Amazon - 2.osa

Nägin und, et oleks aeg vist blogi täita ja ärgates oli Kirsilt whatsappis sõnum kah, et kus mu Amazonase postitused on. Niiet nüüd ma siis siin olen ja üritaks kirjutada Amazonase reisi kahest esimesest päevast.. Ja sinna minekust, mis algas väga keeruliselt..

25.aprill mineku/saabumispäev

Hommik algas, kena-rahulik. Ärkasin veel veidi varem, et kõik kindlalt tehtud saaksin. Kaks tundi varem on vaja lennujaamas olla, eks? (Lennuk läks 14:45) Nagu ikka. Mu õde ütles, et saame alles kell üks minna. Sisustasin siis aega viimaste asjade pakkimisega ja facetimesin issiga. Kui kell pool kaks tiksus, astusid mu tuppa isa ja õe sõber, kes tegid nalja, et noh, jääd maha lennukist. Ma surmtõsiselt noogutasin ja ütlesin, et tean jah. Küsisid siis, et mis kell mu lend on ja kuuldes, et see on veidi rohkem kui tunni pärast läks paanikaosakond lahti. Kõik olid õelt aru saanud, et mu lend on viisteist minutit enne nelja.. kuigi olin ka emale plaani näidanud ja saatnud. Vanemad otsustasid mu siis ise ära viia. Jõudsime napilt, sest Ilheusesse sõidab ka juba paarkümmend minutit. Check-in oli suletud juba, aga saime tehtud ning napilt enne uste sulgemist jooksin lennukile.

Peale viit lendu, seiklusi lennujaamas ja niisama lennukis istumist, söömist ja lennukisõidu nautimist jõudsin ma Manausi lennujaama. Seal kohtusin Kanada võpi ja Belo vabatahtlikuga ning sõitsime hotelli. Messisime Kirsiga whatsappis ja ta otsustas öörahu rikkuda, ehk siis kui hotelli saabusime, seisis seal tuduriietes eestlane!!!!! Peale (peaaegu) üheksat kuud eestlast näha.. Imelik. Vabatahtlik oli tsipa kuri ja ütles, et meil üheksa päeva aega koos olla. Aga ta ei mõista mis tunne on peale mitmeid mitmeid kuid oma kaasmaallast näha. Kirsi poetas pisaraid ja ka mina polnud sellest kaugel.

Hiilisin oma hotellituppa, telefoni taskulambi valgel otsisin kohvrist pidzaama, et mitte toas juba magavat sakslast ja usakat üles ajada.

26.aprill - Manausi ekskursioon, ostukeskus ja "ülikoolilinnak" ning vihmametsa seiklused

Hommik algas värisedes- polnud ammu selliseid külmakraade tundnud, nagu see õhukonditsioneer meie tuppa oli tekitanud.. Hiljem tegime päevale alguse kena hommikusöögiga, kuhu kuulus ka meisterkokk Kirsi kirjukoer! See oli küll suurepärane suutäis. Nägin üle üheksa kuu ka teisi YFU võpe. Olime Kirsiga valmis end acaist hulluks sööma aga kahjuks ei olnud see puhas-suhkruta acai meile. 

Plaaniks oli siis Manausi linnatuur-ekskursioon, mille sisse kuulus ooperimaja ja lihtsalt linnas ringi tiirutamine, et näha staadioneid, randa jm. Seejärel sõitsime turule, kus oli selline turistide stuff, ehk osteti kõike võtmehoidjatest indiaanlaste peakatete ja vibudeni välja. Teises majas oli kalaturg mis leebelt öeldes omas teistsugust aroomi. 

Enne kaubamajja lõunasöögile minekut käisime läbi supermarketist, et Kirsi saaks patareid osta. Ma ei kujuta ette mitu korda ma talle ütlesin, et see pood on nagu Rimi! Aga see oli. Nagu oleks Eestis. 

Lõunaks sõime hiinatoitu ja jõin veel hiljem paçoca milkshake', mis oli nagu kama ehk maitses mega hea. See kaubanduskeskus kus sõime oli üldse nii mõnus ja väga lahe. 

Bussi tagasi ja seadsime tee oma järgmise ööbimispaigani. Mis venis vâga pikalt, sest oli avarii kuskil ees pool ja möödumine oli võimatu.. Peale pikka venimist jõudsime kohale. Palju väikseid majakesi. Mis  olid nn kaheosalised(nagu need paarismajad või kuidas öelda). Igatahes siis saime enda võtmed ja teada kellega tuba jagame. Ma olin vist üüüber õnnelik kui mu toakaaslasteks Hannah ja Serbiakas Maja sattusid. See kohake kus elasime oli nagu väike ülikoolilinnak, nii nunnu! 

Hiljem ilmselt sõime ja siis panime end öiseks metsa retkeks valmis! Kujutage seda nalja, kui väljas kottpime ja Kuu helendab taevas ning siis geenius Hannah küsib kas päikesekreemi on ikka vaja... No igatahes. Taskulambid tööle ja sukeldusime metsa. Nii palju palju palju häälitsusi-helisid, et uskumatu. Nii vinge, sõnadesse pole eriti võimalik seda pannagi. Punkti pani aga koses ujumine, mis oli nii taaskord uskumatu ja imeline. Neid emotsioone on väga raske edasi anda! Metsaskäigu lõpetas sipelgaterünnak, mis kõigi jalgadele ilmselt tohutult valu tegi.

Päevale pani punkti tantsurühm, kes meile esines ning kellega koos täitsid tantsupõranda ürituse lõpuks nii mina kui kõik ülejäänud vahetusõpilased...

Järgmise postituseni! Luban seekord mitte nii pikalt venitada!

Olen ikka tumblirt ka piltidega täiendanud ning kellel facebook, siis Kaisa Käsper.. Ning sealt leiate ka veel paljusid paljusid pilte.

Amazon - 1.osa

Ma juba kirjutasin hiiglasliku postituse Amazonasest lahkumisest, sest see oli värskemailt meeles. Kahjuks suutis bloggeri app seda mitte ära salvestada. Alustan siis uuesti. Hakkan tasapisi blogisse sellest kirjutama, alustan viimasest päevast-3.mai. Järgmine postitus juba esimesest ja teisest päevast jne.

Pühapäeval ärkasime metsas, katusealuste all võrkkiikedes. Eelneval õhtul tegime lõket ja kuulasime kohaliku jutte. Suutis mu isegi nutma ajada. Ta rääkis vaimudest/hingedest. Ei teinud väga väljagi kuni ta hiljem meie juurde tuli ja hakkas kõigest detailsemalt jutustama. Ma palusin tal lõpetada, aga tema -veidi teise vaatega elule- tundus mu hirmu nautivat lausa. Ma olin nii unine ja närvis/kurb (sest reis oli järgmine päev lõppemas), et hakkasin lihtsalt nutma. Kas hirmust, väsimusest või kurbusest.. Kes seda teab. Istusin pärast veel kaua üleval.

Hommikul oli kohe aeg väikeste mootorpaatidega emalaevale tagasi sõita.

Kokku oli kolm laeva+söögilaev. Laiskloom, anaconda ja krokodill. Me olime esimesel-laisklooma nimelisel.

Sõime hommikusööki ning läksime puid istutama. Istutasime Majaga (minu Serbia super mega sõbranna) açai puud kõrvuti. Armas ning alatiseks meeldejääv hetk! Siis tehti kauni vaate taustal pilte ja hakkasime tagasi laeva minema, kus oli vabaaeg ehk võtsin päikest, et veel jumet saada. Hiljem tulid kõigi kolme laeva rahvas meie laevale ja tehti grupipilte. Kahjuks sai see väga ruttu läbi, sest vihma hakkas sadama. Kogu seltskond jäi meie laevale. Kuna polnud eriti ruumi ei istuda ega astuda, siis läksin vaikselt pakkima ning käisin pesus. 

Kui kõik oma laevades tagasi olid, siis oli õhtusöögi aeg, mille ma vaheldumisi nuttes ja süües veetsin. Peale seda oli oma laevas nn lõpetamine. Seisime ringis ja igaüks ütles meeldejäävamaid hetki ja mis meeldis. See kõik muidugi võimendas mu nutmist. Mu ühed lemmikud- Maja ja Oliver, aga olid sel ajal söögilaevale lõksu jäänud. Hetk millal kõik "mini kõne" pidasid oli nii nii nii nii armas, et praegugi teeb silma märjaks. Kuidas kõik nädalaga olid nii lähedasteks saanud ja nüüd ühiseid- super imelisi- mälestusi jagavad. 

Pakiti veel asju ja olimegi Manausis tagasi. Seal kus kõii need lahedad mälestused nädal enne alguse said. Kõik keris laevast maha minnes silme eest läbi, nagu filmis. Jagunesime kahte bussi, et lennujaama sõita. Lugesin kirju, mis mu vinged sõbrad kirjutasid mulle ja südame tegi soojaks ja silma märjaks! Imelised inimesed.

Lennujaamas oli kaua aega check-in'ni. Ehk siis osteti veel suveniire, sõime ülihead! pitsat ja olime ning nautisime hetki koos. Kui lõpuks check-in tehtud oli siis oli palju aega niisama olla.

Vahepeal juhtus tol hetkel väga naljakana tundunud lugu. Läksime Kirsiga jäätiseotsingule. Leidsime ainult ühe koha. Hinnad olid nii 5-7 reaali. Kallid Brasiilia kohta, aga mõtlesime, et no mis teed kui isu on eksole. Kirsi võttis jäätise, ütles, et noh, vali ära- hinnad enamvähem samad. Võtan siis ühe mega maitsvalt tunduva pähklitega jäätise. Müüja vaatab suurte silmadega ja osutab näpuga hinnatabelile. 17,50!!!! Sekundiga oli jäätis külmas tagasi ning suure pettumuse peale ei ostnud me midagi. Müúja soovitas veel nelja reaalist shokolaadibatooni... See oli mu pöidlasuurune. Ei aitäh. Naljakas oli tol hetkel meie reaktsioon kuidas me hinda nähes kohe jooksu panime..

Järsku hakkasid kõik jälle hüvasti jätma. Pisarate tagasihoidmisest pole mõtet rääkida, sest see polnud mul terve päev õnnestunud. Kallistasin kõiki miljon korda ja ei suutnud kohe üldse neid jätta. Maja palus, et ta mind viimast korda seljas saaks vedada. See aga lõpetas nutu ja tõi hetkeks naeru-muige suule nendele paljudlee silmapaaridele, kes nägid kuidas me kukkusime. Oli kindlasti naeruväärne vaatepilt.

Otsisime oma väravad ûles.. Läksime tagasi- kallistasime ning läksime Majaga väravatest läbi. Üleval olid veel mu lemmikud USAkad, Oliver Austraaliast ja India kutt Khushal. Lisaks veel palju teisi vahetusõpilasi. Ütlesin neile tsau ja Maja otsustas mind mu B-väravani saata. Kallistasime lõputult ja nii raske oli. Ta läks mitu korda minema, aga jooksis tagasi. Kuni tuli kutse ta lennule ja ta jooksis turbokiirusel teisesotsas oleva väravani. 

Jäin sinna üksi, sees tühi tunne, silmis tühi pilk. Teile võib see mingi mõttetu deep halamine tunduda, aga kellelgi pole õrna aimu mida me tundsime. 

Kui lõpuks lennukisse sain panin raadio, millest järjest mu nn vahetusaasta laulud tulid. 

Peale viit lendu, millest üks hilines, jõudsin Ilheusesse, kus ootasin pere tund aega. Hiljem asjade lahtipakkimine käis ulu ise saatel. Sees õnnetunne, et see juhtus. Samas kurbustunne, et see läbi on.