Eesti

Hei!

Kummaline pealkiri eksole, kui ise Brasiilias olen. Pealkirja põhjuseks on mitmeid asju. Ehitangi selle postituse kind of Eesti ümber, sest viimasel ajal kuidagi palju asju oma kodumaaga seotud. 

Nädala algus läks üle kivide ja pisikeste kändude. Midagi nagu ei juhtunudki. Lihtsalt vahepeal on nii, et tuju ei ole maksimaalselt hea. Otsustasin siis uudiseid lugeda. Silma jäi intervjuu Lembit Ulfsakiga. See omakorda viis tee selleni, et hakkasin filmi "Mandariinid" vaatama. Terve ajakirjandus pasundab sellest. Pole ka ime. Uskumatu mis film! Väiksed detailid ja laused sellest filmist panid kõige üle mõtlema. Vaatamist väärt. Kes näinud pole, siis panen lingi teile siia! http://youtu.be/Tj_gCfFoZ2o ja see kuhu see film omadega jõuab, Eestist kaugele. Imeline ja kõike seda, ja rohkemgi väärt. 

Kuna Eesti telest juba jutt, siis jõudsin ära vaadata ka Allakäigutrepist üles. Ja no üsna tihti on nii, et seda saadet vaadates väike pisar tuleb silmanurka. Seekord, viimati lisatud osa vaadates, aga olin nii õnnelik seda vaadates. Lihtsalt näha kuidas inimesel on tahtejõudu ja usku veel uuesti proovida. Ning kui ta oma "unistuseni"/eesmärgini jõuab.. Ah millised emotsioonid. Siis tulid rõõmupisarad. Taas pani mõtlema, et rohkem vaadata ringi enda ümber ja aidata neid keda vähegi saab! 

Sujuvalt ikka edasi... 

Seda vist tunnevad ainult vahetusõpilased. See moment kui keset ööd hakkad laulupeo video vaatama. http://youtu.be/BTS4JvKXvMI kuidagi nii teisepilguga vaatasin seda. Ja no ei puudunud ka kananahk ja mõni pisar. Mitte igatsusest. Lihtsalt. Võimas! 

Muusikast edasi.. Täna sõpradega filmi vaadates küsiti Eesti muusikat. Lõpuks googledati ja jõuti Metsatöllini. Vot seda lugu. Hümni sai ka kuulatud! Ning sõbrad, kellega laulupeo video jagasin, olid hämmingus ja väga meeldis!

Samuti käib paari sõbraga vestlusest tihti läbi eesti keel. Juba kaks oskavad numbreid kümneni loendada ja veel mõningaid sõnu. Ja noh. Kes kasutab google translate. Väga äge üldse, et neid see huvitab ja vorst vorsti vastu. Eesti keel portugali keele vastu.

Täna oli ka see púha päev kui mu pakk Eestist jõudis. Mu ainukesed sõnad, mis emme-issiga facetimedes suust välja tulid olid "mida pekki". Natuke otse mõeldud kah ju, sest palju kommi. Aga lisaks kommidele oli seal mitu pakki piparkooki, jõulud! Eliise pani ka oma panuse taas sinna pakki ning nii tema ja mu pere tunnevad mind ikka paganama hästi. Millegagi mööda ei pannud. Pigem olin mina see, kes mööda panin, kui tungival soovil tahtsin väga suurt, vist kõige suuremat Eesti lippu. Seinale selle saamisega saab raske olema, aga eks teeme ära. 2015! Piparkookide kõrvale ei käi miski muu kui glögi.. Või nagu Eliise teab- saga tee! Mis ka pakis olemas oli! Mõni õhtu tuleb mõnus nosimine! Lisaks oli seal igasugu riideid ja jalanõusid ja meike ja ehteid ning kingid.. jõulukingid... perele. Tundus, et jäid rahule! Vahva!

Jagasin ka sõpradele Eesti shokolaadi ja kirju koera kommi. Oli meelt mööda küll! Super. 

Hetkel on meid viie asemel kodus KÜMME! Viis sugulast külas. Vanuses kuskil üheksast üheksateistkümneni. Ja seda umbes kaheks nädalaks. Harjumatu. Pakub neile siis kah homme Eesti maiust ja eks näis kas kellelegi siin úldse maitsevad piparkoogid! 

Selline päris laiali valgunud Eesti teemaline postitus! Loodan, et meeldis! :)

Tsau ja olge tublid! Mul on kuu ajapärast juba sünnipäev! 

Alles aasta alguses siia tulles mõtlesin, et see on mägede taga, aga kus sa sellega.. 

Vasak sirge ja purunenud unistus

Hei!

Ja ma ei ole blogi unustanud. Lihtsalt kuidas kirjutada millestki, kui midagi huvitavat ei juhtu. Tore on ikka koguaeg, aga pole mitte midagi uut kirjutada.

Käin sõpradega väljas, olen kodus. Midagi muud nagu ei olegi. 

Täna Hannahiga väljas käies oli nii naljakas. Saan vahepeal oma blondi juuksevärvi tõttu kommentaare. Või no igakord, kui väljas käime, aga täna oli hullumeelne. Ma olin naerukrampides. Üks hullem kommentaar teise järel. Kes tegi niisama imeline hääli, kes naeratas, kes sõbrale valjuhäälselt midagi sosistas.. Hüüdnimesid modellist mannekeenini. Oijah. Brasiillased on lahedad.

Üks päev käisime naabrilapse sünnipäeval. Mega toredad naabrid ja noored ja siis tuli Eesti jutuks. Ütles siis üks, et tal tuttav elavat Eestis. Nojah noh. Lootsin midagi toredat kuulda, aga selle asemel tuli lause:"Kui mu sõber ühte venelast seal kallistama tormas, siis sai rusikaga." Ahah, tore lugu küll. 

Samuti ootan endiselt oma pakki Eestist! 95% et see saabub homme. Väga tahaks loota! 

Alates siia tulekust on mul olnud "unistus". Minna sõpradega randa. Osta bussipilet ja minna. Täna sai see aga selgeks emaga rääkides, et ainult sõpradega ei. Ning bussisõidust võin ainuüksi und näha. No kui nii siis nii. Tõmbame sellele kriipsu peale.

Varsti algab kool. Veebruari alguses. Ja seejärel pole ka mu seitsmeteistkümnes sünnipäev kaugel. Ning suht kindlalt on siis ka karnevali tõttu nädalanepaus. Mõnus. Vaheaeg vaheaja järel. 

Brasiilias olek on mu mõtteviisi ja eluplaane täielikult muutnud, siia tulles oli ikka midagi ajaloo ja õigusega seoses mõtteis. Nüüd ajaloost pole jälgegi. Õigustest midagi on, aga eks selle ka see Brasiilia minema uhub. Lihtsalt olen aru saanud kui palju maailmas on teha ja näha. Eks tuleb tööd teha, et seda kõike ise ka näha saaks. 

Mu inspiratsioon, motivatsiooni, eeskuju.. Mu unistuste tulevik:

http://youtu.be/s8hWSmppvUk

Nägemiseni ja küsimused

Ask.fm/KaisaBrasiilias

Tahate video või ei? ;)

Arusaamatused ja niisama juhtumisi

Ma Vist eile ei maininudki, et sai täis viis kuud! Imeline!

Ja nüüd niisama juttu...

Ilmselge on see, et keele tõttu võib tulla arusaamatusi. Ning kui mitte keele tõttu, siis lihtsalt. Ikka juhtub. 

Juhtum number 1- sõitsime venna ja isaga parajasti autoga ja isa küsis mult igasuguseid küsimusi, kas ja kuidas mulle Brasiilias meeldib ja asju Eesti kohta jm. Üks hetk arvasin, et ta küsis, kas sain aru ta küsimusest. Vastasin ei, sest keskendusin millegi pärast rohkem kõigele muule tol hetkel, kui küsimustele. Peale seda jäi ta vaikseks. Mõtlesin, et okei, ilmselt ei viitsi uuesti seletada. 

Hiljem tuli ema ka autosse ja rääkis midagi isaga. Hiljem isa läks bensiinijaamas korra autost välja ning ema küsis, et miks ma nende kodu, pere ja eluga rahul pole. Ma ei saanud aru millest ta räägib. Siis ütles ta, et kui isa oli küsinud kas olen rahul eluga koos nendega, olin ma ei öelnud.... Ta kasutas mingit tundmatut väljendit ja kui ema seletas, siis sain aru ning poleks kindlasti ei öelnud. Pärast vabandasin ja seletasin, et sain valesti aru. Lõpp hea. Kõik hea.

Juhtum number 2- teel Salvadorist Itabunasse tegime peatuse. Kiirustasime emaga kohe toaletti. Kahest ainult üks töötas. Ootasime pikalt. Lõpuks üks naine küsis mult, et kas saaksin ukse lukku panna. Ukselukud polnud kabiini sees vaid väljas. Imelik. Panin siis enda arust lukku ära selle talle. Seisime seal emaga, kui üks hetk ta ütleb, et issand jumal Kaisa, hoia ust kinni. Silma nurgast nägin, et üks oli lahti vajunud. Kiiresti üks kinni ja seekord jäin sinna ette seisma. Ema seletas, et ma ei ole brasiillane, et ei saanud aru, et ust kinni hoidma pean. Tegelt sain aru mis see naine ütles, aga ilmselt ta ka ei teadnud, et ka ukselukk on katki. Sest ma kuulsin selgelt "palun pane uks lukku".

***

Ja kui paljudel Ladinas on putukate ja prussakatega kokkupuuteid, siis mõtlesin, et jagan oma lugu ka. Üks hommik nägin väikest sisaliku seinal roomamas. Mõtlesin, et las olla. Ajab oma asju ja küll minema läheb.

Samal päeval, hiljem, palus ema mul vaadata, kas ühes toas on kilekotis mingi kleit. Hakkasin tuppa sisenema, aga uks oli kinni. Lükkasin käega lahti ja järsku tundsin, et midagi on mu käel. Korralik plikakilje tuli kui seda sisaliku nägin. Raputasin ta ruttu maha ja kui Hannah mu kisa peale jõudis oli see juba uuesti plehku pannud.

Kes teab, kus ta mind taas ootab. 

Salvador 3&4&5 päev ja tagasi kodus

Hei! 

Mu plaan, iga õhtu midagi blogisse kirjutada, nurjus täielikult. Iga päev sai ärgatud vara, magama mindud aga väga hilja. Hakkame nüüd meenutama.

2.jaanuar

3.pâev algas üpris varakult, veetsime hommiku ja pärastlõuna rannas. Ma ausalt ei suuda päevade kaupa nii meenutada. Sõime hotelli ees olevas restoranis. Uskumatu milline teenindus. Oleks Eestis inimestes ka sellist positiivsust ja head suhtumist. Õhtul läksime kaubamajja. Jõime ühes kohas mega head frappet Ning sain teada, et see söögikoht Itabuna kaubamajas ka nüüd. Põhjust tihedamini seal taas käia. Sealses kaubamajas olid endiselt igasugused jõulukaunistused üleval ehk veetsime enamus aja pildistades. Järgmine kord tarin oma kaamera igale poole kaasa. Aga õnneks pere fotokas palju pilte. Kunagi, saab neid ehk blogis ka näha. Seekord enda kaamera alati jäi maha. Tuulepea. Hiljem jalutasime ranna ääres.

3.jaanuar

4.päev algas juba kell kuus. Algas mitme tunnine sõit randa nimega Praia do forte. Enne randa minekut seal kohtusime isa onuga. Nad polnud väga kaua näinud, onu ei tundnud isa äragi alguses. Siis sõitsime isa tädi juurde. Jõukamate piirkond. Nagu kõik see seal oli. Suu vajus majja minnes lahti. Imeline! Täpselt nagu filmis, basseini ja kõigega. Meeletult avar. Mangopuud aias. Rand kümne minuti kaugusel, kuhu saab jalutada mööda imelist tänavat, mida täidavad super vinged söögikohad Ning suveniiri poekesed. Jalutasime siis randa, kus mõnuledes saigi paar tundi mööda saadetud. 

Pildid googlest:

Täpselt nii imeline see oli.. Oma silm siiski kuningas, ehk päris elus veel mõnusam! Maa peal on paradiis-uskuge mind.

Enne sealt lahkumist ostsime vennaga piletid kuskile kilpkonnade ja muude elukate "näitusele". Sai vingeid pilte tehtud(taas unustasin enda kaamera autosse). Nägime haisid, kilpkonnasid, kilpkonna beebisid! ja veel mingeid kalu. Äge oli. Tagasi sõit möödus magades. Terve whatsappi grupp oli pidevalt nendel päevadel täis pilte, kuidas keegi magas autos. Mul pea lihtsalt vajus ära, kui tavaliselt istusin ja need pildid on küll koomilised. Tagasi jõudes hotellist läbi ja rannaäärde jälle. Teadsin, et üks sòber, Lucas ka Salvadoris, aga teda seal näha oli kúll hea kokkusattumus. 

  

4.jaanuar

5.päev ehk viimane päev. Sai korralikult hommikusöögil kõht täis söödud Ning algas asjade pakkimine. Peale seda avastasime Salvadori. Ja Salvadori "all linna", ehk mis asub madalal. Ma ARMASTAN seda linna! Sõitsime liftiga ühe torni/maja tippu ning see vaade oli minu jaoks "Kaisa, vaata oma tuleviku elukohta". Siis läksime ühte majja, kus oli palju suveniire ja väikeseid poekeseid. Sai paar asja ostetud taaskord ja seejärel sööma. Ma ei tea mis toimub, aga mul on viimasel ajal nii, et kõht lihtsalt ei saa täis. Olenemata palju ma söön. Käisime subways ja hiljem veel bob's Shakest milkshaked. Maitseelamus! Ja algaski kurb osa: Itabunasse tagasi. Sõit kestis kokku seitse tundi, koos kahe pausiga. 

Koju jõudes juba tahtsin tagasi. Mu lemmikkoht Brasiilias on vaieldamatult Salvador, kuigi ega ma palju ringi siin käinud ei ole, aga noh, see on ju nii, et kui õige leiad, siis paremat enam otsima ei pea. Nii rahul! Selle reisi ajal sai nii mõnigi asi korda aetud ja sai palju nähtud, sai meenutatud ikka, et tuleb tänulik selle kogemuse eest olla ja väärtustada iga hetke!

Tagasi Itabunas.

Täna peale ärkamist olin juba selline laip, et teadsin, et päeva veedan kodus. Silmad vajusid pidevalt kinni ja oli nii mõnigi paari(kümne)minutiline uinak. Vend oli ka üli väsinud, ehk otsustasime siis filmi vaadata. Vaatasime Marley&Mina. Kunagi enne pole näinud seda ja oli hea, kui film sai vaadatud portugali keeles! Ega nutmiseta saanud. Hiljem viisime ema ja venna jõusaali. Isaga läksime quibe-sid sööma ja pärast hunnik jäätist. Lõpetasin padjaklubi vaatamise ja otsustasin blogimist mitte edasi lükata.

Vabandust. Et mu blogi nii käest ära läinud ja nii jubedalt kirjutan, aga teen oma parima. Lihtsalt ei jaksa koguaeg.

Tsauki ja näeme-kuuleme peagi!

Kui video soovi, siis küsimused ask.fm/KaisaBrasiilias

Salvador 1&2 päev

Nüüd algab seeria "Käisime Salvadoris"

Ma alustan selle kirjutamist täna, kui kell on kuus hommikul, esimene päev aastas 2015! 

31. detsember 

1.Päev algas sellega, et ärkasin üles ja kui nägin, et kell oli juba päris lähedal kümnele, siis tegin kõike turbokiirusel. Asjad lõplikult koos, jäi aega veidi niisamagi olla. Kell pool üksteist viisime asjad autosse ja arvasin, et nüüd minek. Aga kus sa sellega.. Võtsime õe poisi auto peale ja sellele järgnes umbes kahe tunnine tiirutamine meie linnakeses- ema läks juuksurisse, autol olid rehvid läbi jne. Vahepeal üritasin Karolinga facetimeda, aga enamus ajast oli mu põhi väljend/küsimus ainult "õde?" et teada kas ta ikka kuulis mind. Lõpuks hakkasime tulema, tegime paar peatust, ühe ka selleks, et mu hostvend peale korjata. 

Kes ei tea siis Salvadori tulime mina, ema, isa, vene ja õe poiss. Õde ise Sao Paulos. Salvadori jõudes  sättisime hotellis valmis(korraks rääkisin eesti perega ka, soovimine head uut aastal jne, aga levi andis soovida, ehk jäi lühikeseks see jutt), sõime väljas ja läksime sugulaste juurde. Sinna samma ilusasse naabruskonda just. Sinna jõudsime ka enam vähem viisteist minutit enne uue aasta algust. Kogu naabruskonnal oli koos peoplats püsti. Bänd mängis. Sooviti head uut. Oleks tahtnud rannas olevat ilutulestiku näha, aga see oli ka ok. Teine kord. Sellele järgnes joomine ja tantsimine ehk tegevused millest mina osa ei võta. Lepo lepot sai ikka tantsitud. (Panen pildiblogisse laululingi, kui keegi otsida ei viitsi.) Üldiselt oli suht lamp. Minu vanuseid polnud, vend ja Leo olid koos. Aga olin Yasminiga(Ilmselt kirjutasin nime valesti) ja vaatasime lõpuks telekat ja oleksin iga hetk magama jäänud.

Kunagi tulimegi hotelli tagasi ja nüüd kell on kuus läbi kümme ja eks näis- kas lähen magama või ajan end teki alt välja ja toon telefoni, et end eluga kurssi ajada. Und nagu iseenesest ei ole.

1.jaanuar

2.Päev sai kuskil kümne ajal ärgatud, ning kuigi magada sain kuskil neli tundi, polnud üldse väsinud. Hommik venis kuni me kõik lõpuks valmis olime. Teekond mis muidu võtab 30-40 minutit võttis täna 3 tundi, ehk jah, palju aega mattus jälle autosõidu alla. Jube oli. Eriti kui tee ääres olevast termomeetrist meenutas, et päikese käes 37 kraadi. Mul ei oleks midagi selle ilma vastu, aga kui selliste kraadidega autos istuda mitu tundi, siis on küll tunne, et läheb hulluks ära seal. Sõitsime jälle sinna sugulaste juurde. Sõime, jalutasime randa, tegime pilte, jalutasime tagasi ja siis ei teinudki midagi. Sain komplimente, et räägin hästi ja üldse, et uskumatu, et enamasti ikka kõigest aru saan.

Ei teinudki tegelt midagi, aga nüüd on kell kohe pool üheksa ja enamus siin sätivad magama minema. Võiks midagi teha, eks näis.

Sättitigi magama enam vähem, tulin fuajeesse wifisse. Mõtlesin siis teiega magada juba seda!

Peatse kuulmiseni! Loodetavasti oli teil vinge aastavahetus!

Head uut veel kord!