Eelneval nädalavahetusel käisime pere, ja õe paari sõbraga Olivença rannas. Sain lõpuks kaamerat rakendada ja osasid pilte näete mu pildiblogist ka. Sõitsin sinna ema ja isaga, kuna teised olid varasemalt juba sinna läinud. Peatusime enne kohale jõudmist acaraje söögikohas ja ma sõin kaks tükki, mis on ilmselge märk minu söömise muutumisest, sest siia jõudes, 2 kuud tagasi suutsin ainult ühe ära süüa ning ka siis oli kõht väga täis. Kuna rand asub Ilheuse lähedal, kui mitte ei asugi seal, siis lennujaam, kus ka mina enam kui 2 kuud tagasi maandusin, on seal samas. Pidev lennukite maandumine ja tõusmine tekitas väikese koduigatsuse. Juba seepärast, et ma armastan lendamist vâga. Samas ei oleks ma kindlasti nõus praegu Eestisse tagasi minema, sest siin ainult 9 kuud veel ning seda, et olen siin ajutiselt, meenutab igapäev ka minu kohver, mis asub mu voodi kõrval.
Koduigatsuse on tekitanud mul kõige ebatavalisemad asjad, millest poleks mõelnud ealeski, kui koduigatsusest juttu oli tulnud. Nimelt.
-Eesti sügis: hingematvalt kaunid värvilised lehed, porised teed, pimedad hommikud ja õhtud ning head jalutuskäigud jahedas sügisilmas.
-Jalutuskäigud: siin naljalt niisama jalutama ei lasta ja pidevalt ainult sõitmine ühest kohast teise. Samal ajal, kui Eestis jalutasin pidevalt ja mitte vähe, igatsen neid pikki jalutuskäike ja ohutust väga!
Perega olen ka facetimenud ja siis mõneks sekundiks on küll, et ai, kuidas tahaks ka seal praegu olla, aga see läheb tavaliselt väga ruttu üle.
Elu siin kulgeb ikka üht sama rada. Aga edusammud. Näiteks üks pärastlõuna kui koolis üksi istusin ja klassi saamist ootasin tuli üks poiss minuga rääkima. Ja ma suutsin vestelda portugali keeles. Sain aru umbes 93% jutust ning ma olin pärast nii õnnelik. Tore.
Eile käisin koolis õhtusöögil õpetajatega, koos teiste vahetusõpilasteg meie koolis. Saime kohe eraldi kutse või nii. Mõnus õhtu, hea söögi ja lahedate võpidega. Kes ei tea, siis meie koolis 4 võpi. Mina, Annika(Saksamaa), Linnea ja Jake(USA). Pidime end ka tutvustama mikrofoni. Alguses oma enda emakeeles ja siis portugali keeles. Näod kui ma eesti keelt vatrasin olid küll vahvad. Aga oli väga meeldiv õhtu.
Täna kooli pole, sest õpetajate päev. Kell on pool neli päeval ja ma lösutan ikka voodis ning kirjutan siia.
Nüüd aga tsauki ja lähen uurin-vaatan kas ja mida täna teeb!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar