Lahkun..

LAHKUN ÜHEKSAKS PÄEVAKS AMAZONASESSE! Nii vinge! Sinna jõudmiseks on mul viis lendu, millest esimene on kell 14:45 ja kohale jõuan tund pärast südaööd. Ei kujuta ette kui saan peale peaaegu üheksat kuud eesti keeles näost-näkku suhelda ja kui näen oma lahedaid YFUkaid! Kirsi, ole valmis, et su pooleks kallistan! Saab hea emotsioon olema! 

Ehk jah, kokku teen kümme lendu. Aga ma armastan lennata- peaasi, et kõik muu hästi läheb ja ära ei eksi, kui vaja lennujaamades seigelda! 

Life is an adventure! Aitäh mu emmele-issile, kes mul seda reisi üldse võimaldavad! Nii tänulik! 

Kohtume õige pea!

Elu

Kust ma alustan?

Tere.

Peaksin vabandama? Ei tea. Palun vabandust, et olen selle lehekese siin unarusse jätnud.

Olgu nii. Möödunud on pea kaks nädalat kui ma viimati blogisin, ja praegu olen siin ka ainult, sest issi ütles, et enne reisi peaksin kindlasti blogima. Ja olen nõus, sest kui veel reisist hiljem blogiksin, oleks mõtteid liiga-liiga palju. 

Viimati kirjutasin oma emotsioonidest, mis seni ainult segasemaks on muutunud. Reisi lähenedes on ka emotsioone-närve seitse korda rohkem. Lõpetasin kirjutamise just paarikümneks minutiks. Ma ei oska kuidagi. Tahaks rääkida, aga samas ei taha video teha.. Mis siis ikka..

Kirjutasin veel hiljuti kuidas inglise keele koolis Pizza Nightil käisime ja seal laulva poisiga tutvusime. Ma ei tea kas mäletate. Igatahes, tänu sellele laulmisele seal on mul nüüd olemas üks imeliseim ja lahedaim sõprus. Olgu see teile näiteks how to make friends. Kuna ma ta nime ei küsinud seal, siis mõtlesin, et sinna see jääbki. Nojah. Samal õhtul aga kirjutas mulle tundmatu number whatsappi ja tutvustas end kui poiss, kes laulis vannitoas. Tuli välja, et ta primo käib minu klassis ja sai temalt ta numbri kuidagi. Jutt hakkas kohe jooksma ja juba varsti leppisime kaubamajja mineku kokku. Mega lahe oli. Ja tundus AUSALT LIIALDAMATA nagu teaksin teda mega kaua. Tutvusin ta sõpradega ja mängisime õhuhokit. Ja kuna Hannah meie whatsappi sõnumitele ei vastanud, siis otsustasime talle ukse taha minna. Muidugi uksehoidja, kes meile ukse alt avaks, seal puudus ning korteri numbrit me ka ei teadnud. Proovisime igasuguseid numbreid, aga ükski ei funktisioneerinud. Ühel hetkel ilmus aknale härra, kes Hannahi korterinumbri meile lahkelt andis. Helistasime. Keegi ei vastanud. Juba seadsime minema, kui kuulsin kedagi. Mõtlesime, et kujutan ette, aga kuulsime taas. Oli Hannahi ema. Hiljem liitus meiega Matheuse sõber Tarcisio. Otsisime acarajed, aga pühapäev, ehk ei leidnud.

Peale seda olen palju nendega koos olnud. Nii minu kui nende juures. Teeme brigadeirot ja niisama. Matheus on nii andekas kitarri mängima ja laulma, et mine või kadedusest roheliseks. Oleme filme vaadanud ja poes veel käinud. Üks päev käisin Matheusi tunnis, ta töötab inglise keele koolis. Tol päeval oli mingi muusika tund vm ja siis paljud mängisid kitarri ja lauldi- nii lahe oli! Tahaks ka kitarri õppida.. Võib-olla. Millalgi hiljem.

Koolis kõik enam vähem samamoodi. Saime uued pluusid, sest me viimane klass. Panen pildiblogisse teile nägemiseks ka. Kool muutub aina tüütumaks, aga pole enam kaugel kui see läbi saab. Kõigest 64 päeva kaugusel on see, kui ma taas oma seitse asja võtan ja kodumaale naasen. Kurb. Aga kõik hea saab ühel päeval läbi. 

Üks päev käisime õe poisi juures sushitamas. Ja ma armunud sushisse. Jah, mina, kes seda úldse varem ei sallinud, nii hea. 

Ega nii see eluke kulgeb. Pole midagi märkimisväärset. Kool, sõbrad, kodu. 

Kaugel pole ka enam Amazonase reis. Kuigi see brasiillaste viivitamine ja hilinemine on reisi planeerimise juures kúll üks ütlemata halb asi.

Emotsioonideküllus

Liialdamata. Ma olen täielikus meeltesegadustes. Olgu siis head või halvad emotsioonid.. oma pisarate talitsemisegs ma enam nii kergelt hakkama ei saa. Juba ammu tegelt. Ja isegi mitte midagi ei ole nii halvasti. Lihtsalt see, kui on palju häid asju, siis sa paratamatult mõtled, kuidas sa selle kõik jätad.. Palun, kui sa mõtled seal lugedes, et "võta viimast, naudi oma aega, ära mõtle tagasitulekule.."siis palun. Kui sa ei ole ise vahetusõpilane olnud, siis sa ei mõista. Või kui oledki.. Samas. Igal ühel on erinevad aastad, tunded jne. Ma lihtsalt olen emotsionaalselt nii rivist väljas. Ma nutan ühel hetkel, et ma tahaks Eestisse ja kümne minuti pärast nutan ikka, aga siis juba selle pärast, et ma ei taha koju. 

Vahetusaasta on midagi palju enamat kui uus keel ja keskkond. Veel midagi enamat kui uued sõbrad ja perekond.

 See on aeg mille jooksul sa ennast tundma õpid.

 See on aeg mille jooksul sa saad aru mis on sulle oluline. Mida tuleks väärtustada.. isegi kui seda ennem iseenesestmõistetavana võtsid. 

 See on aeg mille jooksul sa arened nii tohutult ja avastad see läbi nii palju. 

 

Ma võiks seda lõputult rääkida... 

Ja palun. Kuidas on võimalik, et laulud endas kannavad selliseid mälestusi ja mõtteid ja tundeid..

Täna käisin ACE (inglise keele kool, mille läbi ma siia sain..) kokkusaamisel. Pizza nightil. Sain uusi tuttavaid ja sain kokku sõbraga, kellega olime läbi ühisetuttava enne ainult internetis suhelnud. Nii raske  on isegi see. See kui sa lased oma ellu nii palju inimesi ja nad saavad nii tähtsateks ja olulisteks. Lõpp kokkuvõttes on see raske. Olenemata ei vahetaks ma neid mitte millegi vastu!

Kuidas ma ühe sõbra sain? Seal oli karaoke ja hiljem kui juba lõpetati, siis olin vannitoa ees ja kuulsin, et keegi laulab mega hästi seal. Ja hiljem vaatasin kes oli. Siis läksime jutule kohe ja nii vahva oli!

Vahetusaasta on parim otsus mu elus! Siiani.

Ta on Eestist

Hei, 

Teen sellise kiire-ülevaatliku postituse. Vahepeal oli Suur Reede ja lihavõtete aeg. Reedel pidasimegi vanaema pool hea sööma maha. Meid oli seal ikka väga palju, ruumi sedavõrd mitte nii palju, aga nagu ikka-mahtusime ära. Söök oli suurepärane ja hiljem võtsime väljast jäätised ning tulime koju.

Nädalavahetusel ema ja vend sõitsid sugulaste juurde. Mina, õde ja isa jäime koju. Laupäeva hommikul sõitsime aga juba randa, kus taas palju sugulasi oli. Grillisime, ja püüdsin päiksekiiri ja nautisin head olemist-mida ammu pole olnud. Igatsesin seda rannaelu. Ma loodan südamest, et siin oleku ajal mul veel võimalus seda nautida. Õhtul käisime Ilheusest läbi. Tegime acaraje-jäätisepausi. Jäätisekohvik oli seekord liialdamata imeline. Naturaalsed(või ma ei tea, mitte keemiliselt töödeldud jn) jäätised. Sain viimase kahepalli jäätise lipiku ja siis h-isa ütles teenindajale, et "talle esimesena. Ta on kaugelt. Ja mitte Salvadorist. Eestist ikka." Teenindaja emotsioon oli parim ja ta ei tahtnud seda uskuda. (Ps! Ja see normaalne, et pidevalt mu h-isa mainib igalpool, et ma Eestist) Müüja küsis seepeale igasugu küsimusi ja oli ikka nii üllatunud, et portugali keelt räägin. Nii armastan seda suhtlust siin. Mitte alati muidugi. Kui pidevalt poes ringi vaatad ja sulle lõpetamatult abi pakutakse. 

Lihavõtetel on siin väga "moes" shokolaadimunad. Mida mina kahjuks ühtegi ei saanud, aga mille Annika meile kooli süüa tõi. No maitseelamus missugune. Shokolaadilembeline eestlane nagu ma olen. Aga hinnad ka päris krõbedad. Oleneb. Parima saad 20 või rohkema euro eest.

Ülejäänud nädalavahetuse veetsin filme vaadates. Nii hea oli! Nii hea! Selline mõnus endaga olemise aeg on alati kasulik, eriti kui vahepeal mõtted ja emotsioonid üle pea kasvavad.

Ja nagu ma Kaisa (kaisamehhikos.blogspot.com) blogist lugesin, ning ka paljudelt-paljudelt vahetusõpilastelt olen kuulnud- mingi igatsus on. Ma ei tea isegi kas see on igatsus. See on lihtsalt see, et paratamatult ujub teiste mõtete hulka see, mitu päeva mul siin veel jäänud või kuidas see kõik varsti läbi on. Samas on Eestis palju häid asju ootamas, aga siiski..

Mind viibki emotsionaalsest tasakaalust välja see, et ma ilmselt ei kujuta elu Eestis, kui minust nii suur osa on nüüd selle imeliselt imeliku riigiga seotud.

Alla kolme nädala ja ma olen AMAZONASES! 

Life is a m a z i n g.