Teisipäev, 18. august 2015

TEXTO EM PORTUGUES- PRA OS BRASILEIROS!

Uma boa novidade pra meus brasileiros quem tava lendo meu blog. Eu faço uma texto só pra vocês em português aqui. Pra vocês entender. Sem google translate.


Já tem quase 2 meses que eu voltei pra meus país. Mas nem parece. Parece que era ontem que eu saiu com meus amigos, fui pra escola com a melhor turma, fui pra praia com minha melhor família brasileira é tudo mais. Tempo ta passando rápido demais. Como meu intercâmbio. Sempre eu falo que meu intercâmbio passou rápido demais. Agora só quero voltar do tempo e fazer tudo denovo. Ir pra escola ou encontrar minha família pela primeira vez.


Minha turma tava melhor demais! Com muita gente boa. (
Ainda to lembrando o dia que eu cheguei e não sabia falar nada.. Eu cheguei pra sala e todo mundo aplaudiu e gritou em português (e eu não entendi nada .. Eu só fiquei lá.. vermelha como tomate ) Obrigada por me aceitar e que você me fez sentir como parte da turma! E obriagada todos os professores! Legais demais! Saudades.

Eu nem pensei que é possível fazer melhores amigos só no um ano. E agora eu tenho outra famila. Estou com muita saudades de vocês e espero que a gente vai ver denovo. Todo mundo fez tudo pra eu sentir comfortavel e feliz. Muito obrigada por isso.



Quero falar mais muita coisa...



Vida sem vocês aqui é muito estranho. Nem pensei que eu vou ficar com tao saudades de vocês. Sempre quando escuto música brasileira e música que eu escutei no Brasil. To lembrando de vocês. Lembrando as coisas que a gente fez juntos. Foi muito bom!!!! Muito mesmo.





 Minha melhor estoniana quem fez uma parte muito grande no meu intercambio!
 Meus amigos! Meus amores! "Quando a gente vai assistir o filme?" "Segunda" "Nao posso, mas na sexta?" "Desculpa, so posso no sabado" kkkk 
 Meus irmaos e amigos! Saudades!
 Minhas lindas! Meninas q eu amo tanto e nunca vou esquecer! Obrigada por existir! E serio.
 Dias que eu nunca vou esquecer! "Voce me ama?" "Nao" "Voce me odeia?" "Nao"
 Amigos pra vida toda! 
 As pessoas quem me fez tao comfortavel na escola quando eu nem sabia falar quase nada! Quem me fez tao feliz e quem eu amo!
 Saudades!
 As intercambistas q eu tava juntos. Sempre. Todos os dias. Voces fez uma parte no meu intercambio q eu nunca nao posso esquecer! Obrigada por tudo e to sentindo muita saudades!
 Melhores amigos!
 Minhas lindas!
 Melhores amigos para sempre!
(Estonia-Alemanha-Brasil)
 MEUS!
 Melhores!
Minha intercambista q ta fazendo muita faulta aqui na minha vida! E um gato da sistema kkkk.


Pra todo mundo quem fez a parte no meu intercambio! Voces sempre me faz feliz! Valeu!

E quando chegou a hora pra voltar pra meus pais. Foi tao dificil falar tchau pra voces. Eu sei que a gente vai ver denovo. Mas eu nao sei quando. 
Quando tava minha última dia no Itabuna... Eu fiz minha mala, e fui pra aeroporto com minha família. Já antes do ilhéus eu tava chorando no carro. Sem parar. Acho que todos os dias - mais ou menos um mês .. Antes que eu fui embora eu chorei. Tava tão triste. Todos os dias falei tchau pra uma pessoa e chorei mais e mais. Foi muito difícil.
Eu espero que voces entendi que voces estao tao importantes pra mim! Porque muitas pessoas acharam que eu tava fria mas todo mundo me viu chorando! ENTAO!! KKKK

Que saudaes do os brasileiros! Sempre felizes e sorrindo! Voces me mudou! To mais feliz, to sorrindo sempre e eu tenho que olhar a vida mais diferente agora.

Desculpa que meu portugues nao e MUITO BOM porque ja esqueci muita coisa! MAS nunca vou esquecer de voces! Ate logo! Minha familia, amigos e MINHA casa- Brasil!
SAUDADES!

Vou parar aqui. Porque to chorando demais viuu  gente!!

Talvez vou escrever mais e vou colocar as fotos da estonia para voces- so se voces querem.

Teekond tagasi koju

Peale pikki noomitusi, et kus mu blogi on ja peale teiste blogide lugemist olen lõpuks end siia jälle toonud, et teiega jagada seda, kuidas ma Brasiiliast koju jõudsin. Teekond kujunes arvatust pikemaks.. Kuidas ja mis seda ma teile räägiksingi.

Eelmises postituses rääkisin oma viimaste nädalate tegemistest ja hüvastijättudest sõpradega. Eelviimasel päeval, mis oli siis 24.juuni, pakkisin veel oma asju ning käisime paari sõbra,venna ja parimate sõbrannadega pizzarias.

Enne seda käis mu parim sõber veel minu juures ja andsime üksteisele kirjad, mis kirjutasime. Ning mida lugedes ma siiamaani silmad peast välja nutan. Sel hetkel vist ei jõudnudki kohale, et see on viimane kord kui me näeme. (Kunagi tulevikus ka,- kuid siiski. Kes teab kas ja millal)

Peale pizzariat läksime meie poole ja ma andsin oma parimale sõbrannale ka kirja, mida ta kohe lugema hakkas. Ja siis me nutsime seal. Ma ei suutnud enam üldse ja lihtsalt ulusin nagu väike laps, kes poes pulgakommi ei saanud. Lõpuks pidime siis hüvasti ka jätma ja olime all nii kaua ja kallistasime miljon korda. Me olime selle aastaga nii kokku kasvanud, et siiani on raske kui whatsappis kirjutame- tahaks temaga lihtsalt kokku saada, rääkida ja kallistada.

 Tol õhtul pidime kõik perega ühes toas magama ja siis ma nuuksusin end seal vaikselt vist magama.

25.juunil- saatuslikul päeval- ärkasin üles, sättisin valmis, pakkisin viimased asjad, ja tundsin end täiesti tavaliselt. Naersime seal õega ka veel, et huvitav kas täna pisaraid ka tuleb. Ja siis kui kohvrid olid autosse viidud ja koduuks oli seljataga kinni löödud, siis neelatasin juba soolaseid pisaraid. Üritasin nuttu nii kaua tagasi hoida kui võimalik. Jätsin oma alles külla tulnud sugulastega hüvasti ja hakkasime lennujaama sõitma. Mu elu kohutaivaim autosõit, mis alguses kulges rahulikult- taustaks isa laulmine ja aknast vaadates mööduvad majad, mis alles mulle nii võõrad tundusid. Kui linnast veidi välja- "maanteele" jõudsime, siis meenus mulle kohe nagu välk selgest taevast see moment kui ühest üksikust majast möödusime, kui ma alles Brasiiliasse jõudsin- ja siis sain aru, et see kui jõudsin oli nagu eile. Kõik kinni hoitud pisarad jooksid mööda mu põski alla ja ma ei suutnud enam. Nuuksusin seal istmel ja ma ei suutnud kellelegi otsa vaadata, sest nägin kuidas neilgi nutumaik kurgus juba on. Jõudsime lennujaama ette ja ma nutsin nagu segane, ma ei tea mida kõik seal arvasid. Kuradi loll blond, nutab siin eksole. Tegime check-ini ja läksime värava juurde. Andsin perele oma kirja, mis neile kirjutasin. Kallistasime kõik ja seda miljon korda. Lonkisin siis uste poole ja vaatasin tagasi ja nutsin veel. Enne kui jõudsin ustest sisse astuda- jooksin ema minu juurde ja kallistas ja lahistas nutta.

Kõik emotsioonid lõid kokku ja ma mõistsin kuidas lihtsalt ühe tüdruku Brasiiliasse tulek on nii palju nii tema kui ka teiste elusid muutnud. Uskumatu mida suudab üks aasta, mis tundus alguses ilmatult pikk, muuta.

Lennujaamas pidin ma veel kaua ootama, sest mu lend hilines tund aega- või rohkemgi. Selle aja sees seletasin ühele mehele seal mis ma Brasiilias tegin, kirjutasin veel oma perega- kes oli endiselt lennujaama ees autos mu kirja lugemas ja ütlesid kuidas nad endiselt ja veel hullemini nutavad mu kirja pärast ja, et nad on samuti nii tänulikud, et neil selline kogemus ja võimalus oli jne. Valasin siis veel pisaraid.

Lõpuks lennukisse sain siis sain aru, et kui jõuan Salvadori, siis siiski oma Riost väljuva rahvusvahelise lennu olen ma maha maganud. Salvadori lennujaamas laenasin ühe härrasmehe telefoni, kes väga lahke oli, ning teatasin Rios oleva YFU juhti, et hilinen.

Kui Riosse jõudsin siis oli juba Amsterdami lend läinud ehk jäin ööks Riosse YFU juhi ja tema elukaaslase juurde (kes samuti YFUkas). Nad elavad tuntud kristuse kuju juures ja Copacabana ranna kaldal praktiliselt. Seal ranna ääres sõime õhtusööki ja elu oli nii hea. See vahetusaasta lõpp ei tundunud enam reaalne. Pigem nagu oleks see alles jälle alanud.

Järgmine päev ootasime YFUkalt kõne, et teada kas saame mulle siiski lennu ja pikkade-pikkade telefonikõnede lõpuks saime mulle lennu läbi Lisaboni Helsinkisse, kus toimus ka kontsert, kuhu alguses arvasin, et ma ei jõuagi.

Kõik juhtub põhjusega nagu öeldakse. Sain Portugalis kah käidud, kui siis Lisaboni lennujaama ju läksin. Järgmine sihtkoht on mu "kuhu-maale-reisida"-listis Portugal for sure.
Jõudsin Helsinkisse, kus emme-issi-õde-õde(Eliise) vastas olid kohukeste ja kiluleibadega, ning portugali keelse, väga kunstilise silidga, mille peale oli kirjutatud bem vindo ehk tere tulemast. Tuli taas pisaraid kuid möödusid kiiresti, sest kiirustasime kontsertile.



Veel on mul üks postitus tulemas Brasiillastele-portugali keeles ning siis mis see kogemus mulle andis ja mis edasi saab, sest päris põnev on. Ja siis veel ilmselt hiljem kui kooliaeg algab, et kuidas on siis see sisseelamine jälle jm, sest nagu olen kuulnud, siis kooliajal mõistad sa alles kui muutunud oled ja sinu mõttemaailm...

Kohtumiseni ja ma luban, et seekord ma enam teil kaua oodata ei lase!

Esmaspäev, 6. juuli 2015

Viimased nädalad Brasiilias

Aeg on möödunud endalegi arusaamatult kiiresti ning olen juba nädala Eestimaa pinnal olnud. Vahetusaasta lõpp läks silmapilgutuse kiirusel ja blogimiseks ei olnud aega.. või lihtsalt ei tahtnud leida seda aega mitte kuskilt, sest iga positus oleks tähendanud seda, et vahetusaasta lõpp on kohe-kohe ukse taga.

Viimastel nädalatel juhtus väga palju. Peod koolis, ära saatmispeod ning lihtsalt sõpradega pisaraterohked aja veetmised, filmiõhtu. Lisaks sellele külastasid meid sugulased Sao Paulo lähedalt. 

Kui keegi Kirsi blogi loeb, siis ta on päris mitu korda vist maininud, et kui ta teistele oma vahetusaastast räägib, siis tal tundub nagu see oleks tema peas loodud maailm. Ja see tunne valdab hetkel ka mind, kui üritan hakata siia kirjutama, mis viimastel seal oldud nädalatel juhtus. Nii imelik. Nagu täiesti teine maailm..

Kuna meil oli 19. juuni viimane koolipäev, siis toimus koolis Sao Joao pidu. Ehk sõime sellele pühale omaseid sööke ning tantsiti. Enne seda sai muidugi mu viimane koolipäev väga pisaraterohkelt lõpetatud. Selle klassiga sai nii kaua juba tegelikult koos oldud ja igaüks nende seast õpetas mulle sel aastal midagi. Ma olen nii super tänulik, et nad mind kohe algusest omaks võtsid ja aitasid nii keele kui muidu kohanemisega Brasiililas. Väga äge, et meil oli veel enne minu minekut klassireis/matk, kus sai nendega rohkem veel aega veeta. 
See koolis toimunud pidu oli ka väga lahe. Sain veel sealgi uute inimestega tuttavaks, kes meie kooli alles sel õppeaastal tulnud olid.
Ja mis ma selle püha kohta öelda oskan..Selle juurde kuulub maisi söömine ning seda väga paljudel kujudel. Kas siis keedetult, küpsetatult või erinevate maiuste sees. Tantsitakse forro-muusika järgi, mis on ülimalt traditsiooniline. 
Kuna ka riietus on üpris kindel sellel pühal, siis otsisime ka USA võp Linneaga endale viimasel hetkel temaatilised ruudulised särgid. 


Kui koolivaheaeg oli alanud, siis olin üpris ametis sellega, et endale midagi igapäev tegevuseks leida. Et mitte viimaseid hetki kodus nuttes veeta. Klassiõdede Taina, Lara, Gabrielle ja Camylega tegime filmiõhtu. Nende soov oli mulle mingit super head brasiilia filmi näidata. See lõppes sellega, et filmivalikuga oldi täiesti puusse pandud ning mitte kellelegi meist see film ei meeldinud. Jäime Taina juurde ööseks ja hommikul läksid nad kooli. Mulle tunde polnud, ehk siis jäin sinna, sest ta vanemad pidid mind koju viima. Nad olid ka nii-nii toredad ja ta isa veel ütles, et kui järgmine kord Brasiiliasse lähen, et siis lähen nende koju ja nemad on minu vanemad. 

Peale selle filmiõhtu vaatasime üks päev filmi ka Michaeli ja ühe klassivennaga. Midagi erilist sellest pole kirjutada, aga ma mainin seda ainult seepärast, et teile seda super filmi soovitada. "127 hours" Vaadake ja te ei kahetse.

Toimus ka lahkumispidu mulle. Mis ei olnud niivõrd lahkumispeo moodi. Pigem lihtsalt sõpradega koosviibimine ja tavaline pidu. Aga üli tore oli ja pisaraid sai ikka valatud päris korralikult... Seal ilmselt ei jõudnud veel reaalselt kohale, et lahkumine on kohe-kohe ukse taga. Kohale tulid peaaegu kõik, keda kutsusime. Kokku oli umbes 35-45 inimest, kes seal ära käis. Mega lahe kook oli ka lastud teha. Ehk pool Eesti- pool Brasiilia lipuga. 

Teine nn lahkumispidu/hüvastijätt oli Lara sünnipäev. Ma alguses ei pidanud sinna tegelikult minema, sest hostema ütles, et me läheme Ilheusesse perega- ja et see on viimane kord kui midagi koos teeme ja nii edasi.. No olgu.. Ootasin terve päeva siis seda minekut, aga kell oli juba päris palju ja küsisin, et kas ma ikkagi tohin minna. Ütlesin seda ainult Tainale. Tahtsin väikse üllatuse Larale teha. Hostema ja õde viisid mind sinna kohale ja otsisin õiget maja. Taina tuli Lara ja Camylega välja. Lara ja Camyle reaktsioonid olid parimad kui nad mind nägid! Pärast tulid Hannah ja Gabi ka. Sõime-jõime ja muljetasime veel. Andsid mulle meie pildi, kuhu nad kõik midagi taha kirjutasid. Ja kui mu õde-vend ja sugulased järgi tulid, et Ilheusesse minna, siis algas selline nutumeri. Vend pidevalt hõikas autoaknast, et noh Kaisa, lähme ka juba või? Aga see oli nii võimatu neid sinna jätta. Mul ei jätku isegi sõnu selleks.  Läksin siis pisardades autosse ja hakkasime Ilheusesse sõitma. Ma ei rääkinud mitte midagi. Lihtsalt istusin, mõtlesin, vaatasin aknast välja.. samal ajal nuttes. Nii heartbroken feeling oli. 

Paar päeva enne mu lahkumist läksime Caliane rannamajja. See asub selle kirikulaagri lähedal ning otsustasime seal olevatele sõpradele ka üllatuse teha ning viimast korda hüvasti veelkord jätta. Reaktsioonid olid kõikidel muidugi super. Ööbisime ka seal rannamajas ning öösel oli nii mõnus! Rääkisime Calianega absoluutselt kõigest.. väga väga pikalt, kuni mõlemad ära vajusime. Nii igatsen teda! 

Nii palju sellest postitusest.. Järgmine tuleb siis kuidas oli teekond tagasi.. 


Teisipäev, 9. juuni 2015

Klassireis

Moodunud puhapaeval ehk seitsmendal juunil oli meil klassiga valjasoidu plaan Itacarele ehk matkale metsa. 
Valjasoit oli plaanitud 6:30-7:00 aga ma olen surmkindel, et saime bussile haale sisse alles kaheksa ringis. Juba eelmine ja uleelmine paev oli kohutavalt sadanud ja ei puudunud vihm ka tol paeval. Itacarele soidab umbes tund poolteist-kaks tundi ning selle aja jooksul joudis ilm juba ilusaks minna, kuid kohale joudes olid taevas taas kurjakuulutavad vihmapilved.
 Bussist valja joudes jagati meile koikidele siis paari peale vihmavarjud ja no mina ja Kevanny olime kull ilmselt paras nalja number, sest pikkuse vahet meil ikka on omajagu ja paris keeruline on niiviisi kondida uhe vihmavarju all. Kondisime labi monusa sopase tee kuni joudsime uhe katusealuseni, kus meile siis presentatsioon esitati ning siis saime hommikust suua. Siis oli veel pisike ettekanne ning seadsime end matkama.
 Mets sarnanes vaga Amazonasele. Ja jaime korraliku vihma katte ka, aga super lahe seltskond ei lasknud tujul langeda. Neli opetajat oli ka kaasas, seal hulgas mu lemmik Bioloogia opetaja. Opilaste ja opetajate vahelised suhted on nii agedad siin! Nii vaba ja sobralik. Kondisime labi metsa ja vaga tore giid jutustas ning lopuks joudsime vaikse kosekeseni kus meil siis snacki aeg oli. Suures paduvihmas tegime grupipildi ning matkasime edasi. *Kogu matk kestis kokku umbes neli tundi* Peale vihma oli nendel pisikestel puusildadel ja muudel leiutistel paris naljaks kondida ja kui tee maest alla viis otsustasin ma veidi kiiremini minna ehk siis ma reaalselt suusatasin sealt sopa seest alla. Koik opetajad koguaeg kiitsid mind nii lambiste asjade parast. Naiteks kui ma lehtede peal kondisin, sel ajal kui koik sopases rajas tammusid. Ja siis kiitsid, et no vaadake kui tark ta on. Ja mainisid miljon korda, et no on temal ikka jaksu, koik poisid uritavad endaga siin rajal hakkama saada ja siis tema seal tublisti laheb.. et on ikka tugevad jalalihased. Aga ei, vaga vaga vaga vaga lahedad opetajad on! 
Tagasi joudes siis soime veel pizzat ja hakkasime bussi tagasi kondima. Buss oli mudas kinni ehk poisid aeti valja bussi lukkama ja paarikymne minuti parast olimegi minekul. Tagasi soit oli tohutu larm ehk koik laulsid- laulmisele pani alguse hispaania keele opetaja ja lauldi igasugust muusikat kuni funkini valja. Otseloomulikult ei puudunud ka kitarr ja tamburiin. Opetajad koik tanasid, et ikka nendega laksin ja toredat seltskonda pakkusin jne, aga room oli minupoolne, et nii tore paev sai oma klassiga veedetud- eriti kuna kohe on see koik siin loppemas! Vaga vaga vaga age oli!

Amazon - 4.osa VIIMANE

.. Peale suurepärast loomapäeva oli suhteliselt lebo päev taaskord, mille alustasime käevõrude meisterdamisega. Olen elu aeg üsna vilets ja kannatamatu olnud ehete tegemise-eriti selliste "pärl-pärli järel"käevõrude osas, aga see oli täitsa mõnus. Värskeõhu käes, seltskonnas super vahetusõpilased.

Käisime ka jõe peal mootorpaatidega, et mõningaid linde näha, aga see oli üpris tulemustevaene. Aga pole probleemi, sest niisama jõe peal tiirutamine ja hetke ja koha nautimine oli ka super mõnus.

Hiljem seadsime taas oma tee metsa, kus meile giidiks üks pöialpoisi mõõtu mehike. Kes ei ole kunagi koolis käinud, kuid oskas seepoolestki palju taimedest- nende toimest ja kasutamisest rääkida. Nägime mõningaid taimi, saime vihma(vihmamets nagu vihmamets ikka) ning hiljem läksime selle mehe koju, kus huvilistel oli jälle võimalus asju osta, või siis mega ilusat vaadet nautida.

Päeva ja kogu reisi Üks parimaid hetki oli kanuutamine. Olin koos oma Serbia parima sõbranna Majaga ja seda pole võimalik sõnadesse panna, mis tunne on keset Amazonase jõge kanuutada.. Kaaslaseks taas imelised inimesed. Kahjuks ei ole ühtegi pilti ka sellest, sest ei soovitatud kaameraid kanuusse võtta, sest nende ümberminek oli väga kergejuhtuma. Ja see juhtus ka India ja Austraalia kutil. Väga äge vaatepilt. Majaga tegime meie lõpuks enda jaoks võistluse, sest olime nii ees vahepeal ja lõpusirgel sõudsime nagu oleks küla peale sõudnud. Super mega mälestus igatahes! 

Ja ega muud miskit.. Metsas ööbimisest ja reisi lõpust saab lugeda juba ammu positatud Amazonase esimesest osast.

PS! Seal oli koguaeg suurepärased söögid. Alustades Alati olemasolevatest puuviljadest, kuni hommikuhelvesteni välja. Ja see toit oli NII kodune! Nii mõnus!

Ma tänan veel oma vanemaid, kes selle reisi võimalikuks tegid. Kuna ma blogisse nii hilja sellest kirjutan, siis ma ei oska enam emotsioone edasi anda, aga uskuge. See reis ning sealt saadud kogemused-mälestused-sõbrad on minuga igaveseks ja see oli raudselt mu vahetusaasta üks parimaid nädalaid! 






Laupäev, 6. juuni 2015

Amazon - 3.osa

Algab siis lõpuks kolmas postitus Amazonasest- ehk esimesed päevad laeval.

Kui eelnevas Amazonase postituses mainisin, et öö lõpetas tantsurühm, siis järgmisel päeval algas bussiga tagasisõit Manausi, et seal laevadele minna. Enne seda oli veel jalutuskäik metsas, kus imetlesime koske ning soovijad said ka supluse teha. 

Kui laevadeni jõudsime, siis jaotati meid kolme paati. Anaconda, krokodill ja laiskloom. Ma olin viimases. Emotsioonid kui laevadele saime olid täielikult laes, sest need olid nii vinged. Kohe viskasime Kirsi ja Majaga päikest võtma, sest midagi erilist plaanis niikuinii ei olnud. Sõitsime rohkem linnast välja. Nägime Rio Amazonase ja Rio Negro ühinemispiiri. 

Tutvusime inimestega laeval. Ōhtul vurasime pisikeste paadikestega jōel ringi. Vaatasime jōetaimi ning nautisime hingematvalt kaunist päikeseloojangut. Kui mu mälu ei peta, siis selle mōnusa päeva lōpetas üks vōimas äikesetorm.

Järgmisel päeval külastasime kohaliku küla, kus näidati kohaliku meditsiini já väikest kooli. Räägin veidi traditsioonidest ning siis osteti suveniire. Tehti pisikeste indiaani lastega pilte, kuigi nad sellest kōik väga vaimustuses polnud. Paljud, ka mina, lasid endale teha ajutiselt tatoveeringu. 

Laeval filmisime Kirsiga veidi ja lõime sõprussidemeid vahetusopilastega üle kogu maailma. Võtsime päikest, sõitsime jõel ringi Ning demonstreeriti erinevaid taimi/puid. Õhtu lõpetas taas üks imeline päikeseloojang.

Hommik algas eriti vara, sest oli kalale minek. Proovisin mis ma proovisin, aga õnge otsa ei jäänud ühtegi piraajat. Ainult sööt kadus õnge otsast pidevalt Ning õng jäi puuokstesse kinni- jah.. See on see kui üritad õnge kaugemale visata, aga liiga suure kaarega läheb. Siis läksime farinha majja(casa do farinha), kus tehakse siis näiteks tapiocat. Tipphetk seal oli kindlasti acai puu, mille otsa sai ronida ühe mitte nii usaldusväärsena tundunud leiutisega. Taiwani võp oli ainuke, kes tippu jõudis ja oksa tõi, aga tegi seda ilma selle vigurita ehk jalgadelt nahk maas. 

Kuna hiljem oli taas ühe indiaanikogukonna külastasus, siis tegime näole maalingud ühe puuviljaga. Sealses külas kúlastasime kohaliku pisikest kooli. Hiljem said tahtjad kohalikega jalgpalli taguda. Ning sai niisama ringi vaadata Ning Sain tohutult pilte tehtud. Hannahiga oli korralik fotosessioon. Õhtu lõpetas väike peokene, kus sai isegi tantsitud ja väga vahva oli. 

Järgnev päev oli kindlasti top 1! Sest ma sain lõpuks laisklooma hoida. Et seda teha alustasime nende otsinguga. Leiti üks beebi. Siis otsustati teine leida, kes väga õnnetult vette kukkus. Olin viimane, kes teda hoida sai ja see emotsioon oli nii hea. Ma olin nii nii õnnelik. 

Loomapäev nagu see oli, siis laiskloomale järgnes võimas anaconda, kel parajasti kana seedimisel oli. Paras neljameetrine ussike. Üli vinge! Oli veel üks emane laiskloom oma beebiga. See emake aga haaras küünistega mu juustest ja juba pasundati, et tuleb juuksed maha lõigata, aga just sel Hetkel mu hingesugulane lasi küünised valla. Hiljem sõitsime roosasid delfiine vaatama, kes mulle erilist vaimustust ei pakkunud.. Õhtul aga krokodilli jahile, kus meil úks pisike õnnestus püüda. Nalja sai rohkem kui küll kui Maja krokodillibeebi paati pillas ja kõige-kartja Anay karjuma pistis, ise pingil püsti seistes. 

... Viimane amazonase positus (+postitus elust/olust) tuleb homme, kui ma jõuan oma klassiga matkalt tagasi. Videomaterjali on reisist ka kohutavalt, aga kahjuks ei ole võimalust seda siin kokku panna ja Teile üles laadida. Eestis on see mu üks esimestest to-do asjadest. 

Olge tublid ja vabandust, aga üldse ei ole aega ja ainult 18 päeva veel!

Esmaspäev, 1. juuni 2015

UPDATE: olen elus já terve

Nâdalalōpuks luban, et olen teid kostitanud kahe postitusega. Seni aga tahtsin märku anda, et kõik on korras, aga üritades seda jube emotsionaalsel rollercoasteril olevat elu nautida, on raske blogida. Ma loodan see nädal kirjutada:

~ AMAZONASE REIS (Ära lõpetada see seeriakene)
~ Mis vahepeal teinud olen? 
~ Mis hirmud mul tagasitulekuga seoses on ja kuidas emotsioonid on hetkel
~ Mis plaane veel viimasteks nädalateks on

Kindlasti midagi veel, aga ma loodan teid mitte seekord alt vedada. Kui keegi siin üldse uut postitust ootab!

Mu (host)isa just rääkis mulle, kuidas ta kartis, et nende peresse tuleb keegi, kellega on palju probleeme ja tööd. Aga, et nad väga väga rahul, et mina siia tulin ja kui keegi küsib, siis tal on ainult suurepäraseid sõnu öelda. Ning, et nad jäävad mind väga igatsema! No nii armas. Ja ma EI kujuta ette siit lahkumist.

24 PÄEVA VEEL...