Jah, mul tōesti on alanud suvevaheaeg. Endiselt väga veider on jõulud ja 30 soojakraadi, aga eks harjub ära. Inimene harjub ju kõigega.
Nii, vaheaeg on siis veidikene juba kestnud. Teised, ainult mitte vahetusõpilased, teevad veel sel nädalal viimaseid eksameid/teste ja siis on ka nendel enamustel kooliga ühel pool. Ehk siis saab rohkem klassikaaslastega aega ka veeta, kuna praegu õpitakse eksamiteks.
Vahepeal oli hostisa sünnipäev ja oli jälle palju külalisi. Tegin juubelitordipulbrist õunakoogi. Ja ega midagi erilist ei teinudki. Sõime, nagu ikka.
Laupäevaks olid vend ja Caliane(klassiõde) mind ühele peole kutsunud. Teemaks oli fantasia ehk kõik või vähemalt enamus olid kostüümides. Ka minul oli kostüüm, mida olime eelnevalt sel nädalal otsimas käinud. Proovisin miljoneid kostüüme: piraadist punamütsikeseni. Aga lõpuks otsustasin ikkagi roosa printsessikleidi kasuks, armas eks? Panen kohe pildid peale blogi kirjutamist enda pildiblogisse.
Pidu ise oli väga vinge. Super lahedad inimesed jällegi, palju süüa-juua ja hea muusika. Caliane ja Steff suutsid isegi minu lõpuks tantsima saada. Tegime photoboothis palju pilte ja aeg läks üldse ruttu. Koju läksime kella kolme ajal.
Pühapäeval vist magasin kodus. Ja kirjutasin päevikut ja õppisin uusi sõnu. Ilm on pidevalt viimasel ajal jube vihmane ja vastik ning ega siis siin midagi muud teha pole.
Eile, teisipäeval, läksime Jake ja Lærkega kaubamajja. Tahtsin endale Brasiilia teemalist pluusi ja Jake teadis, et ühes spordipoes on, ehk seadsime sammud sinna. Kohe abivalmid töötajad tulid aitama ja leidsingi endale sobiva. Aga miks seda mainin? Kuna üks töötaja küsis, et kas ma mäletan teda.. polnud õrna aimugi. Siis mainis mu hostõde ja seda camp'i mis tükk aega tagasi oli. Seal ilmselt nägingi teda. Mul on inimeste mäletamisega igatahes vaja tööd teha. Kõik teavad mind, aga mina ei tea kedagi.
Taoline asi oli ka laupäeval, kui üks poiss tuli minuga rääkima, et kas mäletan teda, kui kaubamajas pilti kunagi koos tegime. Ma tõesti ei mäleta, et oleksin kellegagi kaubamajas pilti teinud, aga kui nii siis nii.
Eile siis jalutasime niisama kaubamajas ja mängisime kaarte- kui hale, eks? Aga nalja sai ja Jake läks nelja ajal ära ja Lærke pidi ka üsna pea minema. Mu vend ütles, aga et tuleb alles peale kooli, ehk kuue ajal järgi. Ja kuna mul võtit pole, siis ei oleks saanud ka koju jalutada. Olin jummala paanikas, et pean kuidagi seal veel kaks tundi passima, aga siis nägin venda. Tuli varem. Vedas. Tulime koju ära ja õhtul käisime veel acarajed söömas ja siis jutustasime niisama pooleööni.
Ja täna polegi taas midagi eriti teinud. Homme kooli pidu või midagi taolist. Premeeritakse parimad õpilasi jms. Kuna Caliane ütles, et ma ka ikka läheks, kuigi midagi seal teha pole. Siis lähme ikkagi ilmselt ja saab niisama jutustada ja olla. Eks näis.
Meil on facebookis YFU 23.lennu grupp ja millalgi just keegi postitas, et nägi unenägu, et peab varem koju tagasi minema jne, ja siis ka teised kommenteerisid, et neil nii juhtunud. Ma mõtlesin, et jah, mis siis ikka. Täna öösel, aga avastasin end unenäos, Nissi kooli raamatukogus, kus kõik pärisid miks ma juba detsembris tagasi tulin. Ma aga ajasin vastu, et ei, ma olen veel Brasiilias. Üles ärgates sain aru, kui väga ma ikka olen tegelt harjunud selle eluga siin ja siit lahkumine saab olema miljon korda keerulisem kui arvatagi oskan. Tundub, et kojuminek on mägede taga, aga tegelikult läheb aeg tohutul kiirusel. Kes arvab, et Eestist lahkumine on raske, siis vahetusmaalt lahkumine veel hullem, sest Eestisse sa lähed ju tagasi, aga kes teab kas ja kunagi ma enam Brasiiliasse satun. PS! Kindlasti satun! Ja lihtsalt, see kõik pani mõtlema, kui imelised sõbrad ma juba leidnud olen ja on kuidagi lihtsalt vedanud nendega.
Tahaks lihtsalt Eesti ja Brasiilia elu kokku sulatada ja luua uue maa, Eersiilia või midagi. Super, kui see ka reaalselt võimalik oleks.
Aga jah, võtan nüüd keeleõppimise appi lahti ja vihiku kah ja proovin mõned uued asjad ära õppida.
Veidi pikk jutt tuli vist, aga tsauki!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar