Ma pole kindel kas selleks on laiskus või see, et olen endale nüüdseks pealuu sisse võtnud mõtte, et ei taha lihtsalt blogida. Kui tahtmisest rääkida, siis selle mittetahtmise põhjuseks võib olla see emotsioonidekarussell, millel olen umbes viimase nädala või kaks istunud. Ning ei, pole midagi halvasti. Lihtsalt see, et kojutulek jõuab lähemale..hirmutab. Võite silmi pööritada ja mõelda, et mis jama ta nüüd ajab, et oma kodu, pere ja Eesti siiski. Aga ma ei uskunud, et ma siin nii suurepäraselt kohanen, ning, et sellised inimesed mu elust osa saavad. Loomulikult tahan ma pere näha ja nii. Aega on siin circa kolm kuud ning selle sisse mahub ära ka Amazoni reis, kus ma näen teist eestlast-oma saatusekaaslast-nüüdseks üht parimat sõbrannat Kirsit. Juba see saab olema korralik emotsioonidelahing. Loodan, et meil kuidagi õnnestub see taaskohtumine ka blogi(de)sse edastada.
Lehtisesin oma vihikuid, sest olin enam kui kindel, et mingid märkmed oled teinud. Tõsi. Aga need ulatuvad üheksandasse-kümnendasse märtsi ainult.
Olen kirjutanud, et..
Käisime jõusaalis ning treener oli super üllatunud, kui sai peale päris pikka aega, teada, et ma ei olegi brasiillane. Sama oli mulle ka öelnud üks õe klient, tol päeval, kuid ta mainis veel, et juuksed reedavad. Mainin siin kohal ära, et umbes peale kaht nädalat lõppes meie jõusaalis käimine ka. Ma ei ole üldse kindel miks, aga ehk veel jõuab sinna.
Eelmises postituses mainisin, et sain lennuajad teada. Endiselt pole Brasiilia siselende teada, aga nii pea kui info laekub, annan teada. Kuigi oma pika Rio De Janeiro-Amsterdami lennu lendan üksi, siis sain teada, et Amsterdamis liitub veel teisigi YFU võppe, et Tallinna sõita. Eriti hea meel on mul, et seda lendu saan Kaisaga(Mehhikos hetkel) jagada. Kui me paar aastat tagasi Inglismaalt tagasi tulime, nädalaselt "vahetusnädalalt", siis nutsime nagu arutud. Ja nüüd pani küll mõtlema see, et miks? Ja kui palju me siis seekord vesistame. Sest Inglismaal ei tekkinud selle nädalaga mingit nn teist pere, tekkis sõpru, aga ka mitte ülimalt palju jne. Me oleme siin mitmeid mitmeid nädalaid kauem. Uue pere, elu, sõprade, kooliga jne.
Vahepeal oli naistepäev.. (Ps! Unustasin veebruaris ammu mainida, et sõbrapäevast ei tehtud siin juttugi.) Naistepäeva puhul riputati klassi plakat/stend, kus on meie klassi tüdrukute pildid ja mõndade naisõpetajate pildid. Sinna oli ka minust lisatud ûllatavalt palju pilte. Kõikide tähelepanu köitis aga see pilt, mis minust sinna oli lisatud.
Samal päeval tegime ka koolikoridoris asuva "instagrami raamiga" pilte. Panin enamuse neist juba ammu ammu tumblrisse ka.
Mu parimal sõbrannal oli ka sünnipäev. Õigel päeval olime meie pool mõningate sõpradega. Sõime pitsat, tegime pilte jne. Muidugi ei puudunud ka väike "draama nurgakesekene", aga see on LADINA! Samal nädalavahetusel tegime talle ka üllatuspeo- toimus keemia õpetaja kodus taas. Basseini ja niisama hea õuealaga. Üllatus see päris polnud, sest üks tüdruk kirjutas whatsappi gruppi(kus Caliane-sünnipäevaline), et kus peo raha on jne. Aga ei. Tore oli ikka.
Aa, ja mu vend tegi selleks peoks tordi/koogi. Alguses see oli ikka jube. Anna andeks, Francisco! Aga sai hakkama ja hiljem oli ära kaunistades väga kaunis.
Mu õde töötab praegu kohas, kus valmistatakse tervislike shake ja jooke. Ning nüüd on tal plaanis ka iseseisvalt asja ajada, et pidudel jooke pakkuda. Ühe õhtu veetsimegi neid üles pildistades ja juues. ALKOHOLIVABAD!
Olen veidi ka koolist kirjutanud. Näiteks inglise keele tunnist, kus õpitakse sellist sõnavara järsku, millest isegi USAkas aru ei saa. Nii keerulised. Aga point on selles, et paljud ei oska isegi põhiasju-väljendeid rââkida. Nagu alati, siis jääb nii mõnigi asi mulle Brasiilias arusaamatuks.
Ja ega mul miskit erilist enam polegi. Piinlen siin oma vaikselt kaduva ohatisega ning tõusin just enne selle postituse kirjutamist lõunaunest, mida olen tihti harrastama hakanud. Ma magan alati nii haiges poosis. Panen võib-olla ühe pildi üles ka.
Aga jah, üldiselt olen super õnnelik endiselt. Ja palun, las ma mainin, kui hea sõbranna ma siit olen leidnud. Eile saime absoluutselt kõik üksteisele südamelt räägitud. Kohe kilosid langes õlgadelt. Tonni jagu.
Ning... Aitäh emme-issi, et mind blogima ajasite. Muidu oleksin kuu aega blogimata vist olnud.
Tsau! Ja loodan, et järgmine kord ei ole nii pikka pausi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar