Keskaastaseminar

Tsau! Uus postitus kohe otsa siia jah.

Eile, oli plaanitud 8:30 kodust välja sõita, Ilheusesse, koos õega. Et uuendada-saada uus dokument. Sest minu vana paberilipakas oli kehtivust kaotanud. Ärkasin suure hirmuga kaheksa ajal üles, et tohohullu, nüüd jään veel hiljaks ka. Aga ei. Minek oli hoopis emaga, ja lahkusime kuskil poole kümne paiku. Sõitsime umbes pooltundi, sinna samasse politsei jaoskonda, kus eelminegi kord käisime. Sealt, aga öeldi, et selliste asjadega tegelev osakond on lennujaama ümber kolinud. Autole hääled sisse ja lennujaama poole. Oli küll imelik. Oli imelik olla seal kus ma peaaegu seitse kuus tagasi olin, jalad all värisemas, sõnakesti keelt teadmata.. Oodates oma hostpere saabumist.. Igatahes. Leidsime selle ruumikese üles. Üks väga lahke naine võttis meid seal vastu. Lauad ja kapipealsed olid kaste täis. Tema sõnul nad kolisid úmber alles eelneval päeval. Ma mõtlesin, et no tore. Nüüd ei hakka keegi sealt kastidest mu pabereid või ajutist "isikukaarti" otsima. Seepeale oli aga juba sellel naisterahval ümbrik ja üks allkirja vajav dokument käes. Sain oma "isikukaardi", väga uhke! Panin allkirja ja tulime tulema. Tagasi teel võtsime kaks tagasihoidliku hääletajast noormeest peale. 

Hiljem skypesin Lysanniga. Oli tore nagu alati.

Täna oli taas põhjust vara ärgata. Ja taas mitte kooli pärast. Nimelt. Täna toimus kaua oodatud keskaastaseminar. Toimus see meie linna, inglise keele koolis ACE. Sinna jõudes vaatan, et üks tüdruk seisab seal. YFU pluusiga. Hägune mälu.. Arvasin hetkeks, et ehk mu tugiisik. Olin teda ka ju vaid pool aastat tagasi, korraks näinud. Peagi sain aru, et tegu on vahetusõpilasega. Istusime maha teisi ootama. Sain teada, et ta Lätist pärit! Naaber! Ja keegi kes ei ole sakslane. Imedeaeg. Üsna pea suunati meid edasi, juba oli Leni, sakslane, seal. Olin teda aastaalguseseminaril näinud, kuid ei mäleta, et oleks temaga rääkinud. Üsna pea saabusid ka kaks sakslast, Katharina ja Dana. Olen mõndadest blogidest lugenud, et keskaastaseminar räägitakse vahest ikka inglise keelt, harvem seda kohaliku keelt. Uhke tunne, et meie vestlused olid algusest lõpuni portugali keeles. Olime kõik üsna samal tasemel. Sõime hommikust. Mõnus keeksi moodi, sulatatud shokolaadiga. Küpsised. Kakao. Võileivad. Mõnus hommikusöök. Seejärel suundusime üles klassiruumi. Meie-vahetusõpilased, meie tugiisik, ning üks selle inglise keele kooli õpetaja Barbara. (Kellega ka hiljem whatsappis suhtlesin. Mega vinge. Plaanime miskit veel kindlasti koos teha!) Alustasime brasiilia ajaloost. Nagu koolitund oli. Mõttesse kargas kohe, et kuidas ma eestis jälle nii hakkama saan... Ajalugu selge.. Saabus ka Hannah. Magas sisse. Vestlesime oma eludest ning siis saadeti meid välja koos Barbaraga. Pidime tänaval pilte tegema asjadest, mida meie maal ei ole. Mototaksod ja kookosevee putkad. Ûhe pangaprotesti käigus tehti meist ka pilti, paluti kohe. Uhke kaamera ja kõik. Kõik olid väga lahked igatahes pilte tegema. Panen blogisse ka. Tagasi minnes vaatasime kaks presentatsiooni. Täitsime töölehti. Ja siis otse lõunat sööma. Riis ja oad. Ning nagu alati. Midagi muud ka. KARTULIPUDER JA KANA. Ma tundsin end igatahes nagu Eestis. Jube hea. Siis suundusime jälle üles. Lõpetasime enamvähem kõik töölehed ja oligi läbi. Tegime selfiesid ja pilte. Panen blogisse ka. Jätsime hüvasti ja oligi keskaastaseminariga kõik!

Loodan, et olen oma kahe positusega teile rõõmu valmistanud!

Kaisakasper.tumblr.com kui keegi pilte tahab!

Beijos

Üllatuspeod

Hei!

Umbes nädal on eelmisest postitusest möödas. See aeg on läinud jube ruttu, ja samas olen palju jõudnud ära teha. Isegi kui olen, siis vaevalt ma sellest pika positutse kokku kirjutan, sest põhiemotsioonid on möödas ja ma ei ole eriti hea tunnete edasi andja, läbi teksti. Selle nädala sisse on mahtunud kaks üllatuspidu, kirikuskäik, elamisloa kättesaamine, eesti sõbrannaga skypeme, keskaastaseminar, ja palju väiksed lihtsaid asju veel. Alustame algusest. Ahjaa, 200 päeva sai ka juba vahepeal täis. Ma üritasin väga mitte nutma puhkeda.

Laupäeval, oli kena päevake. Vedelesin voodis ja surfasin netis. Vend pidevalt ütles, et mine välja, mine välja. Üritasin aru saada miks ta mind nii kangesti kodust minema tahab saata, ja leidisin ainukeseks variandiks selle, et ta tahtis mu eelmise päeva koledat röövilugu mu peast välja saada. Õhtueel, tuli isa mu tuppa ja pakkus välja, et ehk lähme ostame mulle sünnipäeva kingi. Kuna nad arvasid, et ei oska midagi mulle osta ja oleks mõtekam koos ostma minna- et kink asjaette ikka oleks, mitte niisama riiulisse seisma. Läksime. Saime asjad ostetud. Käisime pagarist läbi, ostsime saia. Nagu ikka. Kaks-kolm tundi kodust ära olnud. Hakkasime tagasi sõitma. Haarasin autost ostukotti pihku, tagaistmelt saiad ka, ja kuna isa tavaliselt ka viimasena, aeglaselt, üles tuleb, andis ta mulle võtme. Ei tundunud midagi teistmoodi. Keerasin ukse lahti ja BOOOOOOOM värvilise tuled toas, ja kõik, enamus, mu parimaid sõpru siin. Oli kahjuks ka neid kes tulla ei saanud. Ma olin nii nii nii nii nii üllatunud. Tuba oli õhupalle täis, kook oli laual... Ja kes teavad, mulle ei meeldi üllatused. Aga see on asi mis mulle alatiseks vahetusaastalt meelde ja südamesse jääb. Eriti kuna ma ei osanud mitte midagi aimata. Panen varsti ühe lambistest videoklippidest video kokku. Võib-olla lisan ka selle, kuidas uksest sisse astusin. Tagasi üllatuspeo juurde. Ma loetlen nimed ära, kes tulid, sest ma tahan hiljem ise ilmselt mäletada, blogi hea märkmik. Vahetusõpilastest Lærke, Tiffany, Jake, Annika, Linnea, hiljem ka Hannah. Caliane, Beatriz, Camilla, Stephani, Rebeca, Quezia, Nivia, Luadson, Lucas, Gabriel, Davi, Arielle ja kaks kutti kellega ma ei räägi tegelt kunagi ja ühte nägin esimest korda tol päeval. Tulemata jäid kahjuks nii mõnedki, Aecio, Marcio, Pagiel, Emyr... jne. Aga väga vinge. Sõime, jõime ja tantsiti. Kahjuks ma endiselt tantsupõrandale jalga ei tõsta, ei kipu sinna poole vaatamagi. Ärge küsige miks. Caliane tegi nii armsa kingituse mulle, ja rääkis kuidas mu vennaga seda plaanisid. Terve päev olid ringi jooksnud, et kõik olemas oleks. Ja mainis ära ka, et ta tahtis mulle ûllatust teha, sest õigel päeval ei olnud võimalik. Kuigi venna sõnul plaaniti ka, et teevad õigel päeval üllatuse, kui rannamajas olime. Aga ma jäin väga rahule. Kas ma saaksin veel rohkem tõestusmaterjali selle kohta, kui imelised inimesed mind ümbritsevad.

Esmaspäeval, lõbusal noodil kooli. Alustuseks kenad hommikused tunnid. Seejärel läksin Jakega Annika juurde. Kuna tunnid said veidi varem läbi tuli Jake ka. Nii naljakas on nendega. Ma ei suuda kirjeldada. Tegime igasugseid videosid, pilte, juba koolis ka. Panen pildiblogisse kindlalt midagi. Annika juures sõime küpsiseid, mis Annika vanaema Saksamaalt saatis. Kusjuures ise tegi.. Aga pakk tuli kolm kuud, ehk me ei olnud nende säilivuses kindlad. Aga maitsesid hästi. Ainult mina ja Jake sõime. Annikal on mingisugune mittemagusa periood. Vedas meil. Haribod saime ka järgmine päev. Lõunasöögiks läks Jake koju. Me jäime sinna. Alati kui on lõunaks kartulipuder, siis automaatselt olen nagu Eestis. Sõime, arutasime maailmaasju ning hiljem seni, kuni kooli pidime minema, vaatasime Kardashiane. Ma sain korraliku šoki. See show ei ole reaalne. 

Peale kooli tulime mu isaga Calianega meile, käisin pesus, vahetasin riided, rääkisime juttu ja siis viidi meid juba kirikusse. Kuna üks sõber pikemaks ajaks minema läks, oli talle seal midagi ning nägin ülepikaaja paljusid sõpru. Hiljem sõime-tegime pilte. 

Teisipäev oli pikk koolipäev-taaskord. Kolmapäev oli meie kõigi õnnistuseks tavaline koolipäev. Õhtul, juba kuue aeg hakkasin end sättima Emyri üllatuspeole. Tema ongi see, kes pikemaks ajaks ära läks. Kuni detsembrini kausa. Niiet oli viimane päev kui teda nägin. Juba algavad need hüvastijätud. Sättisin, sättisin, sättisin ja ootasin kuni keegi mu sinna viiks. Kuskil üheksa ajal tuli Luadson mulle järgi. Kogunesime kõik Luana juurde. Tohutu tohutu hilinemisega saadi ka õhtustaar sinna. Ja kui ta uksest sisse astus hakkas ta kohe nutma! Nii armas oli. Lauldi talle ja anti kink üle ja siis sõime hot doginja brigadeirot ja pool tundi enne südaööd sõidutas Luadson mu taas koju.

... 

Siin lõpetan selle postituse ja kohe tulemas uus. Eilsest ning tänasest keskaastaseminarist!

Tsau!

Surmahirm ja värdjad

Kui arvate, et vahetusaasta on lust ja lillepidu, siis te eksite.

Kui arvate, et vahetusaastat Brasiilias veetes, oled sa koguaeg rannas, ilusad inimesed ja palmid ümber.

Kui arvate, siis arvate valesti. 

Linn, kus mina elan, Itabuna on Brasiilias ohtlikeim-üks ohtlikumatest linnadest. Ja mina elan siin kõige ohtlikumas naabruskonnas. Well. Täna Hannahiga välja minnes mainisin Hannahile seda ja ütlesin, et olgu me tänulikud, et meiega miskit pole juhtunud.

Ära hõiska enne õhtut- ütleb üks vana/tark/sõna.

Asume siis loo juurde ehk...

Nagu tavaks on saanud ootan Hannahi saabumist rõdul. Kui ta kohale hakkab jõudma, siis lähen välja. Ka täna ootasin. Olin hetkeks telefonis. Muidu vaatasin niisama möödujaid. Möödujatest jäi silma üks mootorrattur, kellel taga istus veel üks elajas. Samamoodi riietatud, kahtlane. Okei. Möödusid korra. Minut-kaks möödusid. Möödusid teist korda. Jõllitasid. Rääkisid omavahel. Ma ei teinud suurt numbrit ka sellest, sest ehk käisid poes piima järel, sõitsid koju tagasi. Jõllitamine ka normaalne. Blond siiski. Kahe möödumisega asi ei lõppenud. Enne Hannahi jõudmist olid nad majast möödunud juba neli, kui mitte viis korda. Ma ei osanud midagi arvata. 

Läksime Hannahiga välja.

Käisime siis poodides. Ostsin asju. Nautisime ülepikaaja üksteise seltskonda. Hakkasime juba tavalisest palju varem koju minema. Sama mootorratta paar möödus, sõitis mäest üles, kui meie alla kõndisime. Ütlesin Hannahile, et need on need samad tüübid. Ikka ei kahtlustanud midagi. Maksimum kakskümmend meetrit enne minu juurde jõudmist... Vaatan, need samad pööravad mu maja juures ringi, kihutavad meie poole.

Sel hetkel toimus kõik turbokiirusel. Elu käis silme eest läbi. Pidin püksi tegema. Kisati mulle näkku, et anna kott siia. Jumal tänatud, et Hannah mult vahetult kella küsis, ja olin telefoni just koti ääre vahelt piilumas. Koti viskasin talle pihku, kohe, kui nägin tagumise püksivärvli vahelt miskit noa/relva taolist pitsitamas. Ei tea kas oli ka, aga oma eluga, selliste jõmmidega ei riskiks. Ütlesin vist talle alguses ei, aga siis kiirete skeemide tulemusel peas, leidisin koti âraandmise-kui parima võimaluse. Oleksin võinud vabalt ära joosta, sest jobud istusid moto seljas, aga ma ei julenud Hannahit jätta. Ning kõik käis liiga kiiresti. Koti ära andnud. Jooksin maja ette lõugama. Hannah jooksis mäest úles, kus värdjad teda jälitasid. Üsna pea panid nad aga punuma AJUTISELT sest mu kiledat karjumist-kräuskamist kuulis niimõnigi naaber, kes välja tormas. 

Kui ma mõtlesin, et võiksin ju minema joosta, ma arvasin reaalselt, et ma võin seal samas surma saada ja kõik. Tõsine surmahirm oli. Siiani pisarad nirisevad silmanurgast alla. Süda tundub peksvat kiiremini.

Olin-siiani olen-täielikus shokis. Jumal tänatud, et mul seal midagi eluliselt olulist ei ole. Palju õnne neile varganägudele. Loodan, et mu ostetud viiest küünelakist, pluusist, pesukaitsmetest.... kasu. Ja no, rahast mis seal oli, veidi oli... Mu käsnakalle kúpsistest ja mentosest- loodan, et kõht täis saab. Kõrvaklapid ka! Oh jummel.

Nutsin siis, siiani pisarad jooksevad, ja facetimesin issiga. Seisin aknast veidi eemal, aken oli lahti. NEED VÄRDJAD MÖÖDUSID JÄLLE. Ühe näo tundsin kohe ära, särgid olid vahetanud. Sõitsid aeglaselt- jõllitades. Loomulikult jäin vaatama. Tagumisel oli tumesinune seljakott tugevalt sülle surutud. Tundus nagu see sama seljakott, mida varem, esimene kord kui mööda sõitsid, nägin. Mööda sõiduga asi ei piirdunud. Kuna ma olin telefoni otsas taas, siis tagumine útles esimesele, üsna valju häälega, et näe, tal on ikka telefon alles.

Olen 150% kindel, et need jobud veel tagasi tulevad.

Jalaminemised võin unustada.

Ja ma olen endiselt shokis. Terve öö ketras see uuesti peast läbi ja no see moment kui nad nii nii nii seletamatult kiiresti meie poole söötsid.. Pole sõnu.

Aasta sai läbi, minivaheaeg ka

Hei!

Reedel sai peale kooli Ariellega milkshake joomas käidud. Mainin seda seetõttu, et tegelikult me varem pole koos väljas käinud. Ainult samas seltskonnas olnud. Ja siis otsustasime kahekesi minna. Parim asi on see, et väga tore, ja mingisuguseid awkward vaikuseherki ei tekkinud.

Hetkel on endiselt karnevali vaheaeg, viimane päev. Ja nagu mainisin veetsime meie selle rannamajas. Sinna sõitsime pühapäeval. (http://youtu.be/k_9fHGC629I panin väikse video ka kokku.

Pühapäeval siis sõitsime sinna. Oli ligikaudu 30 inimest seal. Olime basseinis ja lebotasin võrkkiiges.

PS! Emme-issi-kõik see pere, kes mu voodi Eestis minema viskasid. Uut voodit pole vaja, võrkkiik on palju parem!

Esmaspäeval oli siis minu tähtpäev. Seitsmeteistkümnes sünnipäev. Saigi aastake läbi.

Meiega oli üks vanem härra ka, kes minuga rääkis ja nii naljakas oli. Kuigi ütlesin, et saan aru, siis ta ikkagi üritas kätega kõike seletada. Hiljem kui õnne soovis, küsis kas tohib kallistada ka. Võõramaallane ja puha ju.

Õhtueel pandi mulle lillepärg pähe, hilp selga ja iga viimne inimene seal tegi minuga pilti. Mu naeratuseks vaja minevad lihased polnud võimelised lõpuks enam naeratust suule tooma. Tõsiselt palju pilte. Mingi osa panen kindlasti ka blogisse, hetkel on seal ainult telefoniga tehtud pildid. Sõime kooki, lauldi sünnipäeva laulu. Üritati mind ka basseini visata. Millest aga õnneks pääsesin, sest pidime kohe kohe Ilheusesse minema. Viisime õepoisi bussile. Sain seal ka levisse ja kiirelt mõndadele õnnitlustele vastata. 

Üks tekst, Caliane kirjutatud, läks eriti hinge. Ja üks lause veel rohkem "mas foi assim com um simples sorisso que nois começamos ser amigas", tõlkes siis "aga lihtne naeratus oli see, mis algatas meie sõpruse" ja nii tõsi, sest Calianega ei rääkinud esimesed kuu või nii praktiliselt mitte midagi. Ainult naeratasime, ilmselt keele tõttu, sest tema inglise keelt ei räägi ja mu portugali keel oli ka siis mega algeline. Uskumatu, et ma reaalselt sellise sõbranna siit leidnud! 

Ilheuses vaatasime-kuulasime karnevali(muusikat) ja läksime tagasi rannamajja. Kokkuvõttes oli vahva sünnipäev. Rahul. 

Teisipäev möödus basseinis võrkpalli mängides. Sain jälle veidi jumet juurde. Ning õhtul tulimegi koju ära. 

Täna saatsime peale viit nädalat sugulased ära ning homme algab kool. Ma ei suuda oodata ära matemaatika tundi, kus meil õpetajaks on nüüd direktor. Lemmik! Erinevalt teistest suhtub ta näiteks hilinemisse täie tõsidusega ning meenutab mulle rohkem Eesti õpetajaid. See tund meenutab kohe kooli, võiks öelda.

Tsauki seniks! Näeme varsti!

Mis teen?

Ma ei plaaninud täna postitada. Aga kuna üks asi teise järel viis lõpuks selleni, et mul oli perfektne aeg seda kirjutada. Kuigi ka nüüd tegelikult üritasin juba magama jääda, siis olen ikkagi siin ja kirjutan.

Kirjutasin selle koolis. Kui midagi ajaliselt imeliku tundub.

Nüüdseks olen umbes nädal koolis käinud. Nagu eelmises postituseski mainis on sel aastal kool veidi erinev. Kolmas, viimane, klass siiski. Väga palju kordamist tundides. Isiklikilt arvan, et nii palju korrata ei ole vaja, sest korratakse näiteks mis on üks kolmandik. Näiteks joonistas õpetaja tahvlile shokolaaditükid. Inglise keel, nagu ka mainitud, on siin alati Eesti klasside järgi mu jaoks seitsmenda klassi piiridesse jäänud. Loogiliselt peaks viimases klassis keerulisem olema. Aga ei. Esimene tund oli ja juba ütles õpetaja, et tunnid muutuvad kergemaks. Vahest näiteks võib tulla päevi, kus karaoket laulame. 

Eelmise aastaga erineb ka see, et muidu istusime vahetusõpilastega niisama. Kes luges raamatuid, kes õppis keelt, kes messis whatsappis. Nüüd aga enamus oleme hakanud "õppima". Mis kahjuks piirdub tahvlilt kopeerimisega. Mõnikord ka tööde tegemisega. Kuna aga õpetajad räägivad kiiresti ning ei tee erilisi pause, siis muid asju on keeruline kirja panna. Samuti puuduvad töövihikud/õpikud. Positiivne on muidugi see, et keel enam ei takista aru saamist. Eriti. Eks oleneb ainetunnist.

Eile, esmaspäeval, oli pikim koolipäev seni. Kell pool seitse alustasin kooliteed. Nagu iga päev. Kuid sel päeval jõudsin tagasi koju kell kaheksa õhtul. Selle aja sisse mahtusid hommikused tunnid, mille järel läksime tüdrukutega (Caliane, Stephani, Taina, Camyle, Larissa) söögikohta nimega Grill lõunatama. Peale söömist jalutasime tagasi kooli ning kahetunnine paus oligi läbi. Koolis oli veel kaks tundi, viimane jäi ära. Läksime tüdrukutega parki. Jutustasime ja sõime-jõime. Kel võimalus kuskil, siis goiaba mahl on parim! Kui juba pimedaks hakkas minema, läksin õe töö juurde, et temaga autoga koju saada. Laisk. Aga ei suuda koguaeg kõndida. Kodust kooli on kuskil veidi üle kahe kilomeetri näiteks. Ja kui peale kooli koju kõndida ja hiljem välja minna, siis tuleb korralik teekond. Olin seal umbes poolteist tundi. Saades teada, et ma võp olen, küsiti jälle samu küsimusi. Kus pärit. Kuni selleni kas kodu igatsen. Lõpuks hakkasime koju sõitma. Ega sel päeval midagi viga ei olnudki. Hea oli mitte kodus olla. 

Tänane koolipäev oli ka tore. Ema ütles, et saan täna autoga, sest nad ei tööta. Lootes helgelt, et saan kodus lõunat süüa. Lootus sureb viimasena. Seekord suri see, kui tänaval nad omi asju ajasid ja enne mu kooli tagasi viimist pastel'i sõime. 

Jõuan nüüd selleni, miks ja kus mul aega kirjutada oli.

Varem, hommikul, jäi mulle kõrva, et täna on lõunased tunnid ainult pool neli. Hiljem aga saime Annikaga infot, et ikkagi kell kaks, nagu tavaliselt. Pärastlõunal kooli jõudes läksin kolmandale. Avasin klassiukse: kottpimedus, ei hingelistki. Valvelaua tädidelt ka abistavat vastust ei saanud. Alla tagasi. Läksime Annikaga uuesti klassi. Kedagi. Endiselt. Tagasi minnes kutsus tuttav, paralleel klassist, enda tundi. Meie tund peale seda kohe. Seejärel nägin, et klassigruppi on kirjutatud, et jah, täna pool neli.

"Õpetaja vatrab juba kolmandat, kui mitte neljandat füüsika teemat. Seal juures tahvlile minimaalselt märkmeid tehes." - nii kirjutasin tunnis. Seetõttu otsustasingi kirjutada.

Hiljem jagas õpetaja töölehed, mida veidi teha üritasime. Meenutas seda, kuidas tegime bioloogia tööd, arvates, et maksimum punktid tulevad.. Ja siis saime tagasi töö. Üks vastus oli õige. Seekord lehti tagasi ei pidanud andma. Ei oska kommenteerida.

Karneval tulemas. Mille meie pere, mu infoallikate järgi, rannas veedab. Kohati, 99% kurb. Sest mu lemmiklinnas SALVADORIS on ju üks vingemaid karnevale Brasiilias. Karnevali hooaja sisse jääb ka mu sünnipäev. Seitsmeteistkümnes. Algab viimane aasta alaealisena- kas see ei kõla imelikult? Kahjuks on ilmselt enamus sõpru pidustuste tõttu linnast väljas.

Nagu rutiiniks saanud. Sugulased on siin. Juba neli nädalat. Ning see plaanide edasi lükkamine on neil toimunud juba pikemalt. 15 päeva asemel on päevi 28. Järgmine kord kirjutan, eks näis, kas ikka siin. Ma ei saagi aru kas ja millal neil kool on. Imelik.

Kuna veebruar on alati super kiirelt minev kuu, siis kohe on käes märts. Ja see vahetusaastal oldud aeg on palju pikem, kui see aeg mis jäänud. Hirmutav. Aga ees on nüüd vist kindel olev Amazoni trip! Eluvinge peaks tulema kui kõik kenasti läheb! 

Olge tublid. Ja ma teen kunagi video- kui kodune olukord on nii, et vaikse nurga leian! 

Vaheaeg läbi, olen laisk ja kool algas

Tean, et lubasin tänaseks postituse teha. Aga paratamatult olen siin oldud kuudega, mida kohe on kuus, laisaks muutunud. Vahel ei viitsi isegi kõige tavalisemaid asju teha. Emme-issi pidevalt mainivad ka, et olen brasiillaseks muutunud. 

Pike at aega lükkasin edasi Amazonase reisile registreerimist. Nüüd on see siis tehtud. Eks näis(<-see on saanud mu parasiit väljendiks, sest siin mail ei saa millestki 100% kindel olla). 

Ps! Seda teksti kirjutades olen koolis, kirjutan vihikusse juttu, et pärast see blogisse ümber kirjutada. Viimased vaheaja nädalad möödusid kiirelt. Ja tavaliselt-mistõttu ma siia midagi ei kirjutanud. Igaüks teab, et pole põnev lugeda kuidas kodus olin või kuidas jälle tänaval jalutasin. 

3 nädalat on möödunud ning sugulased on endiselt siin. Kui kauaks? Seda enam arvata ei julge. Taaskord: eks näis.

30ndal jaanuaril (uskumatu, et juba veebruar on) oli õe sünnipäev. Päev hiljem ka sünnipäevapidu. Söödi-joodi-räägiti. Nagu ikka. Poole peo ajal sain aru ikka kui omaks selle elu ning need inimesed olen võtnud. Ning ka vastupidi. 

Lambine juhtum. Kes teab siis mulle maitseb sibul. Sööks koguaeg. Isa ostis siis sel samal päeval ja sugulaste ees ütles, et davaj, söö. Ma mõtlesin, et mis see siis ära ei ole. Tihti olen siin seda niisama söönud, maitseb hea. Seekord oli aga jube juurikas teine. Silmad vett täis. Väga jubedalt maitses igatahes. Saadi naerda vähemalt.

Järgmisel päeval ärkasin üles tohutu kõhuvalu ja pisikese palavikuga. Tegelikult sai juba eelmisel õhtul halva enesetundega magama mindud. Õnneks oli see ühepäevane asi. Vedas, et enne kooli korda sai.

Eile sain Calianega kokku. Pidin üksi panka, ja sealt kaubamajja kõndima. Jube aga ma ei suuda naeru tagasi hoida, kui inimesed tänaval kommenteerivad. Nt eile arutati kas olen päris barbie. Hästi vahva.

Üks põhi eesmärk miks eile poodi läksime, oli see, et saaksin valged all star conversed. Olin pikemalt neil silma peal hoidnud, aga Eestist nagu ei raatsinud osta ka. Ning loogiline, et kui mina need endale soetada kavatsen, siis neid pole kuskil. MITTE KUSKIL. Käisime läbi kõik(3) jalatsipoodi kaubamajas, ning tänaval veel umbes 15. Nojah, teinekord. Hiljem kohtasime Mateust. Arutati koolisüsteemi kohta ja sõime acarajed- perfektne lõpp vaheajale.

Nüüd siis olengi koolis. Nagu mainisin, keemia tunnis. Meenuvad super keemiatunnid õp.Kaiega.  Nii matemaatikas kui keemias on uus õpetaja. Kes mäletab seda õpetajat kelle juures basseinis käisime- siis tema ongi keemia õpetaja. Juba tegime diili, et millalgi uuesti. Nii vinge see õpetajate-õpilaste suhe siin! Uues klassiruumis käib aken lahti! Te oleks pidanud mu ilmet nägema, kui seda nägin. Olen kolmandas klassis. Enamus vanad klassikaaslased, kuid on ka uusi. Uusi kuskil kümme või rohkem. Kolmas klass on see, kus järsult ilge surve peale pannakse siin. Õppimine-õppimine-õppimine. Eks näis, mis see meile, vahetusõpilastele, toob. Tänane koolipäev venis küll nagu kaamli ila. Loomulikult oli tore kõiki näha. Midagi positiivset.

Peale tunde küsis Caliane, kas saame hiljem kokku. Olin nõus. Maadlesin 30 soojakraadiga, pikad riided seljas koju. Ja miks see mägi enne meie maja on. Miks? Lisaks sellele olin kooli ka kõndinud. Ehk juba kaks pikka otsa. Aga kus sa sellega. Käisin pesus ära ja jälle tagasi. Ootasin Calianet, Queziat ja tema sõpra 30 minutit. Well. Lõpuks tegime mingi vajalikud ostud ja koju ära. 

Joon mingit uneteed. Ehk saab varem magama täna.

Loodan, et postitus liiga jama ei olnud. Tegin oma parima! 

Tsau. Ja näeme varsti! EI pika vahega postitustele. Ma tõesti üritan.