Elu

Kust ma alustan?

Tere.

Peaksin vabandama? Ei tea. Palun vabandust, et olen selle lehekese siin unarusse jätnud.

Olgu nii. Möödunud on pea kaks nädalat kui ma viimati blogisin, ja praegu olen siin ka ainult, sest issi ütles, et enne reisi peaksin kindlasti blogima. Ja olen nõus, sest kui veel reisist hiljem blogiksin, oleks mõtteid liiga-liiga palju. 

Viimati kirjutasin oma emotsioonidest, mis seni ainult segasemaks on muutunud. Reisi lähenedes on ka emotsioone-närve seitse korda rohkem. Lõpetasin kirjutamise just paarikümneks minutiks. Ma ei oska kuidagi. Tahaks rääkida, aga samas ei taha video teha.. Mis siis ikka..

Kirjutasin veel hiljuti kuidas inglise keele koolis Pizza Nightil käisime ja seal laulva poisiga tutvusime. Ma ei tea kas mäletate. Igatahes, tänu sellele laulmisele seal on mul nüüd olemas üks imeliseim ja lahedaim sõprus. Olgu see teile näiteks how to make friends. Kuna ma ta nime ei küsinud seal, siis mõtlesin, et sinna see jääbki. Nojah. Samal õhtul aga kirjutas mulle tundmatu number whatsappi ja tutvustas end kui poiss, kes laulis vannitoas. Tuli välja, et ta primo käib minu klassis ja sai temalt ta numbri kuidagi. Jutt hakkas kohe jooksma ja juba varsti leppisime kaubamajja mineku kokku. Mega lahe oli. Ja tundus AUSALT LIIALDAMATA nagu teaksin teda mega kaua. Tutvusin ta sõpradega ja mängisime õhuhokit. Ja kuna Hannah meie whatsappi sõnumitele ei vastanud, siis otsustasime talle ukse taha minna. Muidugi uksehoidja, kes meile ukse alt avaks, seal puudus ning korteri numbrit me ka ei teadnud. Proovisime igasuguseid numbreid, aga ükski ei funktisioneerinud. Ühel hetkel ilmus aknale härra, kes Hannahi korterinumbri meile lahkelt andis. Helistasime. Keegi ei vastanud. Juba seadsime minema, kui kuulsin kedagi. Mõtlesime, et kujutan ette, aga kuulsime taas. Oli Hannahi ema. Hiljem liitus meiega Matheuse sõber Tarcisio. Otsisime acarajed, aga pühapäev, ehk ei leidnud.

Peale seda olen palju nendega koos olnud. Nii minu kui nende juures. Teeme brigadeirot ja niisama. Matheus on nii andekas kitarri mängima ja laulma, et mine või kadedusest roheliseks. Oleme filme vaadanud ja poes veel käinud. Üks päev käisin Matheusi tunnis, ta töötab inglise keele koolis. Tol päeval oli mingi muusika tund vm ja siis paljud mängisid kitarri ja lauldi- nii lahe oli! Tahaks ka kitarri õppida.. Võib-olla. Millalgi hiljem.

Koolis kõik enam vähem samamoodi. Saime uued pluusid, sest me viimane klass. Panen pildiblogisse teile nägemiseks ka. Kool muutub aina tüütumaks, aga pole enam kaugel kui see läbi saab. Kõigest 64 päeva kaugusel on see, kui ma taas oma seitse asja võtan ja kodumaale naasen. Kurb. Aga kõik hea saab ühel päeval läbi. 

Üks päev käisime õe poisi juures sushitamas. Ja ma armunud sushisse. Jah, mina, kes seda úldse varem ei sallinud, nii hea. 

Ega nii see eluke kulgeb. Pole midagi märkimisväärset. Kool, sõbrad, kodu. 

Kaugel pole ka enam Amazonase reis. Kuigi see brasiillaste viivitamine ja hilinemine on reisi planeerimise juures kúll üks ütlemata halb asi.