Kui Marcio oli ainuke, kes reaalselt teab, kus Eesti asub, siis üks teine tüdruk Eestit kuuldes, küsis kohe, et kas see USAS. Sellest sai mingi hull nali kõigi jaoks ning tagasi koju jõudes järgmine päev, leidisin ta facebooki seinalt kellegi postitatud pildi, kus näitab, kus Eesti on.
Seal oli veel tol päeval tohutult momente, mis meelde jäid, aga nüüd kõik meelest.
Kui istusime niisama, küsis Guth, et mis muusika mulle meeldib. Enne kui midagi öelda jõudsin hakkas ta üli ekstaasis olles, et ta teab küll. Et mul näkku kirjutatud, kes mu lemmikbänd. Ja uskuge mind. Ta arvaski ära. Ilma, et ma midagi ütlesin.
Pühapäev möödus ka lõbusalt, viimase hetkeni olime basseinis ja rääksime. Muide. Ainult portugali keeles kõik see aeg. Paljud olid imestunud, et ikkagi enamus jutust aru sain. Aga hea oli aru saada, veel parem oli osata vastata.
Kui kojuminek juba kätte jõudis olin jube kurb. Samas õnnelik. Ma olin leidnud endale tohult mega toredaid sõpru ning üldse, see laager muutis midagi. Ma nii hindan oma siinolekut ning sõpru! Bussisõit möödus ruttu ja koju jõudes olin nii väsinud, et muud ei teinudki.
Bussilt maha tulles tõsteti meie asjad bussi alt tänavale: kohvrid jne. Ja ma võtsin oma kohvri, aga unustasin kilekoti, kus sees mu märjad riided ja bikiinid olid. Niiet palju õnne. Olen nüüd bikiinidest ilma ja tuleb väikeste brasiilia bikiinide seast normaalsed leida.
Ja ma olin peale seda laagrit tohutut positiivsusehunnik. Ning ma ei osanud oodata, et midagi head veel juhtuks.
Aga juhtus.
Sain teada, et veedame aastavahetuse SALVADORIS! Parim uudis! Ma nii armunud sellesse linna ja ei suuda uskuda, et üsna pea sinna naasen! Super.
Eile, esmaspäeval, pidin Marcio ja Calianega kokku saama. Enne seda facetimisin ning üritasin blogida... Pildid said igatahes eile pildiblogisse (kaisakasper.tumblr.com). Lõpuks siis läksime välja ka. Ja no kas arvate, et oli meil Marcioga tore Calit 45 minutit oodata. On ikka väike hilineja meil. Sõime siis jäätist ja neil huvi eesti keele vastu, ehk õppisime selgeks numbrite loendamise 10ni. Nii palju nalja sai. Hiljem jalutasime ja siis saatsid nad mind peaaegu koju.
Täna ärkasin naeruväärselt hilja, sest otsustasin eile kell 3 alles magama minna. Leppisime siis Hannahiga kokku, et läheme mulle lühkasid otsima, sest suutsin ju need koos bikiinide ja pluusiga ära kaotada. Kahjuks me neid ei saanud. Sain aga paar uut hilpu ja ehte. Head on need soodsad poed. Hiljem tulime meile. Kui ta ära läks. Viis õde mind ja venda pizzakohta, kust suure pizza ostsime ning siis lauspaduvihmaga koju jalutasime. Kaks päeva on siin vihma tulnud nagu oavarrest!
Eks näis mis homme. Paar plaani on. Ja kohe jõulud ja aastavahetus!
Üks päev tahtsin vene keeles 1,2,3 loendada ning arvake ise kas tulid meelde.. Ei. Tore oli vene keele numbreid googlega tõlkida. Tagasi tulles edu mulle. Aga noh, sinna aega.
Aga jah! Ma olen mega mega mega õnnelik ja rahul.
Olge tublid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar