Salvador 1&2 päev

Nüüd algab seeria "Käisime Salvadoris"

Ma alustan selle kirjutamist täna, kui kell on kuus hommikul, esimene päev aastas 2015! 

31. detsember 

1.Päev algas sellega, et ärkasin üles ja kui nägin, et kell oli juba päris lähedal kümnele, siis tegin kõike turbokiirusel. Asjad lõplikult koos, jäi aega veidi niisamagi olla. Kell pool üksteist viisime asjad autosse ja arvasin, et nüüd minek. Aga kus sa sellega.. Võtsime õe poisi auto peale ja sellele järgnes umbes kahe tunnine tiirutamine meie linnakeses- ema läks juuksurisse, autol olid rehvid läbi jne. Vahepeal üritasin Karolinga facetimeda, aga enamus ajast oli mu põhi väljend/küsimus ainult "õde?" et teada kas ta ikka kuulis mind. Lõpuks hakkasime tulema, tegime paar peatust, ühe ka selleks, et mu hostvend peale korjata. 

Kes ei tea siis Salvadori tulime mina, ema, isa, vene ja õe poiss. Õde ise Sao Paulos. Salvadori jõudes  sättisime hotellis valmis(korraks rääkisin eesti perega ka, soovimine head uut aastal jne, aga levi andis soovida, ehk jäi lühikeseks see jutt), sõime väljas ja läksime sugulaste juurde. Sinna samma ilusasse naabruskonda just. Sinna jõudsime ka enam vähem viisteist minutit enne uue aasta algust. Kogu naabruskonnal oli koos peoplats püsti. Bänd mängis. Sooviti head uut. Oleks tahtnud rannas olevat ilutulestiku näha, aga see oli ka ok. Teine kord. Sellele järgnes joomine ja tantsimine ehk tegevused millest mina osa ei võta. Lepo lepot sai ikka tantsitud. (Panen pildiblogisse laululingi, kui keegi otsida ei viitsi.) Üldiselt oli suht lamp. Minu vanuseid polnud, vend ja Leo olid koos. Aga olin Yasminiga(Ilmselt kirjutasin nime valesti) ja vaatasime lõpuks telekat ja oleksin iga hetk magama jäänud.

Kunagi tulimegi hotelli tagasi ja nüüd kell on kuus läbi kümme ja eks näis- kas lähen magama või ajan end teki alt välja ja toon telefoni, et end eluga kurssi ajada. Und nagu iseenesest ei ole.

1.jaanuar

2.Päev sai kuskil kümne ajal ärgatud, ning kuigi magada sain kuskil neli tundi, polnud üldse väsinud. Hommik venis kuni me kõik lõpuks valmis olime. Teekond mis muidu võtab 30-40 minutit võttis täna 3 tundi, ehk jah, palju aega mattus jälle autosõidu alla. Jube oli. Eriti kui tee ääres olevast termomeetrist meenutas, et päikese käes 37 kraadi. Mul ei oleks midagi selle ilma vastu, aga kui selliste kraadidega autos istuda mitu tundi, siis on küll tunne, et läheb hulluks ära seal. Sõitsime jälle sinna sugulaste juurde. Sõime, jalutasime randa, tegime pilte, jalutasime tagasi ja siis ei teinudki midagi. Sain komplimente, et räägin hästi ja üldse, et uskumatu, et enamasti ikka kõigest aru saan.

Ei teinudki tegelt midagi, aga nüüd on kell kohe pool üheksa ja enamus siin sätivad magama minema. Võiks midagi teha, eks näis.

Sättitigi magama enam vähem, tulin fuajeesse wifisse. Mõtlesin siis teiega magada juba seda!

Peatse kuulmiseni! Loodetavasti oli teil vinge aastavahetus!

Head uut veel kord!