Kui arvate, et vahetusaastat Brasiilias veetes, oled sa koguaeg rannas, ilusad inimesed ja palmid ümber.
Kui arvate, siis arvate valesti.
Linn, kus mina elan, Itabuna on Brasiilias ohtlikeim-üks ohtlikumatest linnadest. Ja mina elan siin kõige ohtlikumas naabruskonnas. Well. Täna Hannahiga välja minnes mainisin Hannahile seda ja ütlesin, et olgu me tänulikud, et meiega miskit pole juhtunud.
Ära hõiska enne õhtut- ütleb üks vana/tark/sõna.
Asume siis loo juurde ehk...
Nagu tavaks on saanud ootan Hannahi saabumist rõdul. Kui ta kohale hakkab jõudma, siis lähen välja. Ka täna ootasin. Olin hetkeks telefonis. Muidu vaatasin niisama möödujaid. Möödujatest jäi silma üks mootorrattur, kellel taga istus veel üks elajas. Samamoodi riietatud, kahtlane. Okei. Möödusid korra. Minut-kaks möödusid. Möödusid teist korda. Jõllitasid. Rääkisid omavahel. Ma ei teinud suurt numbrit ka sellest, sest ehk käisid poes piima järel, sõitsid koju tagasi. Jõllitamine ka normaalne. Blond siiski. Kahe möödumisega asi ei lõppenud. Enne Hannahi jõudmist olid nad majast möödunud juba neli, kui mitte viis korda. Ma ei osanud midagi arvata.
Läksime Hannahiga välja.
Käisime siis poodides. Ostsin asju. Nautisime ülepikaaja üksteise seltskonda. Hakkasime juba tavalisest palju varem koju minema. Sama mootorratta paar möödus, sõitis mäest üles, kui meie alla kõndisime. Ütlesin Hannahile, et need on need samad tüübid. Ikka ei kahtlustanud midagi. Maksimum kakskümmend meetrit enne minu juurde jõudmist... Vaatan, need samad pööravad mu maja juures ringi, kihutavad meie poole.
Sel hetkel toimus kõik turbokiirusel. Elu käis silme eest läbi. Pidin püksi tegema. Kisati mulle näkku, et anna kott siia. Jumal tänatud, et Hannah mult vahetult kella küsis, ja olin telefoni just koti ääre vahelt piilumas. Koti viskasin talle pihku, kohe, kui nägin tagumise püksivärvli vahelt miskit noa/relva taolist pitsitamas. Ei tea kas oli ka, aga oma eluga, selliste jõmmidega ei riskiks. Ütlesin vist talle alguses ei, aga siis kiirete skeemide tulemusel peas, leidisin koti âraandmise-kui parima võimaluse. Oleksin võinud vabalt ära joosta, sest jobud istusid moto seljas, aga ma ei julenud Hannahit jätta. Ning kõik käis liiga kiiresti. Koti ära andnud. Jooksin maja ette lõugama. Hannah jooksis mäest úles, kus värdjad teda jälitasid. Üsna pea panid nad aga punuma AJUTISELT sest mu kiledat karjumist-kräuskamist kuulis niimõnigi naaber, kes välja tormas.
Kui ma mõtlesin, et võiksin ju minema joosta, ma arvasin reaalselt, et ma võin seal samas surma saada ja kõik. Tõsine surmahirm oli. Siiani pisarad nirisevad silmanurgast alla. Süda tundub peksvat kiiremini.
Olin-siiani olen-täielikus shokis. Jumal tänatud, et mul seal midagi eluliselt olulist ei ole. Palju õnne neile varganägudele. Loodan, et mu ostetud viiest küünelakist, pluusist, pesukaitsmetest.... kasu. Ja no, rahast mis seal oli, veidi oli... Mu käsnakalle kúpsistest ja mentosest- loodan, et kõht täis saab. Kõrvaklapid ka! Oh jummel.
Nutsin siis, siiani pisarad jooksevad, ja facetimesin issiga. Seisin aknast veidi eemal, aken oli lahti. NEED VÄRDJAD MÖÖDUSID JÄLLE. Ühe näo tundsin kohe ära, särgid olid vahetanud. Sõitsid aeglaselt- jõllitades. Loomulikult jäin vaatama. Tagumisel oli tumesinune seljakott tugevalt sülle surutud. Tundus nagu see sama seljakott, mida varem, esimene kord kui mööda sõitsid, nägin. Mööda sõiduga asi ei piirdunud. Kuna ma olin telefoni otsas taas, siis tagumine útles esimesele, üsna valju häälega, et näe, tal on ikka telefon alles.
Olen 150% kindel, et need jobud veel tagasi tulevad.
Jalaminemised võin unustada.
Ja ma olen endiselt shokis. Terve öö ketras see uuesti peast läbi ja no see moment kui nad nii nii nii seletamatult kiiresti meie poole söötsid.. Pole sõnu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar