Klassireis

Moodunud puhapaeval ehk seitsmendal juunil oli meil klassiga valjasoidu plaan Itacarele ehk matkale metsa. 
Valjasoit oli plaanitud 6:30-7:00 aga ma olen surmkindel, et saime bussile haale sisse alles kaheksa ringis. Juba eelmine ja uleelmine paev oli kohutavalt sadanud ja ei puudunud vihm ka tol paeval. Itacarele soidab umbes tund poolteist-kaks tundi ning selle aja jooksul joudis ilm juba ilusaks minna, kuid kohale joudes olid taevas taas kurjakuulutavad vihmapilved.
 Bussist valja joudes jagati meile koikidele siis paari peale vihmavarjud ja no mina ja Kevanny olime kull ilmselt paras nalja number, sest pikkuse vahet meil ikka on omajagu ja paris keeruline on niiviisi kondida uhe vihmavarju all. Kondisime labi monusa sopase tee kuni joudsime uhe katusealuseni, kus meile siis presentatsioon esitati ning siis saime hommikust suua. Siis oli veel pisike ettekanne ning seadsime end matkama.
 Mets sarnanes vaga Amazonasele. Ja jaime korraliku vihma katte ka, aga super lahe seltskond ei lasknud tujul langeda. Neli opetajat oli ka kaasas, seal hulgas mu lemmik Bioloogia opetaja. Opilaste ja opetajate vahelised suhted on nii agedad siin! Nii vaba ja sobralik. Kondisime labi metsa ja vaga tore giid jutustas ning lopuks joudsime vaikse kosekeseni kus meil siis snacki aeg oli. Suures paduvihmas tegime grupipildi ning matkasime edasi. *Kogu matk kestis kokku umbes neli tundi* Peale vihma oli nendel pisikestel puusildadel ja muudel leiutistel paris naljaks kondida ja kui tee maest alla viis otsustasin ma veidi kiiremini minna ehk siis ma reaalselt suusatasin sealt sopa seest alla. Koik opetajad koguaeg kiitsid mind nii lambiste asjade parast. Naiteks kui ma lehtede peal kondisin, sel ajal kui koik sopases rajas tammusid. Ja siis kiitsid, et no vaadake kui tark ta on. Ja mainisid miljon korda, et no on temal ikka jaksu, koik poisid uritavad endaga siin rajal hakkama saada ja siis tema seal tublisti laheb.. et on ikka tugevad jalalihased. Aga ei, vaga vaga vaga vaga lahedad opetajad on! 
Tagasi joudes siis soime veel pizzat ja hakkasime bussi tagasi kondima. Buss oli mudas kinni ehk poisid aeti valja bussi lukkama ja paarikymne minuti parast olimegi minekul. Tagasi soit oli tohutu larm ehk koik laulsid- laulmisele pani alguse hispaania keele opetaja ja lauldi igasugust muusikat kuni funkini valja. Otseloomulikult ei puudunud ka kitarr ja tamburiin. Opetajad koik tanasid, et ikka nendega laksin ja toredat seltskonda pakkusin jne, aga room oli minupoolne, et nii tore paev sai oma klassiga veedetud- eriti kuna kohe on see koik siin loppemas! Vaga vaga vaga age oli!