Mis teen?

Ma ei plaaninud täna postitada. Aga kuna üks asi teise järel viis lõpuks selleni, et mul oli perfektne aeg seda kirjutada. Kuigi ka nüüd tegelikult üritasin juba magama jääda, siis olen ikkagi siin ja kirjutan.

Kirjutasin selle koolis. Kui midagi ajaliselt imeliku tundub.

Nüüdseks olen umbes nädal koolis käinud. Nagu eelmises postituseski mainis on sel aastal kool veidi erinev. Kolmas, viimane, klass siiski. Väga palju kordamist tundides. Isiklikilt arvan, et nii palju korrata ei ole vaja, sest korratakse näiteks mis on üks kolmandik. Näiteks joonistas õpetaja tahvlile shokolaaditükid. Inglise keel, nagu ka mainitud, on siin alati Eesti klasside järgi mu jaoks seitsmenda klassi piiridesse jäänud. Loogiliselt peaks viimases klassis keerulisem olema. Aga ei. Esimene tund oli ja juba ütles õpetaja, et tunnid muutuvad kergemaks. Vahest näiteks võib tulla päevi, kus karaoket laulame. 

Eelmise aastaga erineb ka see, et muidu istusime vahetusõpilastega niisama. Kes luges raamatuid, kes õppis keelt, kes messis whatsappis. Nüüd aga enamus oleme hakanud "õppima". Mis kahjuks piirdub tahvlilt kopeerimisega. Mõnikord ka tööde tegemisega. Kuna aga õpetajad räägivad kiiresti ning ei tee erilisi pause, siis muid asju on keeruline kirja panna. Samuti puuduvad töövihikud/õpikud. Positiivne on muidugi see, et keel enam ei takista aru saamist. Eriti. Eks oleneb ainetunnist.

Eile, esmaspäeval, oli pikim koolipäev seni. Kell pool seitse alustasin kooliteed. Nagu iga päev. Kuid sel päeval jõudsin tagasi koju kell kaheksa õhtul. Selle aja sisse mahtusid hommikused tunnid, mille järel läksime tüdrukutega (Caliane, Stephani, Taina, Camyle, Larissa) söögikohta nimega Grill lõunatama. Peale söömist jalutasime tagasi kooli ning kahetunnine paus oligi läbi. Koolis oli veel kaks tundi, viimane jäi ära. Läksime tüdrukutega parki. Jutustasime ja sõime-jõime. Kel võimalus kuskil, siis goiaba mahl on parim! Kui juba pimedaks hakkas minema, läksin õe töö juurde, et temaga autoga koju saada. Laisk. Aga ei suuda koguaeg kõndida. Kodust kooli on kuskil veidi üle kahe kilomeetri näiteks. Ja kui peale kooli koju kõndida ja hiljem välja minna, siis tuleb korralik teekond. Olin seal umbes poolteist tundi. Saades teada, et ma võp olen, küsiti jälle samu küsimusi. Kus pärit. Kuni selleni kas kodu igatsen. Lõpuks hakkasime koju sõitma. Ega sel päeval midagi viga ei olnudki. Hea oli mitte kodus olla. 

Tänane koolipäev oli ka tore. Ema ütles, et saan täna autoga, sest nad ei tööta. Lootes helgelt, et saan kodus lõunat süüa. Lootus sureb viimasena. Seekord suri see, kui tänaval nad omi asju ajasid ja enne mu kooli tagasi viimist pastel'i sõime. 

Jõuan nüüd selleni, miks ja kus mul aega kirjutada oli.

Varem, hommikul, jäi mulle kõrva, et täna on lõunased tunnid ainult pool neli. Hiljem aga saime Annikaga infot, et ikkagi kell kaks, nagu tavaliselt. Pärastlõunal kooli jõudes läksin kolmandale. Avasin klassiukse: kottpimedus, ei hingelistki. Valvelaua tädidelt ka abistavat vastust ei saanud. Alla tagasi. Läksime Annikaga uuesti klassi. Kedagi. Endiselt. Tagasi minnes kutsus tuttav, paralleel klassist, enda tundi. Meie tund peale seda kohe. Seejärel nägin, et klassigruppi on kirjutatud, et jah, täna pool neli.

"Õpetaja vatrab juba kolmandat, kui mitte neljandat füüsika teemat. Seal juures tahvlile minimaalselt märkmeid tehes." - nii kirjutasin tunnis. Seetõttu otsustasingi kirjutada.

Hiljem jagas õpetaja töölehed, mida veidi teha üritasime. Meenutas seda, kuidas tegime bioloogia tööd, arvates, et maksimum punktid tulevad.. Ja siis saime tagasi töö. Üks vastus oli õige. Seekord lehti tagasi ei pidanud andma. Ei oska kommenteerida.

Karneval tulemas. Mille meie pere, mu infoallikate järgi, rannas veedab. Kohati, 99% kurb. Sest mu lemmiklinnas SALVADORIS on ju üks vingemaid karnevale Brasiilias. Karnevali hooaja sisse jääb ka mu sünnipäev. Seitsmeteistkümnes. Algab viimane aasta alaealisena- kas see ei kõla imelikult? Kahjuks on ilmselt enamus sõpru pidustuste tõttu linnast väljas.

Nagu rutiiniks saanud. Sugulased on siin. Juba neli nädalat. Ning see plaanide edasi lükkamine on neil toimunud juba pikemalt. 15 päeva asemel on päevi 28. Järgmine kord kirjutan, eks näis, kas ikka siin. Ma ei saagi aru kas ja millal neil kool on. Imelik.

Kuna veebruar on alati super kiirelt minev kuu, siis kohe on käes märts. Ja see vahetusaastal oldud aeg on palju pikem, kui see aeg mis jäänud. Hirmutav. Aga ees on nüüd vist kindel olev Amazoni trip! Eluvinge peaks tulema kui kõik kenasti läheb! 

Olge tublid. Ja ma teen kunagi video- kui kodune olukord on nii, et vaikse nurga leian!