Viimastel nädalatel juhtus väga palju. Peod koolis, ära saatmispeod ning lihtsalt sõpradega pisaraterohked aja veetmised, filmiõhtu. Lisaks sellele külastasid meid sugulased Sao Paulo lähedalt.
Kui keegi Kirsi blogi loeb, siis ta on päris mitu korda vist maininud, et kui ta teistele oma vahetusaastast räägib, siis tal tundub nagu see oleks tema peas loodud maailm. Ja see tunne valdab hetkel ka mind, kui üritan hakata siia kirjutama, mis viimastel seal oldud nädalatel juhtus. Nii imelik. Nagu täiesti teine maailm..
Kuna meil oli 19. juuni viimane koolipäev, siis toimus koolis Sao Joao pidu. Ehk sõime sellele pühale omaseid sööke ning tantsiti. Enne seda sai muidugi mu viimane koolipäev väga pisaraterohkelt lõpetatud. Selle klassiga sai nii kaua juba tegelikult koos oldud ja igaüks nende seast õpetas mulle sel aastal midagi. Ma olen nii super tänulik, et nad mind kohe algusest omaks võtsid ja aitasid nii keele kui muidu kohanemisega Brasiililas. Väga äge, et meil oli veel enne minu minekut klassireis/matk, kus sai nendega rohkem veel aega veeta.
See koolis toimunud pidu oli ka väga lahe. Sain veel sealgi uute inimestega tuttavaks, kes meie kooli alles sel õppeaastal tulnud olid.
Ja mis ma selle püha kohta öelda oskan..Selle juurde kuulub maisi söömine ning seda väga paljudel kujudel. Kas siis keedetult, küpsetatult või erinevate maiuste sees. Tantsitakse forro-muusika järgi, mis on ülimalt traditsiooniline.
Kuna ka riietus on üpris kindel sellel pühal, siis otsisime ka USA võp Linneaga endale viimasel hetkel temaatilised ruudulised särgid.
Kui koolivaheaeg oli alanud, siis olin üpris ametis sellega, et endale midagi igapäev tegevuseks leida. Et mitte viimaseid hetki kodus nuttes veeta. Klassiõdede Taina, Lara, Gabrielle ja Camylega tegime filmiõhtu. Nende soov oli mulle mingit super head brasiilia filmi näidata. See lõppes sellega, et filmivalikuga oldi täiesti puusse pandud ning mitte kellelegi meist see film ei meeldinud. Jäime Taina juurde ööseks ja hommikul läksid nad kooli. Mulle tunde polnud, ehk siis jäin sinna, sest ta vanemad pidid mind koju viima. Nad olid ka nii-nii toredad ja ta isa veel ütles, et kui järgmine kord Brasiiliasse lähen, et siis lähen nende koju ja nemad on minu vanemad.
Peale selle filmiõhtu vaatasime üks päev filmi ka Michaeli ja ühe klassivennaga. Midagi erilist sellest pole kirjutada, aga ma mainin seda ainult seepärast, et teile seda super filmi soovitada. "127 hours" Vaadake ja te ei kahetse.
Toimus ka lahkumispidu mulle. Mis ei olnud niivõrd lahkumispeo moodi. Pigem lihtsalt sõpradega koosviibimine ja tavaline pidu. Aga üli tore oli ja pisaraid sai ikka valatud päris korralikult... Seal ilmselt ei jõudnud veel reaalselt kohale, et lahkumine on kohe-kohe ukse taga. Kohale tulid peaaegu kõik, keda kutsusime. Kokku oli umbes 35-45 inimest, kes seal ära käis. Mega lahe kook oli ka lastud teha. Ehk pool Eesti- pool Brasiilia lipuga.
Teine nn lahkumispidu/hüvastijätt oli Lara sünnipäev. Ma alguses ei pidanud sinna tegelikult minema, sest hostema ütles, et me läheme Ilheusesse perega- ja et see on viimane kord kui midagi koos teeme ja nii edasi.. No olgu.. Ootasin terve päeva siis seda minekut, aga kell oli juba päris palju ja küsisin, et kas ma ikkagi tohin minna. Ütlesin seda ainult Tainale. Tahtsin väikse üllatuse Larale teha. Hostema ja õde viisid mind sinna kohale ja otsisin õiget maja. Taina tuli Lara ja Camylega välja. Lara ja Camyle reaktsioonid olid parimad kui nad mind nägid! Pärast tulid Hannah ja Gabi ka. Sõime-jõime ja muljetasime veel. Andsid mulle meie pildi, kuhu nad kõik midagi taha kirjutasid. Ja kui mu õde-vend ja sugulased järgi tulid, et Ilheusesse minna, siis algas selline nutumeri. Vend pidevalt hõikas autoaknast, et noh Kaisa, lähme ka juba või? Aga see oli nii võimatu neid sinna jätta. Mul ei jätku isegi sõnu selleks. Läksin siis pisardades autosse ja hakkasime Ilheusesse sõitma. Ma ei rääkinud mitte midagi. Lihtsalt istusin, mõtlesin, vaatasin aknast välja.. samal ajal nuttes. Nii heartbroken feeling oli.
Paar päeva enne mu lahkumist läksime Caliane rannamajja. See asub selle kirikulaagri lähedal ning otsustasime seal olevatele sõpradele ka üllatuse teha ning viimast korda hüvasti veelkord jätta. Reaktsioonid olid kõikidel muidugi super. Ööbisime ka seal rannamajas ning öösel oli nii mõnus! Rääkisime Calianega absoluutselt kõigest.. väga väga pikalt, kuni mõlemad ära vajusime. Nii igatsen teda!
Nii palju sellest postitusest.. Järgmine tuleb siis kuidas oli teekond tagasi..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar