Rula jäi auto alla

Hei. Viimasest postitusest on möödunud rohkem nädal. Aeg läheb nii kiiresti. 7 kuud sai juba vahepeal täis!!!! Libiseb just kui sõrmede vahelt. Peale seda keskaastaseminari, mis ei olnud midagi erilist, on mul peas mingi pirn põlema läinud. See pirn kahjuks vilgutab peas seda mõtet, et aina vähem aega on jäänud. 

Olen terve selle nädalavahetuse blogimist edasi lükanud. Ma ei oska kuskilt alustada.

Peale keskaastaseminari, laupäeval võtsime venna ja õega õe rula ja kui vend juuksurisse läks, praktiseerisime meie oma sõiduoskust. Ka pühapäev möödus samamoodi. Katsetasime uut mäge. Mega lõbus oli. 

Uus nädal algas eriti hästi. Magasin sisse ja kiirustamise tagajärjel suutsin kaks klaasist pildiraami ka ära lõhkuda. Killid toovad õnne ju, eks? Ehk läheb edaspidi veel paremini. 

Esmaspäevast neljapäevani olid kõik päevad nii, et algas kooliga ja lõppes hilisõhtul jõusaalist jõudmisega. Selle aja sisse mahtus näiteks see, et meie klassis läks konditsioneer põlema. Nüüd asendab seda uus ja uhke masin, mida aga pole veel ühendatud. Seni on meil üks eriti nõrk puhur, mis tegelikult midagi ei muuda. 

Teisipäeval käisin ka pärastlõunases füüsikas, nagu ikka. Hiljem võtsin kodust trenniriided ja ema viis meid vennaga kaubamajja. Vaatasime rulasid, pennyboarde.. Samal päeval saime need ka endale soetatud. Emotsioonid olid väga laes. Sõitsime ja katsetasime neid jõusaali lähedal tänaval, hiljem ei puudunud ka treening jõusaalis. 

Kolmapäeval aga rulatamisega läks veidi nihu. Otsustasime enne minna jõusaali. Hiljem sõitma. Tegimegi nii, aga kui olime umbes viisteist minutit sõitnud, tuli taas üks auto. Olin parajasti vist jalatsipaela sidumas. Õde agas jooksis teisele poole teed. Rula jala all hoides ta seal seisis. Mingil põhjusel oli aga rula järgmisel hetkel juba auto rataste all. Kraksus seal nii mis kole. Jama lõpp, aga õnneks on tal ammu plaan ka pennyboard soetada.

Kuuendal märtsil potsatas mu mailboxi tagasilennu kuupäev, milleks on 25.06.14 kuid Eestisse jõuan 26ndal 23:30 ehk põhimõtteliselt 27ndal. 27ndal on juba aga soomes kaua oodatud One Direction ehk siis ma ei maga pikka aega normaalselt ja hüppan kodust läbi ja Soome poole teele. Ma ei suuda ära oodata, kuid kujutan vaikselt ette millises emotsionaalses segaduses ma peale seda olen. Uskumatu, et juba on jäânud siin alla nelja kuu. 

Kui ma selle kirja sain, siis jäi meie jutt Annika ja Jakega kodumaade ja tagasimineku teemale ning absouluutselt alati suudab Annika oma jutuga mind nutma ajada, mis omakorda ajab ka teda nutma. Ega Jake'gi sellest nuturingist puudunud. Nii kalliks saanud siinsed inimesed, ma ei suuda sõnadesse panna. Peale kooli läksin õe töö juurde, et temaga hiljem koju minna koos. Käisin üksi lõunatamas. Alustasin ühest kohvikust, mis mul ammu silma jäânud. Nii hea atmosfääriga. Olenemata jube palavast ilmast võtsin kuuma shokolaadi. Siis liikusin edasi, sõin coxinha ja lõpetasin acai kohvikus. Viimane oli kûll imeline! See nädal nüüd plaanis ühe sòbraga ülepika aja kokku saada ja ka acaid sööma minna.

Olen veel üles kirjutanud selle:

Kui küsida mida ma Brasiilias igatsema jäân, siis inimesi ja nende vahelist suhtlemist. Siia tulles oli pidevalt küsimus, kas mu lere tunneb kõiki müüjaid, teenindajaid jne. Vastus on, aga et ei tunne. See on lihtsalt viisakus ja tohutu abivalmidus/sõbralikus. Lihtsalt üks brasiillastele omane isikuomadus. Eestis on hea kui müüja sulle otsa hetkeks vaatab või "tere" huulte vahelt välja pressib. 

Tsau praegu! Kohtume varsti.