Senini on see nädalavahetus küll mitte hästi möödunud. Reedel peale kooli facetimesin Karoliniga, Nissi koolis toimus moeshow. Rääkisime niisama, samal ajal, kui nad end veel valmis sättisid. Rääkisin paari õpetajaga ka. Väga tore oli. Kahjuks moeshowd ei näinud, sest saalis levipuudus. Hiljem rääkisin Hannahiga, kas lähme kaubamajja. Sellega oli ka omaette tsirkus ning kui ma juba arvasin, et jääb minemata, siis hostisa tuli ja küsis kad olen valmis.. Ilmselgelt ei olnud. Viis minutit ja valmis ning läksime. Sealjuures polnud Hannah endiselt online ehk leppisin mõttega, et võib-olla tuleb mul üksi minna. Poodi jõudes läksin esimese asjana krediiti telefonile ostma ja järjekorras seistes vaatasin kaugemal nagu üks Hannahi sarnane tüdruk. Läksin sinna ja oligi tema. Ta oli just mulle hakanud helistama ja tuli klaveritunnist. Käisime tema poolt läbi- ta kolis ju kaubamaja taha praktiliselt. Hiljem läksime tagasi ja tegin paar vajaliku ostu. Kahjuks olin jube halva enesetundega ja tundsin juba kuidas haigeks hakkan jääma. Ja nüüd tänaseni olen kurgu-nina-mis iganes valus. Gripp.
Pühapäeva õhtul käisime "kirikus" ja hiljem läksime õe-venna ja sõpradega välja sööma. Olin endiselt haige, ehk ootasin rohkem koju voodisse saamist. Istusime laua ääres ja järsku üks mees kükitamis asendis, ülikiiretel liigutustel taidles ümber laua. Küsis raha ja siis kas süüa on. Töötaja ajas ta minema, mille peale ta nagu kõuts minema jooksis. Hetk hiljem oli ta juba kaugemal, uute laudade ümber.
Esmaspäeval taas loomulikult kool. Täna samuti.
Ja tundub nagu ma oleks seda viimastes postitustes palju maininud, aga palun, vahetusaasta pole lillepidu. Ma olen tõesti blogi úpris positiivsel noodil hoidnud. Aga no. Halvast ei kipu kirjutama ja halba nagu olnud pole ka, kui välja jätta see kotirööv.
Lihtsalt vahel koguneb pisikestest asjadest selline suur "halbadeasjade-lumepall", et sa mõtled, et miks ma tulin, mida ma teen ja kuidas seda üldse muuta... kui üldse saab muuta. Mul ei ole olnud seda mõtet kunagi, et miks ma tulin, aga lihtsalt, vahel nii väiksed asjad käivad ajudele.
Nagu näiteks. Kuni tänaseni polnud ma kotiröövist saati kooli kõndinud. Täna läksin aga klassivennaga ja no milline vabadus on see, et astud ise uksest välja kui pead ja ei pea kedagi ootama, või kellegi pärast kiirustama. Mul lihtsalt see on juba kopsu maksani ajanud, et mul pole NT võimalik minna sõpradega välja, sest kui kedagi kodus pole, või saan vastuse alles siis kui sõbrad on väljas. Raske nii teada anda kõigest. Koguaeg pidev informeerimine. Väsitav.
Saan aru, et siia tulles olin pidanud juba arvestama ohtlikusega jne, et oldakse nii, et peab kõigest teada andma jm. Aga lihtsalt mõtlen kui kerge oli, et vahetan riided, istun ratta selga ja lähen sõitma. Või helistan Eliisele, Lysannile ja saame poe ees kokku.
Mul ajab see ohtlikuse teema südame pahaks. Ma ei ole kindel kas mainisin aga hiljuti tapeti üks noor, kaheksateistaastane, poiss/mees ära. Miks? Sest talt taheti röövida telefoni mille peale ta neile ei ütles. Aga juba sellele mõtlemine teeb mu silmad märjaks. Ja päris ausalt. SA EI TAPA KEDAGI TELEFONI PÄRAST. SA EI VÕTA ELU KELLEGI POJALT, VENNALT, KLASSIKAASLASELT, SÕBRALT, VM. See on tegelikult nii nii õudne. Uskumatu mida raha jaoks tehakse. Ma jäin sellele ükspäev nii pikaks ajaks mõtlema ja no. Mul pole midagi öelda. Maailm.
Ja vahel tahaks ju ikka emakeeles rääkida. Nii saab ju kõik öeldud mis mõtteis mõlgub.
Ma ei vingu. Ma ei igatse ka. Ma ei suuda valida kumba ma endiselt eelistan, kas Eesti või Brasiilia elu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar