Pühapäeval ärkasime metsas, katusealuste all võrkkiikedes. Eelneval õhtul tegime lõket ja kuulasime kohaliku jutte. Suutis mu isegi nutma ajada. Ta rääkis vaimudest/hingedest. Ei teinud väga väljagi kuni ta hiljem meie juurde tuli ja hakkas kõigest detailsemalt jutustama. Ma palusin tal lõpetada, aga tema -veidi teise vaatega elule- tundus mu hirmu nautivat lausa. Ma olin nii unine ja närvis/kurb (sest reis oli järgmine päev lõppemas), et hakkasin lihtsalt nutma. Kas hirmust, väsimusest või kurbusest.. Kes seda teab. Istusin pärast veel kaua üleval.
Hommikul oli kohe aeg väikeste mootorpaatidega emalaevale tagasi sõita.
Kokku oli kolm laeva+söögilaev. Laiskloom, anaconda ja krokodill. Me olime esimesel-laisklooma nimelisel.
Sõime hommikusööki ning läksime puid istutama. Istutasime Majaga (minu Serbia super mega sõbranna) açai puud kõrvuti. Armas ning alatiseks meeldejääv hetk! Siis tehti kauni vaate taustal pilte ja hakkasime tagasi laeva minema, kus oli vabaaeg ehk võtsin päikest, et veel jumet saada. Hiljem tulid kõigi kolme laeva rahvas meie laevale ja tehti grupipilte. Kahjuks sai see väga ruttu läbi, sest vihma hakkas sadama. Kogu seltskond jäi meie laevale. Kuna polnud eriti ruumi ei istuda ega astuda, siis läksin vaikselt pakkima ning käisin pesus.
Kui kõik oma laevades tagasi olid, siis oli õhtusöögi aeg, mille ma vaheldumisi nuttes ja süües veetsin. Peale seda oli oma laevas nn lõpetamine. Seisime ringis ja igaüks ütles meeldejäävamaid hetki ja mis meeldis. See kõik muidugi võimendas mu nutmist. Mu ühed lemmikud- Maja ja Oliver, aga olid sel ajal söögilaevale lõksu jäänud. Hetk millal kõik "mini kõne" pidasid oli nii nii nii nii armas, et praegugi teeb silma märjaks. Kuidas kõik nädalaga olid nii lähedasteks saanud ja nüüd ühiseid- super imelisi- mälestusi jagavad.
Pakiti veel asju ja olimegi Manausis tagasi. Seal kus kõii need lahedad mälestused nädal enne alguse said. Kõik keris laevast maha minnes silme eest läbi, nagu filmis. Jagunesime kahte bussi, et lennujaama sõita. Lugesin kirju, mis mu vinged sõbrad kirjutasid mulle ja südame tegi soojaks ja silma märjaks! Imelised inimesed.
Lennujaamas oli kaua aega check-in'ni. Ehk siis osteti veel suveniire, sõime ülihead! pitsat ja olime ning nautisime hetki koos. Kui lõpuks check-in tehtud oli siis oli palju aega niisama olla.
Vahepeal juhtus tol hetkel väga naljakana tundunud lugu. Läksime Kirsiga jäätiseotsingule. Leidsime ainult ühe koha. Hinnad olid nii 5-7 reaali. Kallid Brasiilia kohta, aga mõtlesime, et no mis teed kui isu on eksole. Kirsi võttis jäätise, ütles, et noh, vali ära- hinnad enamvähem samad. Võtan siis ühe mega maitsvalt tunduva pähklitega jäätise. Müüja vaatab suurte silmadega ja osutab näpuga hinnatabelile. 17,50!!!! Sekundiga oli jäätis külmas tagasi ning suure pettumuse peale ei ostnud me midagi. Müúja soovitas veel nelja reaalist shokolaadibatooni... See oli mu pöidlasuurune. Ei aitäh. Naljakas oli tol hetkel meie reaktsioon kuidas me hinda nähes kohe jooksu panime..
Järsku hakkasid kõik jälle hüvasti jätma. Pisarate tagasihoidmisest pole mõtet rääkida, sest see polnud mul terve päev õnnestunud. Kallistasin kõiki miljon korda ja ei suutnud kohe üldse neid jätta. Maja palus, et ta mind viimast korda seljas saaks vedada. See aga lõpetas nutu ja tõi hetkeks naeru-muige suule nendele paljudlee silmapaaridele, kes nägid kuidas me kukkusime. Oli kindlasti naeruväärne vaatepilt.
Otsisime oma väravad ûles.. Läksime tagasi- kallistasime ning läksime Majaga väravatest läbi. Üleval olid veel mu lemmikud USAkad, Oliver Austraaliast ja India kutt Khushal. Lisaks veel palju teisi vahetusõpilasi. Ütlesin neile tsau ja Maja otsustas mind mu B-väravani saata. Kallistasime lõputult ja nii raske oli. Ta läks mitu korda minema, aga jooksis tagasi. Kuni tuli kutse ta lennule ja ta jooksis turbokiirusel teisesotsas oleva väravani.
Jäin sinna üksi, sees tühi tunne, silmis tühi pilk. Teile võib see mingi mõttetu deep halamine tunduda, aga kellelgi pole õrna aimu mida me tundsime.
Kui lõpuks lennukisse sain panin raadio, millest järjest mu nn vahetusaasta laulud tulid.
Peale viit lendu, millest üks hilines, jõudsin Ilheusesse, kus ootasin pere tund aega. Hiljem asjade lahtipakkimine käis ulu ise saatel. Sees õnnetunne, et see juhtus. Samas kurbustunne, et see läbi on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar