Teen sellise kiire-ülevaatliku postituse. Vahepeal oli Suur Reede ja lihavõtete aeg. Reedel pidasimegi vanaema pool hea sööma maha. Meid oli seal ikka väga palju, ruumi sedavõrd mitte nii palju, aga nagu ikka-mahtusime ära. Söök oli suurepärane ja hiljem võtsime väljast jäätised ning tulime koju.
Nädalavahetusel ema ja vend sõitsid sugulaste juurde. Mina, õde ja isa jäime koju. Laupäeva hommikul sõitsime aga juba randa, kus taas palju sugulasi oli. Grillisime, ja püüdsin päiksekiiri ja nautisin head olemist-mida ammu pole olnud. Igatsesin seda rannaelu. Ma loodan südamest, et siin oleku ajal mul veel võimalus seda nautida. Õhtul käisime Ilheusest läbi. Tegime acaraje-jäätisepausi. Jäätisekohvik oli seekord liialdamata imeline. Naturaalsed(või ma ei tea, mitte keemiliselt töödeldud jn) jäätised. Sain viimase kahepalli jäätise lipiku ja siis h-isa ütles teenindajale, et "talle esimesena. Ta on kaugelt. Ja mitte Salvadorist. Eestist ikka." Teenindaja emotsioon oli parim ja ta ei tahtnud seda uskuda. (Ps! Ja see normaalne, et pidevalt mu h-isa mainib igalpool, et ma Eestist) Müüja küsis seepeale igasugu küsimusi ja oli ikka nii üllatunud, et portugali keelt räägin. Nii armastan seda suhtlust siin. Mitte alati muidugi. Kui pidevalt poes ringi vaatad ja sulle lõpetamatult abi pakutakse.
Lihavõtetel on siin väga "moes" shokolaadimunad. Mida mina kahjuks ühtegi ei saanud, aga mille Annika meile kooli süüa tõi. No maitseelamus missugune. Shokolaadilembeline eestlane nagu ma olen. Aga hinnad ka päris krõbedad. Oleneb. Parima saad 20 või rohkema euro eest.
Ülejäänud nädalavahetuse veetsin filme vaadates. Nii hea oli! Nii hea! Selline mõnus endaga olemise aeg on alati kasulik, eriti kui vahepeal mõtted ja emotsioonid üle pea kasvavad.
Ja nagu ma Kaisa (kaisamehhikos.blogspot.com) blogist lugesin, ning ka paljudelt-paljudelt vahetusõpilastelt olen kuulnud- mingi igatsus on. Ma ei tea isegi kas see on igatsus. See on lihtsalt see, et paratamatult ujub teiste mõtete hulka see, mitu päeva mul siin veel jäänud või kuidas see kõik varsti läbi on. Samas on Eestis palju häid asju ootamas, aga siiski..
Mind viibki emotsionaalsest tasakaalust välja see, et ma ilmselt ei kujuta elu Eestis, kui minust nii suur osa on nüüd selle imeliselt imeliku riigiga seotud.
Alla kolme nädala ja ma olen AMAZONASES!
Life is a m a z i n g.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar