teisipäev, 30. detsember 2014

Kokkuvõte

Hei!

Kell on kohe pool kolm öösel. Umbes 10 tunni pärast olen teel taas oma lemmik linna- Salvadori, et seal saata ära suurepärane aasta ning võtta vastu loodetavasti veel parem aasta!

Kindlasti mõtlete, et mis ma jälle siin teen, et alles kirjutasin ja mis ikka juhtunud on. Ausalt? Ega midagi ei olegi juhtunud. Tahtsin teha lihtsalt postituse, kus möödunud aasta kokku võtan. Ja niisama mõtisklen vahetusaasta üle.

Ühesõnaga. Esiteks, see aasta on seni mu elus olnud kõige muudatuste rohkem aasta. Ilmselge juba miks. Võtsin ju oma kümme asja ja seadsin sammud kuskile, kus end rohkem kui aasta tagasi ettegi ei julgenud kujutada.

Veidi enne vahetusaastalt tulekut sai ka üks tähtis asi lõpetatud, ehk olen põhihariduse omaja. Möödunud õppeaasta oli tohutult pingete rohke, eksamid ja üldse kõige planeerimine. Kuigi nii mõnigi asi lõpuks pisaraid välja kiskus, oli see seda väärt. Ja endiselt, nagu ikka kombeks heietada mul siin, on uskumatu, et üks oluline etapp nende imeliste inimestega on lõppenud ja kõik nüüd eri suunas radu rajame. 

Praktiliselt kogu kuus kuud selle aasta algusest saigi oldud kaalukausil- Brasiilia või gümnaasium. Aga nagu olen juba enne maininud, siis suurepärased inimesed aitasid mind siia ja olen neile ülimalt tänulik. Jõuab gümnaasiumisse ju veel minna, aga kaua sul ikka võimalus veeta vahetusaasta Brasiilias. 

Ning jõudes juba selle teemani, siis pidevalt on küsitud, et mida see vahetusaasta mulle annab nii palju, et gümnaasiumisse aasta hiljem minna. 

Tulla välja oma mugavustsoonist, õppida elama uues kultuuris, koos inimestega kellel on teised väärtused, õppida asju rohkem väärtustama, näha asju teise nurga alt, seal juures veel õppida uus keel ja saada eluks ajaks kogemusi. Ka silmaring areneb. Neid asju on veel ja veel, aga kui sa ise selles supis ei ole olnud, siis sa ei teagi kui hästi see maitseb. Ja vahetusaastale lisavad väärtuse ka inimesed, kellega sa sel aastal kokku puutud, kellega koos elad ja oled. Selle läbi õpib ennast ka palju paremini tundma. 

Parim otsus minu elus seni igatahes!

Ja kui põhikool lõpetatud, siis saigi veel elukest nauditud ning lõpuks saadeti mind ära kena üllatuspeoga! Kui kena punkt sellele kõigele.

Ja ülejäänud kuudest olete juba siin lugenud ja ilmselt olete mõistnud, et olen oma eluga super rahul! Uskumatu on aga see, et kohe on juba siin oldud viis kuud. Üldse ei taha pähe mahtuda, et sama palju, natuke rohkem veel, ja ongi aeg alles rajatud elu, taaskord jätta ja taas vundamendist elu üles vaja ehitada Eestis. Aga seni võtan kõigest maksimumi!

Tuligi taas üks heietav, minu mõtteid täis postitus. 

Olge tublid!
Nautige elu ja võtke kõigest viimast!
Väärtustage inimesi enda ümber!
Tänage ja olge tänulikud kõige eest!
Võtke riske ja proovige uusi asju!

Suurepärast viimast päeva sel aastal
ja imelist uut aastat!






Olid Jõulud..

Tere!

Ma pidevalt lükkasin seda blogimist edasi. Pole millestki super erilisest nagu kirjutada ka ja niisama ka uinamuinatada ei viitsi, et sõin seda ja siis seda.

Aga vahepeal oli üks sündmus, mis väga paljudele on vahetusaasta jooksul suurim emotsionaalne katsumus. Jõulud. Minu jõulud algasid Eesti perega skypedes. Sain osa traditsioonilisest jõulusöömast ning kinkide avamisest. Oli tore. Mingit erilist igatsust peale seda kõne ei tekkinud. Lihtsalt see fakt, et juba jõulud on möödas, näitab kui ruttu aeg läheb. 

Minu Brasiilia pere veetis Jõulud eraldi. Ema, vend ja õde koos ema poolse suguvõsaga ja isa koos enda ema ja vennaga. Mina jäin Itabunasse, ehk veetsin koos isaga. Alles õhtul sättisin end valmis, tegime mõned pildid ja seadsime sammud kirikukontserdile. Ilusti lauldi. Meenutas stseeni filmist Üksinda kodus, mida päev peale jõule ka vaatasin. 

Kui kontsert lõppes, sõitsime vanaema juurde. Toimus õhtusöök, mitte midagi erilist ja ei olnud sellist jõululauda nagu Eestis. Võib-olla seepärast, et ainult mina, isa, vanaema, onu ja onupoeg seal olime. Sõime, räägiti juttu ja üsnapea tulimegi juba koju. 

Kokkuvõtvalt võin öelda, et jõulud möödusid minu jaoks nagu üks tavaline argipäev. Tundub, et Brasiilias, vähemalt siin, ei ole jõulud eriti olulised. Eks nad olulised on, aga tähistamine selline tagasihoidlikum.

ELOl(eelorientatsioonil)hoiatati, et jõulud võivad viia emotsionaalselt sind madalseisu, aga minul oli täiesti ok. Normaalne-kui nii võib öelda. Kindlasti aitas mitte pere järgi igatsemisele kaasa, et pidevalt korrutasin endale, et see on vaid üks päev ning aasta  pärast taas perega koos.

Mu jõuluaja tipphetk saabub ilmselt kui mu pakk Eestist jõuab! Ei jaksa ära oodata.

Päev peale jõule läksime isa ja õe poisiga Ilheusesse. Algne plaan oli kalale ja randa minna, aga kuna nad suletud poodide pärast mingit vidinat ei saanud läks päev hoopis seda teed, et veetsin mitu tundi autos, kuni nad seda vidinat otsisid igaltpoolt.. Lõpuks sõitsime koju tagasi ja sinna see rannapäev jäigi. 

26ndal, olin ärgates juba kuidagi nii kurnatud, et otsustasin ühe koduse päeva teha. Koristasin tuba, viisin prúgi ja pesu välja ning võtsin lihtsalt nn aja maha. Päev lõppes eriti positiivselt Kirsiga tunde skypedes. Palju plaane ja olin lõpuks kohutavalt ekstaasis. Tahaksin juba oma hullu blondiini näha!

27ndal sai jälle jäätist söömas kâidud ja hiljem Marcio juures filmi vaadatud. Vaatasime seekord Teismelisi ninjakilpkonni. Hea film! Caliane muidugi suutis magama jääda selle ajal. 

Nagu ma mainisin, miskit erilist ei toimu. Elan igapäevaelu ja olen selle eluga 99,9% kohanenud. Jah. Isegi hilinemisega hakkab harjuma. Täna olin ise pool tundi hiljem kokku lepitud kohas.

Eilsest saadik üksi kodus. Vanemad tööl, õde reisib, vend sugulaste juures jõuludest saadik. Pole midagi muud ikka teinud, kui sõpradega olnud- nagu ikka. Kodus netiühendus on puudunud paar päeva ja telefonis ainult whatsapp töötab kodus olles 3G-ga. Aga nüüd olemas. Eile saime Marcioga teisi jälle kena poolteist tundi oodata.. vahva. Traditsioon. 

Aastavahetuseks Salvadori, ilmselt siis ei blogi. Kui hea nett on, siis iga päeva lõpus teen väikse kokkuvõtte siia!!! 

Teen ilmselt varsti uue video ka, kus teie uudishimu rahuldan...

Küsimusi ask.fm/KaisaBrasiilias
Ja uurige kuskilt mu eelmine video välja, et küsimusi ei korduks!

Loodan, et teil oli mõnus jõuluaeg! 


esmaspäev, 22. detsember 2014

Õnnelik

Hei!

Reedel ärkasime vara ja läksime hommikusöögile, mis ma lootsin, et on parem, aga noh, maitse üle ei vaielda. Lahkusime seejärel hotellist ja sõitsime erinevate väikeste poekeste/marketite vahelt. Isa töö tõttu. Ma ei tea kuidas öelda seda ametit, aga tellivad-ostavad-viivad kaupa poodidesse. Väga paljudel ongi siin selline amet. Kes veel ei teadnud, siis pidevalt seetõttu ongi mu vanemad kodust ära. Autoga sõidetakse maha jube-jube pikki maid. Esimesed korrad on ikka huvitav, aga ausalt, ma tüdineks sellest ammu ära.

Siis peatusime ühel tänaval, kus igasugused indiaaniteemalised poekesed. Nii vinge! Kuna läheme Porto Segurosse kindlasti tagasi, siis ootab mind seal ees suur shopping. Üli lahedad asjad olid! Kuid seekord ei olnud aega selleks. Peatusime veel mõnes kohas ja tegime pilte. Sõime lõunat ning... sõitsime koju. Magasin terve aeg. Ilmaolude tõttu sõit venis umbes viie tunniseks. 

Üleeile, ärkasin taas varakult, sest oli vaja oma kadunud bikiinid uutega asendada. Saimegi Calianega kokku ja kaks klassiõde olid veel. Leidsime mulle bikiinid ja ei. Ma ei ole brasiilia bikiinide omanik. 
We
Üle mitme päeva vihma ei sadanud ja ilm oli lausa lämmatav. Koju tulles käisin pesus ja panin asjad kokku, sest sõbrad kutsusid ühe õpetaja juurde grillima-ujuma. Nii vinge nii, et kui õpetajal selline maja, kus bassein ja hea grillikoht, siis lubab seal käia ning tundus üldse mega vinge naine! Igatahes. Asjad koos, siis ootasin Marciot. Ta tuli oma isaga mulle järele ning kohale jõudes algas mu siinoleku ajal üks toredamaid päevi. Taas olid seal paljud, kellega filmi sai vaatamas käidud ja laagris samuti. Grillisime, ujusime, pildistasime, naersime ja mega tore oli lihtsalt! Ma nii tänulik endiselt, nagu koguaeg ütlen, et nendega tutvusin! Nii lõbus oli lihtsalt! Lõpuks orgunnisime end koju ja siis õhtul tuli Jake läbi. 

Eile käisime ema,isa ja õega niisama poodides. Sain lõpuks selle seeliku, ehk mis eest tundub mingi mini seelik, aga tegelikult on need lühikesed püksid. Panen teisse blogisse ehk pildi ka. Jalanõude poes veetsime rohkem kui poolteisttundi ja selle ajajooksul suutis õde mulle sellised kõrged kabjad jalga sokutada. Kes pole näinud, siis pilt ka blogis olemas. Hea, et pead vastu lage ei löönud.

Õhtul käisime lõbustuspargis. No olid ikka mõnusad atraktsioonid aga mulle ikka meeldib rohkem kõrgust, adrenealiini ja kiirust. Aga oli tore. Õhtu lõpetasime pizza söömisega.

Täna oli taas varajane ärkamine ja juba 10:15 saime Hannahiga kokku ning alustasime oma shoppinguga. Alustuseks tänavapoed, kust sai paar nipetnäpet asja. Seejärel kaubamajja. Ulme mis palavus täna oli. Raske oli kõndida ja siis kui kõik jõllitavad ka veel. Jummaluke, kuidas saime naersa kui üks mees oma pea aknast välja pani ja suu ammuli jõllitas. Kaubamajja jõudes tegime paar ostu ning sõime. Tavaline. Aga siis unustas Hannah oma ostukotid kuskile ja rändasime turvaga ringi ja saime tagasi. Otsustasime lõpuks koju kõndida, mis oli üli vaevaline ning sisaldas mitut Hannah-istumispausi. 

Kuna oma PARIMATE(te ei kujuta ette millised sõbrad ma endale leidnud olen, ma nii ülimalt mega õnnelik)semudega olid jälle filmiõhtu plaanid tehtud, siis seadsime sammud sinna. Kenake maa kõndida jälle, aga seda väärt. Alguses vaatasime mingit märulit, aga noo, see oli paras jama. Pärast sõime popkorni ja brigadeirot ning vaatasime "We're the Millers", saime korralikult naerda. Vahepeal pidi Hannah koju minema, aga ma otsustasin sinna jääda, sest Marcio ütles, et saan temaga jälle koju. Nüüd jõudsingi, tund aega enne südaööd, koju ja olen nii õnnelik taaskord!

Sõbrad head-kõik hea!
Kohtumiseni ilmselt päev peale Jõule!


kolmapäev, 17. detsember 2014

Elu on paika loksunud.. enam vähem

Tervitused!

Vahetusaasta jooksul parim tunne on ilmselt see, peale keeleoskamise, on see, kui elu loksub paika ja sulle tundub, et seal ongi sinu koht. Suureks osaks selle juures on mul olnud imelised sõbrad. Me käisime koos laagris, me käime jäätisekohvikutes ja teeme üksteise jurues filmiõhtuid. Pole nagu varem, et ainuke võimalus on minna kaubamajja aega surnuks lööma. Ei taha enne õhtut hõisata, aga nüüd tundub, et olen endale õiged sõbrad leidnud. Alati peale nendega koos olemist on tuju mega laes ning mõte, et varsti on pool ajast siin oldud, ajab südame pahaks. Ei suuda neid inimesi kohe kuidagi siia jätta. Nii imelik, et me ei tundnud teineteist veel paar kuud tagasi, mõnda paar nädalat tagasi. Mõelda, et meie emakeel ega elukeskkond ei ole sama, kuid klapime kõik suurepäraselt. Vähemalt minu arvates. Ma olen nii tänulik nende inimeste eest oma elus!

Kolmapäeval askeldasingi natuke kodus... ja vahepeal olin üksi koju jäänud.. sättisin end peegli ees, kui kuulen, et keegi mu nime ütleb.. süda kukkuks ikka saapa(plätu)säärde.. see oli venna sõber.. aga vend ise oli teisele sõbrale järgi läinud... niiet Fernando otsustas mind lihtsalt ehmatada... Vahva.

... ning siis sai suure plaanimise peale Hannah ka nõusse filmiõhtule minema ning läksime saime Marcio ning Calianega kokku. Kõndisime Gabrieli juurde. Tee oli suht lühike, aga peale vihma tekkinud lämmatav palavus oli jube. Lõpuks sinna jõudes vaatasime veidi Paranormal activityt. Üsna pea hakkasid ka teised kohale ilmuma. Vaatasime vahelduva eduga igasuguseid filme, sest kui üks halva neti tõttu laadis, vaatasime teist. Filmi vaatamine-Brasiilia stiil. Aga ei. Väga lõbus oli. Lõpuks olime seal mina, Hannah, Gabriel, Caliane, Marcio, Matheus, Arielle, Rebeca ja kes kõik veel. Ma ei suuda nimesid meenutada. Andeks. Aga panin need lihtsalt kirja. Noh, et kui ise hiljem loen. 

...Gabrieli juures oli keegi ta tädi vist ja siis ta küsis kust pärit olen. Ütlesin Eestist. Ta hakkas Hispaaniast ja selle linnadest rääkima. Kõik aga seletasid, et ikka Eestist- Soome, Läti ja Venemaa lähedalt. Ta ikka ütles, et ei Hispaaniast ja rääkis mulle kus linnades ta käis ja luges isegi nädalapäevi hispaania keeles.. Millest ma muidugi aru ei saanud. Aga noh. Ei oleks mul midagi selle vastu, kui Hispaaniast pärit oleksin...

Siis taheti pizzat ja seadsime sammud Gabrieli ja Calianega pizzaria poole. See oli aga suletud, niiet tagasi koju. Lõpuks jõudis pizza ja kuna kell oli kolmelt juba kümnele tiksunud tõi Marcio ema ka minu koju. 

Koju jõudes küsis isa, kas tahan temaga Porto Segurosse minna. Ja muidugi olin nõus. Kuigi ta sinna tööle ainult läks.

Ärkasin juba seitsme ajal, aga starditud sai alles enne kahteist. Mõnus ootamine ja omapoolne mõtlemine, et kas sain millestki valesti aru, sest vend ja isa kadusid nagu tina tuhka ja arvasin, et ehk läksidki kahekesti, sest autos ainult üks vabakoht veel peale juhikoha oli. Õnneks mind siiski koju ei jäetud. Kahjuks aga oli terve auto kaupa täis ja pidime ligi 5 tundi vennaga auto esiistet jagama. Piinarikkaim sõit 2014- see tiitel kuulub tänasele sõidule. Vahepeal tegime söögipausi.. pigem jalasirutamis/"saame-vere-ringi-käimapausi.. Ja nii terve päeva sõitnud tuimalt. Haigelt ilus maastik oli enamus sõit, aga vihma tõttu ei oleks saanud pildistada. Pilved katsusid mägede(nende jaoks küngaste)tippe ja kõik oli nii roheline ja ahh, nii ilus!

Siis leidsime hotelli ja läksime sööma. Väga jubeda burgeri otsa sattusime. Valisime x-tudo ehk mis sisaldab kõiki kompomente.... siiani jube halb. Seejärel jalutasime veidi ja nüüd oleme hotellis. 

Otsustasin tihedamalt blogida või et kirjutan iga päeva lõpuks veidi üles.. eks näis kas õnnestub!

Olge tublid!

JA PALJU PALJU PALJU ÕNNE MU KULLA KALLILE EMMELE! Eesti kella järgi on sul juba sünnipäev! Olgu sul imeline päev ja kõik soojad soovid Brasiiliast Sulle!

teisipäev, 16. detsember 2014

Laager ja "Kas Eesti asub USAs?"

Hei!

Vägisi lükkan seda blogipidamist edasi. Kuigi olen tohutult väsinud, otsustasin selle praegu ära teha, et endal hiljem kerge oleks.

Eelmisel nädalal kirjutas mulle klassiòde Caliane. Kutsus ühte laagrisse, kus ka varem olen käinud-teocamp. Kui vanematelt jah vastuse sain, et tohin minna, leppisime kohe Calianega kokku, et saame aeroshakes kokku ja maksin raha ning jutustasime niisama. Peale seda olin juba nii ootusärevuses, sest lõpuks saab midagi muud peale kaubanduskeskuse teha ja saab portugali keelt praktiseerida!

Reedel, 12.ndal, üritasin juba hommikust saadik vahelduva eduga pakkida. Buss pidi väljuma 18:30. Poole kuueks olid mul asjad koos. Facetimesin siis veel veidi ja kui kell kuus sai ning ikka üksi kodus olin, muutusin juba närviliseks, et kus kõik on ja kuidas ma bussile siis saan. Kirjutasin siis õele, sest vanemad ei vastanud, et kus nad on. Õde oli aga tööl ning vanemad samuti. Siis vend asendas õde veidi ja ta ise viis mu bussile ära. Jõudsime minuti pealt, aga noh. Buss väljus alles tund aega hiljem. Lisaks Calianele tuli ka mu klassiõde Bea. 

Sõitsime veidi üle tunniaja. Kohale jõudes olime taas ~20 koos toas. Narid. Aga ei. Lõpuks olid enamus narisid kaheks tõstetud, sest paljudel oli kahtlane foobia magada, kui keegi nende üleval on- ning need voodid polnud just kõige kindlamad. Poistemajas läks üks katki mu teada. Voodid said jaotatud, läksime sööma. Hot dogid ja pizza olid õhtusöögiks. Siis toimus väike jutlus, jagati reegleid ja kell oligi siis juba ammu üle südaöö, jutustasime ja siis kerisime magama ära. 

Laupäev algas hommikusöögiga, millele järgnes jutlus ja paus ja lõuna ja jutlus. Vahepeal lebosime basseinis ja olime niisama. Sain tohtult paljude mega lahedate inimestega tuttavaks. 

Oli ka vahepeal üks üli õpetlik ja hästi meeldejääv asi. Nimelt oli kahe posti vahele tehtud selline kummist sigrimigri. Ma ei oska seletada. Seal olid sellise suured augud siis, kust pidi läbi saama. Aga point oli selles, et seda tehti gruppides. Kuna augud olid kõrgel ning läbi ei saanud astuda, sest lihtsalt ei ulatunud, pidid teised aitama. Neljakesti nt tõsteti inimene-inimese haaval läbi. Võrku/kummi ei tohtinud puutuda. Asja point aga mu arusaamise järgi oligi see, et kui üksi ei saa, siis teiste inimeste toel ikka saab ning kui aitad teisi, siis see tuleb sulle endale tagasi. Ma ei tea, kas saite aru, aga ma ei suuda paremini seletada.

Paljudel oli küsimus, et kus Eesti siis asub. Kui Marcio oli ainuke, kes reaalselt teab, kus Eesti asub, siis üks teine tüdruk Eestit kuuldes, küsis kohe, et kas see USAS. Sellest sai mingi hull nali kõigi jaoks ning tagasi koju jõudes järgmine päev, leidisin ta facebooki seinalt kellegi postitatud pildi, kus näitab, kus Eesti on.

Seal oli veel tol päeval tohutult momente, mis meelde jäid, aga nüüd kõik meelest.

Kui istusime niisama, küsis Guth, et mis muusika mulle meeldib. Enne kui midagi öelda jõudsin hakkas ta üli ekstaasis olles, et ta teab küll. Et mul näkku kirjutatud, kes mu lemmikbänd. Ja uskuge mind. Ta arvaski ära. Ilma, et ma midagi ütlesin.

Pühapäev möödus ka lõbusalt, viimase hetkeni olime basseinis ja rääksime. Muide. Ainult portugali keeles kõik see aeg. Paljud olid imestunud, et ikkagi enamus jutust aru sain. Aga hea oli aru saada, veel parem oli osata vastata.

Kui kojuminek juba kätte jõudis olin jube kurb. Samas õnnelik. Ma olin leidnud endale tohult mega toredaid sõpru ning üldse, see laager muutis midagi. Ma nii hindan oma siinolekut ning sõpru! Bussisõit möödus ruttu ja koju jõudes olin nii väsinud, et muud ei teinudki.

Bussilt maha tulles tõsteti meie asjad bussi alt tänavale: kohvrid jne. Ja ma võtsin oma kohvri, aga unustasin kilekoti, kus sees mu märjad riided ja bikiinid olid. Niiet palju õnne. Olen nüüd bikiinidest ilma ja tuleb väikeste brasiilia bikiinide seast normaalsed leida. 

Ja ma olin peale seda laagrit tohutut positiivsusehunnik. Ning ma ei osanud oodata, et midagi head veel juhtuks.

Aga juhtus.

Sain teada, et veedame aastavahetuse SALVADORIS! Parim uudis! Ma nii armunud sellesse linna ja ei suuda uskuda, et üsna pea sinna naasen! Super.

Eile, esmaspäeval, pidin Marcio ja Calianega kokku saama. Enne seda facetimisin ning üritasin blogida... Pildid said igatahes eile pildiblogisse (kaisakasper.tumblr.com). Lõpuks siis läksime välja ka. Ja no kas arvate, et oli meil Marcioga tore Calit 45 minutit oodata. On ikka väike hilineja meil. Sõime siis jäätist ja neil huvi eesti keele vastu, ehk õppisime selgeks numbrite loendamise 10ni. Nii palju nalja sai. Hiljem jalutasime ja siis saatsid nad mind peaaegu koju.

Täna ärkasin naeruväärselt hilja, sest otsustasin eile kell 3 alles magama minna. Leppisime siis Hannahiga kokku, et läheme mulle lühkasid otsima, sest suutsin ju need koos bikiinide ja pluusiga ära kaotada. Kahjuks me neid ei saanud. Sain aga paar uut hilpu ja ehte. Head on need soodsad poed. Hiljem tulime meile. Kui ta ära läks. Viis õde mind ja venda pizzakohta, kust suure pizza ostsime ning siis lauspaduvihmaga koju jalutasime. Kaks päeva on siin vihma tulnud nagu oavarrest!

Eks näis mis homme. Paar plaani on. Ja kohe jõulud ja aastavahetus! 

Üks päev tahtsin vene keeles 1,2,3 loendada ning arvake ise kas tulid meelde.. Ei. Tore oli vene keele numbreid googlega tõlkida. Tagasi tulles edu mulle. Aga noh, sinna aega.

Aga jah! Ma olen mega mega mega õnnelik ja rahul. 

Olge tublid!



kolmapäev, 10. detsember 2014

Armastus esimesest silmapilgust ja niisama tegemistest

Hei!

Pärast paljusid "miks sa blogisse kirjutanud pole" noomitusi olen lõpuks jälle blogilainel ja üritan midagi kirja panna. 

Mingi päev käisin Lærkega(Taani) jalutamas ja niisama poekestes. Ta näitas mulle mitut väga vinget ja odavat poodi, kust endale kohe uue koti ja ehteid soetasin. Mu lemmikpood oli siiski see, kus müüdi igast suveniire ja ISEGI postkaarte. Arvasin, et siin linnas neid ei leiagi. Kindlasti sinna millalgi tagasi ja tuleb väike suveniiri shopping teha. Sõime jäätist ja siis ajasime juttu. Kuna võtmeid mul endiselt ei ole, pidin peale Lærke lahkumist õe töökohta minema. Vahva.

Ja reedel, 5.detsembril, oli kauaoodatud minek Salvadori. Seekord ei läinud me sinna kahjuks aga selle mõttega, et linnas ringi vaadata, vaid läksime sugulase/peretuttava sünnipäevale. Sõit sinna oli ~6 tundi ja kes teab, siis Salvador asub sellise nurgakese peal, ehk sõitsime sinna praamiga.
 
Kohale jõudes seadsime end hotelli sisse. Mõnus hotell oli, aga ma oleks eelistanud mitte viiekesti ühes toas olla. Aga see selleks, õnneks ei veetnud hotellis palju aega. Juba esimesel õhtul läksime kaubanduskeskusesse sööma ning juba sinna sõites armusin Salvadori täielikult. Perfektne koht, kus kõik on olemas. Samas ei ole see väga suur ega ka vâga väike linn. Läksime koos pere ja peretuttavatega. Õde oli oma kahest sõbrannast juba ammu rääkinud, ning tõesti olid nad nii lahedad või veelgi vingemad, kui ta oli rääkinud. Kaubanduskeskus oli väljast nii imeliselt kaunistatud, et mul vajus suu ilmselt lahti, kui seda nägin. Pilti kahjuks ei saanud teha, sest sel hetkel otsustas telefoni aku tühjaks saada. Sõime ja kõndisime ning tuli idee kinno minna. Kahjuks see ainult ideeks jäigi. Õhtul sõime hotelli ees acarajed ning andke andeks, aga see toit tuleb kiiremas korras Eestisse üle tuua. 

Teisel päeval, laupäeval, läksime hommikul kõige pealt randa jalutama. Et aga sinna saada pidime leidma autole parkimiskoha, mis võttis kena pool tundi. Ma ei saanud aru miks me ei oleks võinud autot kuskile kaugemale siis jätta ja kõndida.. Tegime siis pilte ja jalutasime ning ma armusin sellesse linna aina enam. Ma olen 95% kindel, et tulevikus veedan oma elust aasta või paar seal. 

Sättisime siis hotellis end valmis ja ülejäänud päeva veetsimegi sünnipäeval. Sellest ei ole mitte midagi erilist kirjutada. Oli üpris lõbus ja sai paar uut tuttavat ka. Ja loomulikult palju süüa. 

Koht kus sünnipäev toimus ja see maja asus oli haigelt mõnus. 20 minutit Salvadori kesklinnast. Pisike naabruskond, mis oli mega korras, mega puhas, aiaga ümbritsetud-seega väga turvaline, kõnni/jooksu/rulluisu-teedega, super ilusate majadega jm. Perfektne. 

Pühapäeval alustasime kell üks tagasi tulekut, ja see kord mitte praamiga, ehk mingi üle 7 tunni. Piin. 

Eile ärkasin ja käisin pesus ja siis Jake tuli siia. Ta nüüd ~5 minuti kaugusel minust. Neighbours. Mängisime tund aega kaarte ning ta läks lõunaks koju. Hiljem läksime Rotary üritusele Cha de tortas. Ehk maksad ja saad süüa kooke. Rääkisime juttu ja nägin Tainad ja Camyle ka üle pika-pika aja. Enne kojuminekut käisime milkshakest läbi. Taevalik!

Õhtul skypesin Eliisega ja siis hiljem Kirsi ja Lottaga(Soome võp, ka Brasiilias) ning väga tore oli. 

Täna pole midagi erilist teinud. Facetimen emmega hetkel. 

Üritan nüüd tihedamini kirjutada. Elu siin tasapisi kulgeb ja neli kuud ka täis saanud. Kohe jõulud ja uus aasta.

Olge tublid! Tsau!