Klassireis

Moodunud puhapaeval ehk seitsmendal juunil oli meil klassiga valjasoidu plaan Itacarele ehk matkale metsa. 
Valjasoit oli plaanitud 6:30-7:00 aga ma olen surmkindel, et saime bussile haale sisse alles kaheksa ringis. Juba eelmine ja uleelmine paev oli kohutavalt sadanud ja ei puudunud vihm ka tol paeval. Itacarele soidab umbes tund poolteist-kaks tundi ning selle aja jooksul joudis ilm juba ilusaks minna, kuid kohale joudes olid taevas taas kurjakuulutavad vihmapilved.
 Bussist valja joudes jagati meile koikidele siis paari peale vihmavarjud ja no mina ja Kevanny olime kull ilmselt paras nalja number, sest pikkuse vahet meil ikka on omajagu ja paris keeruline on niiviisi kondida uhe vihmavarju all. Kondisime labi monusa sopase tee kuni joudsime uhe katusealuseni, kus meile siis presentatsioon esitati ning siis saime hommikust suua. Siis oli veel pisike ettekanne ning seadsime end matkama.
 Mets sarnanes vaga Amazonasele. Ja jaime korraliku vihma katte ka, aga super lahe seltskond ei lasknud tujul langeda. Neli opetajat oli ka kaasas, seal hulgas mu lemmik Bioloogia opetaja. Opilaste ja opetajate vahelised suhted on nii agedad siin! Nii vaba ja sobralik. Kondisime labi metsa ja vaga tore giid jutustas ning lopuks joudsime vaikse kosekeseni kus meil siis snacki aeg oli. Suures paduvihmas tegime grupipildi ning matkasime edasi. *Kogu matk kestis kokku umbes neli tundi* Peale vihma oli nendel pisikestel puusildadel ja muudel leiutistel paris naljaks kondida ja kui tee maest alla viis otsustasin ma veidi kiiremini minna ehk siis ma reaalselt suusatasin sealt sopa seest alla. Koik opetajad koguaeg kiitsid mind nii lambiste asjade parast. Naiteks kui ma lehtede peal kondisin, sel ajal kui koik sopases rajas tammusid. Ja siis kiitsid, et no vaadake kui tark ta on. Ja mainisid miljon korda, et no on temal ikka jaksu, koik poisid uritavad endaga siin rajal hakkama saada ja siis tema seal tublisti laheb.. et on ikka tugevad jalalihased. Aga ei, vaga vaga vaga vaga lahedad opetajad on! 
Tagasi joudes siis soime veel pizzat ja hakkasime bussi tagasi kondima. Buss oli mudas kinni ehk poisid aeti valja bussi lukkama ja paarikymne minuti parast olimegi minekul. Tagasi soit oli tohutu larm ehk koik laulsid- laulmisele pani alguse hispaania keele opetaja ja lauldi igasugust muusikat kuni funkini valja. Otseloomulikult ei puudunud ka kitarr ja tamburiin. Opetajad koik tanasid, et ikka nendega laksin ja toredat seltskonda pakkusin jne, aga room oli minupoolne, et nii tore paev sai oma klassiga veedetud- eriti kuna kohe on see koik siin loppemas! Vaga vaga vaga age oli!

Amazon - 4.osa VIIMANE

.. Peale suurepärast loomapäeva oli suhteliselt lebo päev taaskord, mille alustasime käevõrude meisterdamisega. Olen elu aeg üsna vilets ja kannatamatu olnud ehete tegemise-eriti selliste "pärl-pärli järel"käevõrude osas, aga see oli täitsa mõnus. Värskeõhu käes, seltskonnas super vahetusõpilased.

Käisime ka jõe peal mootorpaatidega, et mõningaid linde näha, aga see oli üpris tulemustevaene. Aga pole probleemi, sest niisama jõe peal tiirutamine ja hetke ja koha nautimine oli ka super mõnus.

Hiljem seadsime taas oma tee metsa, kus meile giidiks üks pöialpoisi mõõtu mehike. Kes ei ole kunagi koolis käinud, kuid oskas seepoolestki palju taimedest- nende toimest ja kasutamisest rääkida. Nägime mõningaid taimi, saime vihma(vihmamets nagu vihmamets ikka) ning hiljem läksime selle mehe koju, kus huvilistel oli jälle võimalus asju osta, või siis mega ilusat vaadet nautida.

Päeva ja kogu reisi Üks parimaid hetki oli kanuutamine. Olin koos oma Serbia parima sõbranna Majaga ja seda pole võimalik sõnadesse panna, mis tunne on keset Amazonase jõge kanuutada.. Kaaslaseks taas imelised inimesed. Kahjuks ei ole ühtegi pilti ka sellest, sest ei soovitatud kaameraid kanuusse võtta, sest nende ümberminek oli väga kergejuhtuma. Ja see juhtus ka India ja Austraalia kutil. Väga äge vaatepilt. Majaga tegime meie lõpuks enda jaoks võistluse, sest olime nii ees vahepeal ja lõpusirgel sõudsime nagu oleks küla peale sõudnud. Super mega mälestus igatahes! 

Ja ega muud miskit.. Metsas ööbimisest ja reisi lõpust saab lugeda juba ammu positatud Amazonase esimesest osast.

PS! Seal oli koguaeg suurepärased söögid. Alustades Alati olemasolevatest puuviljadest, kuni hommikuhelvesteni välja. Ja see toit oli NII kodune! Nii mõnus!

Ma tänan veel oma vanemaid, kes selle reisi võimalikuks tegid. Kuna ma blogisse nii hilja sellest kirjutan, siis ma ei oska enam emotsioone edasi anda, aga uskuge. See reis ning sealt saadud kogemused-mälestused-sõbrad on minuga igaveseks ja see oli raudselt mu vahetusaasta üks parimaid nädalaid! 

Amazon - 3.osa

Algab siis lõpuks kolmas postitus Amazonasest- ehk esimesed päevad laeval.

Kui eelnevas Amazonase postituses mainisin, et öö lõpetas tantsurühm, siis järgmisel päeval algas bussiga tagasisõit Manausi, et seal laevadele minna. Enne seda oli veel jalutuskäik metsas, kus imetlesime koske ning soovijad said ka supluse teha. 

Kui laevadeni jõudsime, siis jaotati meid kolme paati. Anaconda, krokodill ja laiskloom. Ma olin viimases. Emotsioonid kui laevadele saime olid täielikult laes, sest need olid nii vinged. Kohe viskasime Kirsi ja Majaga päikest võtma, sest midagi erilist plaanis niikuinii ei olnud. Sõitsime rohkem linnast välja. Nägime Rio Amazonase ja Rio Negro ühinemispiiri. 

Tutvusime inimestega laeval. Ōhtul vurasime pisikeste paadikestega jōel ringi. Vaatasime jōetaimi ning nautisime hingematvalt kaunist päikeseloojangut. Kui mu mälu ei peta, siis selle mōnusa päeva lōpetas üks vōimas äikesetorm.

Järgmisel päeval külastasime kohaliku küla, kus näidati kohaliku meditsiini já väikest kooli. Räägin veidi traditsioonidest ning siis osteti suveniire. Tehti pisikeste indiaani lastega pilte, kuigi nad sellest kōik väga vaimustuses polnud. Paljud, ka mina, lasid endale teha ajutiselt tatoveeringu. 

Laeval filmisime Kirsiga veidi ja lõime sõprussidemeid vahetusopilastega üle kogu maailma. Võtsime päikest, sõitsime jõel ringi Ning demonstreeriti erinevaid taimi/puid. Õhtu lõpetas taas üks imeline päikeseloojang.

Hommik algas eriti vara, sest oli kalale minek. Proovisin mis ma proovisin, aga õnge otsa ei jäänud ühtegi piraajat. Ainult sööt kadus õnge otsast pidevalt Ning õng jäi puuokstesse kinni- jah.. See on see kui üritad õnge kaugemale visata, aga liiga suure kaarega läheb. Siis läksime farinha majja(casa do farinha), kus tehakse siis näiteks tapiocat. Tipphetk seal oli kindlasti acai puu, mille otsa sai ronida ühe mitte nii usaldusväärsena tundunud leiutisega. Taiwani võp oli ainuke, kes tippu jõudis ja oksa tõi, aga tegi seda ilma selle vigurita ehk jalgadelt nahk maas. 

Kuna hiljem oli taas ühe indiaanikogukonna külastasus, siis tegime näole maalingud ühe puuviljaga. Sealses külas kúlastasime kohaliku pisikest kooli. Hiljem said tahtjad kohalikega jalgpalli taguda. Ning sai niisama ringi vaadata Ning Sain tohutult pilte tehtud. Hannahiga oli korralik fotosessioon. Õhtu lõpetas väike peokene, kus sai isegi tantsitud ja väga vahva oli. 

Järgnev päev oli kindlasti top 1! Sest ma sain lõpuks laisklooma hoida. Et seda teha alustasime nende otsinguga. Leiti üks beebi. Siis otsustati teine leida, kes väga õnnetult vette kukkus. Olin viimane, kes teda hoida sai ja see emotsioon oli nii hea. Ma olin nii nii õnnelik. 

Loomapäev nagu see oli, siis laiskloomale järgnes võimas anaconda, kel parajasti kana seedimisel oli. Paras neljameetrine ussike. Üli vinge! Oli veel üks emane laiskloom oma beebiga. See emake aga haaras küünistega mu juustest ja juba pasundati, et tuleb juuksed maha lõigata, aga just sel Hetkel mu hingesugulane lasi küünised valla. Hiljem sõitsime roosasid delfiine vaatama, kes mulle erilist vaimustust ei pakkunud.. Õhtul aga krokodilli jahile, kus meil úks pisike õnnestus püüda. Nalja sai rohkem kui küll kui Maja krokodillibeebi paati pillas ja kõige-kartja Anay karjuma pistis, ise pingil püsti seistes. 

... Viimane amazonase positus (+postitus elust/olust) tuleb homme, kui ma jõuan oma klassiga matkalt tagasi. Videomaterjali on reisist ka kohutavalt, aga kahjuks ei ole võimalust seda siin kokku panna ja Teile üles laadida. Eestis on see mu üks esimestest to-do asjadest. 

Olge tublid ja vabandust, aga üldse ei ole aega ja ainult 18 päeva veel!

UPDATE: olen elus já terve

Nâdalalōpuks luban, et olen teid kostitanud kahe postitusega. Seni aga tahtsin märku anda, et kõik on korras, aga üritades seda jube emotsionaalsel rollercoasteril olevat elu nautida, on raske blogida. Ma loodan see nädal kirjutada:

~ AMAZONASE REIS (Ära lõpetada see seeriakene)

~ Mis vahepeal teinud olen? 

~ Mis hirmud mul tagasitulekuga seoses on ja kuidas emotsioonid on hetkel

~ Mis plaane veel viimasteks nädalateks on

Kindlasti midagi veel, aga ma loodan teid mitte seekord alt vedada. Kui keegi siin üldse uut postitust ootab!

Mu (host)isa just rääkis mulle, kuidas ta kartis, et nende peresse tuleb keegi, kellega on palju probleeme ja tööd. Aga, et nad väga väga rahul, et mina siia tulin ja kui keegi küsib, siis tal on ainult suurepäraseid sõnu öelda. Ning, et nad jäävad mind väga igatsema! No nii armas. Ja ma EI kujuta ette siit lahkumist.

24 PÄEVA VEEL...