Eesel kahe heinakuhja vahel, ehk kas Eesti või Brasiilia

Tere jälle!

Senini on see nädalavahetus küll mitte hästi möödunud. Reedel peale kooli facetimesin Karoliniga, Nissi koolis toimus moeshow. Rääkisime niisama, samal ajal, kui nad end veel valmis sättisid. Rääkisin paari õpetajaga ka. Väga tore oli. Kahjuks moeshowd ei näinud, sest saalis levipuudus. Hiljem rääkisin Hannahiga, kas lähme kaubamajja. Sellega oli ka omaette tsirkus ning kui ma juba arvasin, et jääb minemata, siis hostisa tuli ja küsis kad olen valmis.. Ilmselgelt ei olnud. Viis minutit ja valmis ning läksime. Sealjuures polnud Hannah endiselt online ehk leppisin mõttega, et võib-olla tuleb mul üksi minna. Poodi jõudes läksin esimese asjana krediiti telefonile ostma ja järjekorras seistes vaatasin kaugemal nagu üks Hannahi sarnane tüdruk. Läksin sinna ja oligi tema. Ta oli just mulle hakanud helistama ja tuli klaveritunnist. Käisime tema poolt läbi- ta kolis ju kaubamaja taha praktiliselt. Hiljem läksime tagasi ja tegin paar vajaliku ostu. Kahjuks olin jube halva enesetundega ja tundsin juba kuidas haigeks hakkan jääma. Ja nüüd tänaseni olen kurgu-nina-mis iganes valus. Gripp.  

Pühapäeva õhtul käisime "kirikus" ja hiljem läksime õe-venna ja sõpradega välja sööma. Olin endiselt haige, ehk ootasin rohkem koju voodisse saamist. Istusime laua ääres ja järsku üks mees kükitamis asendis, ülikiiretel liigutustel taidles ümber laua. Küsis raha ja siis kas süüa on. Töötaja ajas ta minema, mille peale ta nagu kõuts minema jooksis. Hetk hiljem oli ta juba kaugemal, uute laudade ümber. 

Esmaspäeval taas loomulikult kool. Täna samuti. 

Ja tundub nagu ma oleks seda viimastes postitustes palju maininud, aga palun, vahetusaasta pole lillepidu. Ma olen tõesti blogi úpris positiivsel noodil hoidnud. Aga no. Halvast ei kipu kirjutama ja halba nagu olnud pole ka, kui välja jätta see kotirööv. 

Lihtsalt vahel koguneb pisikestest asjadest selline suur "halbadeasjade-lumepall", et sa mõtled, et miks ma tulin, mida ma teen ja kuidas seda üldse muuta... kui üldse saab muuta. Mul ei ole olnud seda mõtet kunagi, et miks ma tulin, aga lihtsalt, vahel nii väiksed asjad käivad ajudele.

Nagu näiteks. Kuni tänaseni polnud ma kotiröövist saati kooli kõndinud. Täna läksin aga klassivennaga ja no milline vabadus on see, et astud ise uksest välja kui pead ja ei pea kedagi ootama, või kellegi pärast kiirustama. Mul lihtsalt see on juba kopsu maksani ajanud, et mul pole NT võimalik minna sõpradega välja, sest kui kedagi kodus pole, või saan vastuse alles siis kui sõbrad on väljas. Raske nii teada anda kõigest. Koguaeg pidev informeerimine. Väsitav.

Saan aru, et siia tulles olin pidanud juba arvestama ohtlikusega jne, et oldakse nii, et peab kõigest teada andma jm. Aga lihtsalt mõtlen kui kerge oli, et vahetan riided, istun ratta selga ja lähen sõitma. Või helistan Eliisele, Lysannile ja saame poe ees kokku. 

Mul ajab see ohtlikuse teema südame pahaks. Ma ei ole kindel kas mainisin aga hiljuti tapeti üks noor, kaheksateistaastane, poiss/mees ära. Miks? Sest talt taheti röövida telefoni mille peale ta neile ei ütles. Aga juba sellele mõtlemine teeb mu silmad märjaks. Ja päris ausalt. SA EI TAPA KEDAGI TELEFONI PÄRAST. SA EI VÕTA ELU KELLEGI POJALT, VENNALT, KLASSIKAASLASELT, SÕBRALT, VM. See on tegelikult nii nii õudne. Uskumatu mida raha jaoks tehakse. Ma jäin sellele ükspäev nii pikaks ajaks mõtlema ja no. Mul pole midagi öelda. Maailm. 

Ja vahel tahaks ju ikka emakeeles rääkida. Nii saab ju kõik öeldud mis mõtteis mõlgub.

Ma ei vingu. Ma ei igatse ka. Ma ei suuda valida kumba ma endiselt eelistan, kas Eesti või Brasiilia elu. 

Märts

Ma pole siia pikka aega sattunud. Kohe päris pikalt. 

Ma pole kindel kas selleks on laiskus või see, et olen endale nüüdseks pealuu sisse võtnud mõtte, et ei taha lihtsalt blogida. Kui tahtmisest rääkida, siis selle mittetahtmise põhjuseks võib olla see emotsioonidekarussell, millel olen umbes viimase nädala või kaks istunud. Ning ei, pole midagi halvasti. Lihtsalt see, et kojutulek jõuab lähemale..hirmutab. Võite silmi pööritada ja mõelda, et mis jama ta nüüd ajab, et oma kodu, pere ja Eesti siiski. Aga ma ei uskunud, et ma siin nii suurepäraselt kohanen, ning, et sellised inimesed mu elust osa saavad. Loomulikult tahan ma pere näha ja nii. Aega on siin circa kolm kuud ning selle sisse mahub ära ka Amazoni reis, kus ma näen teist eestlast-oma saatusekaaslast-nüüdseks üht parimat sõbrannat Kirsit. Juba see saab olema korralik emotsioonidelahing. Loodan, et meil kuidagi õnnestub see taaskohtumine ka blogi(de)sse edastada. 

Lehtisesin oma vihikuid, sest olin enam kui kindel, et mingid märkmed oled teinud. Tõsi. Aga need ulatuvad üheksandasse-kümnendasse märtsi ainult. 

Olen kirjutanud, et..

Käisime jõusaalis ning treener oli super üllatunud, kui sai peale päris pikka aega, teada, et ma ei olegi brasiillane. Sama oli mulle ka öelnud üks õe klient, tol päeval, kuid ta mainis veel, et juuksed reedavad. Mainin siin kohal ära, et umbes peale kaht nädalat lõppes meie jõusaalis käimine ka. Ma ei ole üldse kindel miks, aga ehk veel jõuab sinna.

Eelmises postituses mainisin, et sain lennuajad teada. Endiselt pole Brasiilia siselende teada, aga nii pea kui info laekub, annan teada. Kuigi oma pika Rio De Janeiro-Amsterdami lennu lendan üksi, siis sain teada, et Amsterdamis liitub veel teisigi YFU võppe, et Tallinna sõita. Eriti hea meel on mul, et seda lendu saan Kaisaga(Mehhikos hetkel) jagada. Kui me paar aastat tagasi Inglismaalt tagasi tulime, nädalaselt "vahetusnädalalt", siis nutsime nagu arutud. Ja nüüd pani küll mõtlema see, et miks? Ja kui palju me siis seekord vesistame. Sest Inglismaal ei tekkinud selle nädalaga mingit nn teist pere, tekkis sõpru, aga ka mitte ülimalt palju jne. Me oleme siin mitmeid mitmeid nädalaid kauem. Uue pere, elu, sõprade, kooliga jne. 

Vahepeal oli naistepäev.. (Ps! Unustasin veebruaris ammu mainida, et sõbrapäevast ei tehtud siin juttugi.) Naistepäeva puhul riputati klassi plakat/stend, kus on meie klassi tüdrukute pildid ja mõndade naisõpetajate pildid. Sinna oli ka minust lisatud ûllatavalt palju pilte. Kõikide tähelepanu köitis aga see pilt, mis minust sinna oli lisatud. 

                                     

                                                                 ("Parim foto")

Samal päeval tegime ka koolikoridoris asuva "instagrami raamiga" pilte. Panin enamuse neist juba ammu ammu tumblrisse ka.

Mu parimal sõbrannal oli ka sünnipäev. Õigel päeval olime meie pool mõningate sõpradega. Sõime pitsat, tegime pilte jne. Muidugi ei puudunud ka väike "draama nurgakesekene", aga see on LADINA! Samal nädalavahetusel tegime talle ka üllatuspeo- toimus keemia õpetaja kodus taas. Basseini ja niisama hea õuealaga. Üllatus see päris polnud, sest üks tüdruk kirjutas whatsappi gruppi(kus Caliane-sünnipäevaline), et kus peo raha on jne. Aga ei. Tore oli ikka. 

Aa, ja mu vend tegi selleks peoks tordi/koogi. Alguses see oli ikka jube. Anna andeks, Francisco! Aga sai hakkama ja hiljem oli ära kaunistades väga kaunis. 

Mu õde töötab praegu kohas, kus valmistatakse tervislike shake ja jooke. Ning nüüd on tal plaanis ka iseseisvalt asja ajada, et pidudel jooke pakkuda. Ühe õhtu veetsimegi neid üles pildistades ja juues. ALKOHOLIVABAD! 

Olen veidi ka koolist kirjutanud. Näiteks inglise keele tunnist, kus õpitakse sellist sõnavara järsku, millest isegi USAkas aru ei saa. Nii keerulised. Aga point on selles, et paljud ei oska isegi põhiasju-väljendeid rââkida. Nagu alati, siis jääb nii mõnigi asi mulle Brasiilias arusaamatuks.

Ja ega mul miskit erilist enam polegi. Piinlen siin oma vaikselt kaduva ohatisega ning tõusin just enne selle postituse kirjutamist lõunaunest, mida olen tihti harrastama hakanud. Ma magan alati nii haiges poosis. Panen võib-olla ühe pildi üles ka. 

Aga jah, üldiselt olen super õnnelik endiselt. Ja palun, las ma mainin, kui hea sõbranna ma siit olen leidnud. Eile saime absoluutselt kõik üksteisele südamelt räägitud. Kohe kilosid langes õlgadelt. Tonni jagu. 

Ning... Aitäh emme-issi, et mind blogima ajasite. Muidu oleksin kuu aega blogimata vist olnud. 

Tsau! Ja loodan, et järgmine kord ei ole nii pikka pausi! 

Rula jäi auto alla

Hei. Viimasest postitusest on möödunud rohkem nädal. Aeg läheb nii kiiresti. 7 kuud sai juba vahepeal täis!!!! Libiseb just kui sõrmede vahelt. Peale seda keskaastaseminari, mis ei olnud midagi erilist, on mul peas mingi pirn põlema läinud. See pirn kahjuks vilgutab peas seda mõtet, et aina vähem aega on jäänud. 

Olen terve selle nädalavahetuse blogimist edasi lükanud. Ma ei oska kuskilt alustada.

Peale keskaastaseminari, laupäeval võtsime venna ja õega õe rula ja kui vend juuksurisse läks, praktiseerisime meie oma sõiduoskust. Ka pühapäev möödus samamoodi. Katsetasime uut mäge. Mega lõbus oli. 

Uus nädal algas eriti hästi. Magasin sisse ja kiirustamise tagajärjel suutsin kaks klaasist pildiraami ka ära lõhkuda. Killid toovad õnne ju, eks? Ehk läheb edaspidi veel paremini. 

Esmaspäevast neljapäevani olid kõik päevad nii, et algas kooliga ja lõppes hilisõhtul jõusaalist jõudmisega. Selle aja sisse mahtus näiteks see, et meie klassis läks konditsioneer põlema. Nüüd asendab seda uus ja uhke masin, mida aga pole veel ühendatud. Seni on meil üks eriti nõrk puhur, mis tegelikult midagi ei muuda. 

Teisipäeval käisin ka pärastlõunases füüsikas, nagu ikka. Hiljem võtsin kodust trenniriided ja ema viis meid vennaga kaubamajja. Vaatasime rulasid, pennyboarde.. Samal päeval saime need ka endale soetatud. Emotsioonid olid väga laes. Sõitsime ja katsetasime neid jõusaali lähedal tänaval, hiljem ei puudunud ka treening jõusaalis. 

Kolmapäeval aga rulatamisega läks veidi nihu. Otsustasime enne minna jõusaali. Hiljem sõitma. Tegimegi nii, aga kui olime umbes viisteist minutit sõitnud, tuli taas üks auto. Olin parajasti vist jalatsipaela sidumas. Õde agas jooksis teisele poole teed. Rula jala all hoides ta seal seisis. Mingil põhjusel oli aga rula järgmisel hetkel juba auto rataste all. Kraksus seal nii mis kole. Jama lõpp, aga õnneks on tal ammu plaan ka pennyboard soetada.

Kuuendal märtsil potsatas mu mailboxi tagasilennu kuupäev, milleks on 25.06.14 kuid Eestisse jõuan 26ndal 23:30 ehk põhimõtteliselt 27ndal. 27ndal on juba aga soomes kaua oodatud One Direction ehk siis ma ei maga pikka aega normaalselt ja hüppan kodust läbi ja Soome poole teele. Ma ei suuda ära oodata, kuid kujutan vaikselt ette millises emotsionaalses segaduses ma peale seda olen. Uskumatu, et juba on jäânud siin alla nelja kuu. 

Kui ma selle kirja sain, siis jäi meie jutt Annika ja Jakega kodumaade ja tagasimineku teemale ning absouluutselt alati suudab Annika oma jutuga mind nutma ajada, mis omakorda ajab ka teda nutma. Ega Jake'gi sellest nuturingist puudunud. Nii kalliks saanud siinsed inimesed, ma ei suuda sõnadesse panna. Peale kooli läksin õe töö juurde, et temaga hiljem koju minna koos. Käisin üksi lõunatamas. Alustasin ühest kohvikust, mis mul ammu silma jäânud. Nii hea atmosfääriga. Olenemata jube palavast ilmast võtsin kuuma shokolaadi. Siis liikusin edasi, sõin coxinha ja lõpetasin acai kohvikus. Viimane oli kûll imeline! See nädal nüüd plaanis ühe sòbraga ülepika aja kokku saada ja ka acaid sööma minna.

Olen veel üles kirjutanud selle:

Kui küsida mida ma Brasiilias igatsema jäân, siis inimesi ja nende vahelist suhtlemist. Siia tulles oli pidevalt küsimus, kas mu lere tunneb kõiki müüjaid, teenindajaid jne. Vastus on, aga et ei tunne. See on lihtsalt viisakus ja tohutu abivalmidus/sõbralikus. Lihtsalt üks brasiillastele omane isikuomadus. Eestis on hea kui müüja sulle otsa hetkeks vaatab või "tere" huulte vahelt välja pressib. 

Tsau praegu! Kohtume varsti.