Üllatuspeod

Hei!

Umbes nädal on eelmisest postitusest möödas. See aeg on läinud jube ruttu, ja samas olen palju jõudnud ära teha. Isegi kui olen, siis vaevalt ma sellest pika positutse kokku kirjutan, sest põhiemotsioonid on möödas ja ma ei ole eriti hea tunnete edasi andja, läbi teksti. Selle nädala sisse on mahtunud kaks üllatuspidu, kirikuskäik, elamisloa kättesaamine, eesti sõbrannaga skypeme, keskaastaseminar, ja palju väiksed lihtsaid asju veel. Alustame algusest. Ahjaa, 200 päeva sai ka juba vahepeal täis. Ma üritasin väga mitte nutma puhkeda.

Laupäeval, oli kena päevake. Vedelesin voodis ja surfasin netis. Vend pidevalt ütles, et mine välja, mine välja. Üritasin aru saada miks ta mind nii kangesti kodust minema tahab saata, ja leidisin ainukeseks variandiks selle, et ta tahtis mu eelmise päeva koledat röövilugu mu peast välja saada. Õhtueel, tuli isa mu tuppa ja pakkus välja, et ehk lähme ostame mulle sünnipäeva kingi. Kuna nad arvasid, et ei oska midagi mulle osta ja oleks mõtekam koos ostma minna- et kink asjaette ikka oleks, mitte niisama riiulisse seisma. Läksime. Saime asjad ostetud. Käisime pagarist läbi, ostsime saia. Nagu ikka. Kaks-kolm tundi kodust ära olnud. Hakkasime tagasi sõitma. Haarasin autost ostukotti pihku, tagaistmelt saiad ka, ja kuna isa tavaliselt ka viimasena, aeglaselt, üles tuleb, andis ta mulle võtme. Ei tundunud midagi teistmoodi. Keerasin ukse lahti ja BOOOOOOOM värvilise tuled toas, ja kõik, enamus, mu parimaid sõpru siin. Oli kahjuks ka neid kes tulla ei saanud. Ma olin nii nii nii nii nii üllatunud. Tuba oli õhupalle täis, kook oli laual... Ja kes teavad, mulle ei meeldi üllatused. Aga see on asi mis mulle alatiseks vahetusaastalt meelde ja südamesse jääb. Eriti kuna ma ei osanud mitte midagi aimata. Panen varsti ühe lambistest videoklippidest video kokku. Võib-olla lisan ka selle, kuidas uksest sisse astusin. Tagasi üllatuspeo juurde. Ma loetlen nimed ära, kes tulid, sest ma tahan hiljem ise ilmselt mäletada, blogi hea märkmik. Vahetusõpilastest Lærke, Tiffany, Jake, Annika, Linnea, hiljem ka Hannah. Caliane, Beatriz, Camilla, Stephani, Rebeca, Quezia, Nivia, Luadson, Lucas, Gabriel, Davi, Arielle ja kaks kutti kellega ma ei räägi tegelt kunagi ja ühte nägin esimest korda tol päeval. Tulemata jäid kahjuks nii mõnedki, Aecio, Marcio, Pagiel, Emyr... jne. Aga väga vinge. Sõime, jõime ja tantsiti. Kahjuks ma endiselt tantsupõrandale jalga ei tõsta, ei kipu sinna poole vaatamagi. Ärge küsige miks. Caliane tegi nii armsa kingituse mulle, ja rääkis kuidas mu vennaga seda plaanisid. Terve päev olid ringi jooksnud, et kõik olemas oleks. Ja mainis ära ka, et ta tahtis mulle ûllatust teha, sest õigel päeval ei olnud võimalik. Kuigi venna sõnul plaaniti ka, et teevad õigel päeval üllatuse, kui rannamajas olime. Aga ma jäin väga rahule. Kas ma saaksin veel rohkem tõestusmaterjali selle kohta, kui imelised inimesed mind ümbritsevad.

Esmaspäeval, lõbusal noodil kooli. Alustuseks kenad hommikused tunnid. Seejärel läksin Jakega Annika juurde. Kuna tunnid said veidi varem läbi tuli Jake ka. Nii naljakas on nendega. Ma ei suuda kirjeldada. Tegime igasugseid videosid, pilte, juba koolis ka. Panen pildiblogisse kindlalt midagi. Annika juures sõime küpsiseid, mis Annika vanaema Saksamaalt saatis. Kusjuures ise tegi.. Aga pakk tuli kolm kuud, ehk me ei olnud nende säilivuses kindlad. Aga maitsesid hästi. Ainult mina ja Jake sõime. Annikal on mingisugune mittemagusa periood. Vedas meil. Haribod saime ka järgmine päev. Lõunasöögiks läks Jake koju. Me jäime sinna. Alati kui on lõunaks kartulipuder, siis automaatselt olen nagu Eestis. Sõime, arutasime maailmaasju ning hiljem seni, kuni kooli pidime minema, vaatasime Kardashiane. Ma sain korraliku šoki. See show ei ole reaalne. 

Peale kooli tulime mu isaga Calianega meile, käisin pesus, vahetasin riided, rääkisime juttu ja siis viidi meid juba kirikusse. Kuna üks sõber pikemaks ajaks minema läks, oli talle seal midagi ning nägin ülepikaaja paljusid sõpru. Hiljem sõime-tegime pilte. 

Teisipäev oli pikk koolipäev-taaskord. Kolmapäev oli meie kõigi õnnistuseks tavaline koolipäev. Õhtul, juba kuue aeg hakkasin end sättima Emyri üllatuspeole. Tema ongi see, kes pikemaks ajaks ära läks. Kuni detsembrini kausa. Niiet oli viimane päev kui teda nägin. Juba algavad need hüvastijätud. Sättisin, sättisin, sättisin ja ootasin kuni keegi mu sinna viiks. Kuskil üheksa ajal tuli Luadson mulle järgi. Kogunesime kõik Luana juurde. Tohutu tohutu hilinemisega saadi ka õhtustaar sinna. Ja kui ta uksest sisse astus hakkas ta kohe nutma! Nii armas oli. Lauldi talle ja anti kink üle ja siis sõime hot doginja brigadeirot ja pool tundi enne südaööd sõidutas Luadson mu taas koju.

... 

Siin lõpetan selle postituse ja kohe tulemas uus. Eilsest ning tänasest keskaastaseminarist!

Tsau!