Ja, ma tean, alles eile tegin postituse. Ning ei. Mitte midagi erilist ei ole juhtunud, et ma siin jälle olen, lihtsalt mõned mõtted otsustasin siia kirja panna.
Alustuseks nii palju, et täna üles ärgates ütles ema, et Hannahi isa oli helistanud ja kutsus mind nende juurde grillimisele. Ilma pikema mõtlemiseta olin nõus ja seadsin end ruttu valmis. Nii see päev mööda saigi saadetud. Palju grilli ja palju juttu ning jälle super tore päev. Homme lähen samuti Hannahi juurde. Eks kuulete siis mis tegime, järgmises postituses.
Nüüd aga asja juurde.
Lihtsalt pisikene mõtteavaldus, või kuidas öelda..
Kui kalendrisse vaadata, siis ongi, nagu enne mainisin, kätte jõudnud jõulukuu esimene päev. Ma ausalt ei tea kuidas nii ruttu, sest alles oli neljas august, kui nutulaulu järel sai lennukile mindud. Appi, see jutt tundub nii halamine ja heietamine, aga ma lihtsalt tahaks jagada mis ühe pisikese vahetusõpilase peas toimub.
Siia jõudes oli kõik nii teistsugune, oli rohkem asju, kui arvasin, millega kohaneda tuli- ning nüüd on nendest saanud nii normaalsed ja igapäevased tegevused asjad või tegevused, milleta elu enam ette ei kujuta. Nagu näiteks pidev riisi söömine, või põsemusid. Tunduvad lihtsad asjad, aga kui nendega lõpuks harjunud oled, siis tundub nagu olekski terve elu nii elanud.
Siia jõudes oli vaja alustada elu praktiliselt nullist. Pidi harjuma uue keskkonna ja perega. Olen nii õnnelik, et sattusin just siia peresse, sest tänaseks, juba ammu, tunnen end siin kui kodus. Kindlasti on see olnud üks tegur, miks olen kõigega hästi harjunud.
Ka uued sõbrad. Kellega vedas mul algusest peale ning tänu neile on ka kõige hullemal koduigatsuse ajal tuju jälle üleval. Suure rolli moodustavad nad kindlasti mu keeleõppimisel, sest tohutu motivatsioon on, kui tahad kellegagi suhelda, kuid teie ainuke ühine keel on portugali keel. Ning üldse nende motiveerivus ja abivalmidus on olnud imeline.
Aga nagu te sellest kõigest järeldate, ja mis oli ka tegelikult mu jutu point, siis ma olen ennast siin nii hästi sisse seadnud ja kõik on väga hästi. Kaugel pole ka enam see kui on täis pool aastat ning nagu teada, siis peale seda lendab vahetusaasta linnulennul.
Ma ei kujuta ette enam, et peaksin siit lahkuma. Pigem tundub nagu olen end siin pikemaks ajaks, kui aasta sisse seadnud, ning nüüd ootan, et Eestist pere järgi lendaks. Üritan vähem muidugi äraminekule mõelda, aga tahtmatult tekib ikka vahest see mõte, et kuidas ma üldse siit lähen? Kõik(kes mu ellu tulnud, mis on juhtunud, millega olen harjunud)lihtsalt siia jätan. Ja seda kunagi tagasi ei saa. Eestist lahkudes ju tead, et oled seal kohe tagasi..
Sellised mõtted aga tuletavad meelde alati, seda, et hetke tuleb nautida ja haara kinni igast võimalusest. Ja iga päevaga võtan kõigest mis võtta annab ning olen tohutult tänulik.
Seda kõike on tegelikult tohutult raske kirjeldada mida ma tunnen ja ühte patta minuga võib end panna ainult mõni teine vahetusõpilane.
Ja kõige suuremaks müsteeriumiks kõige juures on see, kuidas ma Eestis uuesti elu alustan. Taas tuleb ju paljut nullist alustada, näiteks uude kooli minek.
Aga ma saan sellega hakkama, selles olen ma üsna kindel. Olen siin kõigega hakkama saanud, uues keeleruumis ja kultuuris ning mis peaks siis olema probleem kodumaal? Võib-olla see, et tagasi minnes tundub seal kõik vana võõrana...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar