Kui ajal hakkab kiire..

Tere!

Ja, ma tean, alles eile tegin postituse. Ning ei. Mitte midagi erilist ei ole juhtunud, et ma siin jälle olen, lihtsalt mõned mõtted otsustasin siia kirja panna.

 

Alustuseks nii palju, et täna üles ärgates ütles ema, et Hannahi isa oli helistanud ja kutsus mind nende juurde grillimisele. Ilma pikema mõtlemiseta olin nõus ja seadsin end ruttu valmis. Nii see päev mööda saigi saadetud. Palju grilli ja palju juttu ning jälle super tore päev. Homme lähen samuti Hannahi juurde. Eks kuulete siis mis tegime, järgmises postituses.

Nüüd aga asja juurde. 

Lihtsalt pisikene mõtteavaldus, või kuidas öelda..

Kui kalendrisse vaadata, siis ongi, nagu enne mainisin, kätte jõudnud jõulukuu esimene päev. Ma ausalt ei tea kuidas nii ruttu, sest alles oli neljas august, kui nutulaulu järel sai lennukile mindud. Appi, see jutt tundub nii halamine ja heietamine, aga ma lihtsalt tahaks jagada mis ühe pisikese vahetusõpilase peas toimub.

Siia jõudes oli kõik nii teistsugune, oli rohkem asju, kui arvasin, millega kohaneda tuli- ning nüüd on nendest saanud nii normaalsed ja igapäevased tegevused asjad või tegevused, milleta elu enam ette ei kujuta. Nagu näiteks pidev riisi söömine, või põsemusid. Tunduvad lihtsad asjad, aga kui nendega lõpuks harjunud oled, siis tundub nagu olekski terve elu nii elanud.

Siia jõudes oli vaja alustada elu praktiliselt nullist. Pidi harjuma uue keskkonna ja perega. Olen nii õnnelik, et sattusin just siia peresse, sest tänaseks, juba ammu, tunnen end siin kui kodus. Kindlasti on see olnud üks tegur, miks olen kõigega hästi harjunud. 

Ka uued sõbrad. Kellega vedas mul algusest peale ning tänu neile on ka kõige hullemal koduigatsuse ajal tuju jälle üleval. Suure rolli moodustavad nad kindlasti mu keeleõppimisel, sest tohutu motivatsioon on, kui tahad kellegagi suhelda, kuid teie ainuke ühine keel on portugali keel. Ning üldse nende motiveerivus ja abivalmidus on olnud imeline. 

Aga nagu te sellest kõigest järeldate, ja mis oli ka tegelikult mu jutu point, siis ma olen ennast siin nii hästi sisse seadnud ja kõik on väga hästi. Kaugel pole ka enam see kui on täis pool aastat ning nagu teada, siis peale seda lendab vahetusaasta linnulennul.

Ma ei kujuta ette enam, et peaksin siit lahkuma. Pigem tundub nagu olen end siin pikemaks ajaks, kui aasta sisse seadnud, ning nüüd ootan, et Eestist pere järgi lendaks. Üritan vähem muidugi äraminekule mõelda, aga tahtmatult tekib ikka vahest see mõte, et kuidas ma üldse siit lähen? Kõik(kes mu ellu tulnud, mis on juhtunud, millega olen harjunud)lihtsalt siia jätan. Ja seda kunagi tagasi ei saa. Eestist lahkudes ju tead, et oled seal kohe tagasi.. 

Sellised mõtted aga tuletavad meelde alati, seda, et hetke tuleb nautida ja haara kinni igast võimalusest. Ja iga päevaga võtan kõigest mis võtta annab ning olen tohutult tänulik. 

Seda kõike on tegelikult tohutult raske kirjeldada mida ma tunnen ja ühte patta minuga võib end panna ainult mõni teine vahetusõpilane. 

Ja kõige suuremaks müsteeriumiks kõige juures on see, kuidas ma Eestis uuesti elu alustan. Taas tuleb ju paljut nullist alustada, näiteks uude kooli minek. 

Aga ma saan sellega hakkama, selles olen ma üsna kindel. Olen siin kõigega hakkama saanud, uues keeleruumis ja kultuuris ning mis peaks siis olema probleem kodumaal? Võib-olla see, et tagasi minnes tundub seal kõik vana võõrana...

Jäätiseotsing ja tsirkus

Tere!

Kuigi midagi eriti juhtunud pole pärast eelmist postitust, siis otsustasin ikkagi midagi siia kirjutada.

Ma ausalt olen mäluaugus selle koha pealt, mis nädalasees juhtus.

Reedel vedelesin niisama kodus peale ärkamist ja üks aeg hakkasime Hannahiga rääkima ja kui olin emalt luba küsinud, kutsusin ta külla. Palju oli rääkida, sest ammu polnud näinud. Istusime, rääkisime ja mängisime dominod. Varsti tuli mõlemal suur jäätiseisu ja lootsime, et meie mõlema vanemad on päri sellega, et tänavatel veidi kondame ja jäätist sööma lähme. Kuna Hannahil ega mul ei ole telefoni hetkel, siis pidime ootama mu ema koju, et saaks Hannahi isale-emale helistada ning lõpuks peale seda hullu skeemi, saime nõusoleku ja seadsime sammud jäätiseotsinguile. Ise ka imestan, kui hästi ma kõiki tänavaid ja kohti mäletan. Juhatasin siis meid mu lemmikkohta ja seal seab ise tõsta erinevaid jäätiseid, mille maitsetevalik on kirjum kui ei tea mis, ning hiljem palju erinevaid lisandeid: viinamarjadest shokolaadi kreemini. Taevalik. Kuigi sõime suured portsud, siis isu ikka täis ei saanud ja seadsime sammud järgmise koha poole. Samuti- taevalik! Brasiilia jäätisekohvikud ja seal olevad valikuvõimalused- jään igatsema! Kuna telefone meil polnud, siis pidime hakkama tagasi liikuma, sest ka pimedaks hakkas minema. Jõudsime tagasi ja tuimalt ladusime dominod jälle. Paarkümmend mängu sai kindlasti tehtud. Elekter kadus ka taas vahepeal ära ja ega midagi muud tarka teha siis polnudki. Varsti sai kell nii palju, et Hannah pidi minema trenni. Ta isa tuli järgi ja ta leppis mu vennaga kokku, et Hannah tuleb meile ööd. Mega vinge. Nii ma siis jäin koju, ei mäleta mida tegema ja hiljem tuli Hannah, sõime veel ja siis jutustasime hiliste, hiliste öötundideni. Nii mõnus. 

Kuna sai hilja magama mindud, siis sellistel puhkudel(ja muidu ka) ärkan mega hilja üles. Hannah oli omasõnul vara üleval, aga kui 11 ajal silmad lahti korraks tegin, siis ta magas nagu nott. Igatahes. Siis sõime teistega lõunat. Ma olen totaalselt armunud sellesse oa-liha Brasiilia rahvustoitu. Ja päev sai õhtusse  veeretatud taas rohke jutu ja naeruga. Mingi aeg Hannahi ema helistas, et ta võiks nüüd minna koju, ja et kui tahah, võin ka minna. Sellest ütlesin ära. 

Ja hea on, et ei ütlesin. Vastasel juhul oleks mul jäänud ära esimene tsirkuse külastus Brasiilias. Ema-isa ütlesid mulle, et nad lähevad ja kuna eriti midagi polnud teha, siis nõustusingi ja üsnapea läksime. Piletirivi oli ülipikk, aga minu jaoks üllatus oli see, et teendindamine oli kiire ja läks ruttu. Tsirkus ise ei olnud teab mis vägev värk, aga nüüd see ka nähtud. See oli rändtsirkus. Kõige lemmikum etteaste oli, VALMISTUGE HALVAKS KIRJELDUSEKS, kui sellise kuuli/hiigelpalli sees sõitsid mootorrattad. Või kera sees. Ma ei tea kuidas seda nimetada. Ma olen varem ainult filmides näinud, et üks mootorratas seal sees peaalaspidi tiirutab, aga siin oli kohe kolm tükki korraga. Ja no ega sellest siis vähe. Lõpuks oli neid viis. Aga jube vinge oli see. 

Ja asi mis meelde jäi lisaks mootorratastele, karamelliõunale ja suhkruvatile, oli see, kui lavale tuldi näitama neid helendavaid pulkasid. Öeldi, et kõik kes tahavad, mingu lava ette. Oi kus trügiti sinna ja kui suur mass lava ees oli, siis öeldi, et kaks reaali ühe hind. Näod venisid pikaks ja üksteise järel mindi lava eest ära, sest ilmselt oldi kindlald, et need tasuta. Samas hea "reklaamitrikk", kuna lapsi oli palju ja ilmselt palusid nad kõik oma vanematelt seda raha. 

Kui tsirkus läbi, tulime koju ja sõime. Õe sõbrad siin ja tehti palju nalja selle üle, et Eesti nii pisike on. Küll märgiti tass Saksamaaks ja siis pandi väike pähkel sinna kõrvale ja öeldi, et see on Eesti. Nojah. Brasiilia kõrval on Eesti küll üks paras pähkel.

Hiljem keegi mainis mu video, mis üles panin blogisse jm, ja vaadati seda ja taheti teada mida ma rääkisin seal. Siis öeldi, et tõlgivad google translatega. Tegin kohe näo, et kas nad tõesti üritavad seda, sest see oleks asjatu. Ja sinna ilmselt, loodan, et nende idee jäigi

Kerin magama vist nüüd ära ja loodab, et homme tuleb tore tegus päevake!

Tsau! Olge tublid!

VIDEO| Q&A

Jah, siin see on. Mu video, kus vastan teie, ask.fmis, küsitud küsimustele.

Algeline edit ja üldse awkward, aga loodan, et meeldib :)

Ootan kindlasti tagasisidet video kohta ja kas ka edaspidi midagi sellist teha. Ask.fm, blogi, facebook ja kõik on teile avatud!

http://youtu.be/SXJzldhYEhQ

Nautige!

Kaisa

Unetus ja nädalavahetus rannas

Hei. Kell on pool kaheksa hommikul ja ma ei ole täna öösel silmatäitki maganud, kuid olen energilisem kui viimasel ajal üldse olnud olen. Kui mõtlete, et miks ei maganud, siis asi sai alguse sellest, et muutsin oma pildiblogi, kaisakasper.tumblr.com, kujundust, sest eelmine oli üpris kiiruga tehtud enne Eestist lahkumist. Kuna mul on aga teadupärast kaks vahetusaasta blogi, siis mõtlesin, et need peaks oma vahel klappima ka kuidagi, et oleks arusaada, et need seotud teineteisega. Kujundasin siis ka seda blogi veidi ümber. Saate blogi küljeribal ka oma arvamust avaldada.

Igatahes kuna lõpetasin nendega päris hilja, siis mõtlesin veidi veel üleval olla, kuni õeke Eestimaal ärkab, et siis skypeks veidi ja nii. Vahepeal juba skypesin Kirsiga ja arutasime niisama elu ja olu. Lõpuks Karolin ärkas, siis skypesime, kuni tal kool hakkas ja siis vestlesin skypes veits Martiniga ka. Ja ma ausalt ei tea kuhu see aeg läks, sest see öö möödus väga ruttu. Olen endiselt super ergas, aga ärgem hõisakem, ehk keskpäevaks juba tukun, aga vaevalt.

Nii, aga ega ma selleks siia ei tulnud, et oma ööst kirjutada. Jäin eelmine postitus siis selle juurde, et plaanis kooli üritusele minna. Sai käidud ja no ausalt. Hea on, et seal magama ei jäänud. Kuigi läksime vennaga sinna poolteist tundi hiljem, siis siiski oli igav osa, ehk jagati mingeid asju ja diplomeid ja nii edasi. Vestlesime niisama seal igasugustega. Pärast algas "peo osa" aga mul oli selleks ajaks juba kohutav uni peal ja mingi kahtlane kõhuvalu piinas ka juba hommikust saati ehk ei olnud väga tore. Üldse kulges see õhtu nii imelikult. Pärast, öösel, läksime õe, ta poisi ja vennaga burgereid sööma. Kõhuvalu oli ka kadunud selleks ajaks, ehk kena punkt õhtule. 

Mingi päev käisin venna ja Jakega kaubamajas. Sõime jäätist ja rääkisime niisama.

Sel laupäeval läksime isa ja vennaga Ilheusesse. Isal oli vaja mõned tööasjad korda saada ja seejärel sõime loomulikult acarajed- alati, kui sinna sõidame, siis sööme seda. Uskumatu kui hea. Hiljem sõitsime randa ja isa ja vend tahtsid kala püüda, aga see koht oli väga halb ehk õnge otsa ei hakanud muud kui taimed ja vetikarisu. Läksime siis järgmisesse kohta. Ma tegin lihtsalt pilte ja olin niisama. Nad proovisid jälle kalapüügiga õnne, kuid kahjuks asjatult. Ka sealt lahkusime ilma kalata. Sõitsime siis Olivençasse oma ööbimiskohta. Sõime veidi ja siis jõudsid teised ka sinna. Seadsime end jälle Ilheuse poole. Ema, õde ja ta poiss läksid kinno ning kuna mul oli sel päeval tohutu peavalu ning näljamängude fänn ma pole, siis ma ei läinud. Teinekord. Läksime venna, isa, Freitase ja ta sõbrannaga jalutama. Uskumatu. Ilheus on nii mõnus koht. Ja erinevalt siinsest linnast on seal palju noori väljas ja üldse väga vinge rannaäärne koht, heade söögikohtade ja üldse mõnusa vibega. Hea oleks seal elada. Eriti suvel. 

Pühapäeval ärkasin üsna hilja, sest eelmisel õhtul sai vennaga päris pikalt jutustatud. Kohe siis randa ja sai veits päikese käes lebotatud emaga, kui teised taas kalapüügiga tegelesid- lõpuks näkkas ka. Siis suplesime veits vennaga ja seadsime sammud tuppa. Sõime ja hiljem olime veidi veel rannas ning seejärel hakkasime asju kokku panema. Pika venimise peale saime lõpuks minema ja koju jõudsime kuskil kümne ajal.

Eile olin üldse terve päev kodus. Elekter oli päris pikalt ära, niiet tore-tore. Õhtul taas Jake ja vennaga kaubamajja- ainuke koht, kus siin linnas käia põhimõtteliselt. Sõime ja rääkisime jälle, nagu alati. Üsna pea tulime tulema ja postituse algusest lugesite juba ilmselt, mis hiljem tegin. 

Jake andis mulle ka portugali keele õppimiseks paar raamatut ehk sellega tegelen ka ilmselt täna. Päev alles noor. Kell pole isegi veel kaheksa. Eks näis mis teeb.

Pilte leiate ikka pildiblogist ja avaldage ikka arvamust uue kujunduse kohta ning olge mõnusad.

Tsau!

Suvevaheaeg on alanud

Heipaa!

Jah, mul tōesti on alanud suvevaheaeg. Endiselt väga veider on jõulud ja 30 soojakraadi, aga eks harjub ära. Inimene harjub ju kõigega.

Nii, vaheaeg on siis veidikene juba kestnud. Teised, ainult mitte vahetusõpilased, teevad veel sel nädalal viimaseid eksameid/teste ja siis on ka nendel enamustel kooliga ühel pool. Ehk siis saab rohkem klassikaaslastega aega ka veeta, kuna praegu õpitakse eksamiteks. 

Vahepeal oli hostisa sünnipäev ja oli jälle palju külalisi. Tegin juubelitordipulbrist õunakoogi. Ja ega midagi erilist ei teinudki. Sõime, nagu ikka. 

Laupäevaks olid vend ja Caliane(klassiõde) mind ühele peole kutsunud. Teemaks oli fantasia ehk kõik või vähemalt enamus olid kostüümides. Ka minul oli kostüüm, mida olime eelnevalt sel nädalal otsimas käinud. Proovisin miljoneid kostüüme: piraadist punamütsikeseni. Aga lõpuks otsustasin ikkagi roosa printsessikleidi kasuks, armas eks? Panen kohe pildid peale blogi kirjutamist enda pildiblogisse.

Pidu ise oli väga vinge. Super lahedad inimesed jällegi, palju süüa-juua ja hea muusika. Caliane ja Steff suutsid isegi minu lõpuks tantsima saada. Tegime photoboothis palju pilte ja aeg läks üldse ruttu. Koju läksime kella kolme ajal. 

Pühapäeval vist magasin kodus. Ja kirjutasin päevikut ja õppisin uusi sõnu. Ilm on pidevalt viimasel ajal jube vihmane ja vastik ning ega siis siin midagi muud teha pole.

Eile, teisipäeval, läksime Jake ja Lærkega kaubamajja. Tahtsin endale Brasiilia teemalist pluusi ja Jake teadis, et ühes spordipoes on, ehk seadsime sammud sinna. Kohe abivalmid töötajad tulid aitama ja leidsingi endale sobiva. Aga miks seda mainin? Kuna üks töötaja küsis, et kas ma mäletan teda.. polnud õrna aimugi. Siis mainis mu hostõde ja seda camp'i mis tükk aega tagasi oli. Seal ilmselt nägingi teda. Mul on inimeste mäletamisega igatahes vaja tööd teha. Kõik teavad mind, aga mina ei tea kedagi.

Taoline asi oli ka laupäeval, kui üks poiss tuli minuga rääkima, et kas mäletan teda, kui kaubamajas pilti kunagi koos tegime. Ma tõesti ei mäleta, et oleksin kellegagi kaubamajas pilti teinud, aga kui nii siis nii.

Eile siis jalutasime niisama kaubamajas ja mängisime kaarte- kui hale, eks? Aga nalja sai ja Jake läks nelja ajal ära ja Lærke pidi ka üsna pea minema. Mu vend ütles, aga et tuleb alles peale kooli, ehk kuue ajal järgi. Ja kuna mul võtit pole, siis ei oleks saanud ka koju jalutada. Olin jummala paanikas, et pean kuidagi seal veel kaks tundi passima, aga siis nägin venda. Tuli varem. Vedas. Tulime koju ära ja õhtul käisime veel acarajed söömas ja siis jutustasime niisama pooleööni. 

Ja täna polegi taas midagi eriti teinud. Homme kooli pidu või midagi taolist. Premeeritakse parimad õpilasi jms. Kuna Caliane ütles, et ma ka ikka läheks, kuigi midagi seal teha pole. Siis lähme ikkagi ilmselt ja saab niisama jutustada ja olla. Eks näis.

Meil on facebookis YFU 23.lennu grupp ja millalgi just keegi postitas, et nägi unenägu, et peab varem koju tagasi minema jne, ja siis ka teised kommenteerisid, et neil nii juhtunud. Ma mõtlesin, et jah, mis siis ikka. Täna öösel, aga avastasin end unenäos, Nissi kooli raamatukogus, kus kõik pärisid miks ma juba detsembris tagasi tulin. Ma aga ajasin vastu, et ei, ma olen veel Brasiilias. Üles ärgates sain aru, kui väga ma ikka olen tegelt harjunud selle eluga siin ja siit lahkumine saab olema miljon korda keerulisem kui arvatagi oskan. Tundub, et kojuminek on mägede taga, aga tegelikult läheb aeg tohutul kiirusel. Kes arvab, et Eestist lahkumine on raske, siis vahetusmaalt lahkumine veel hullem, sest Eestisse sa lähed ju tagasi, aga kes teab kas ja kunagi ma enam Brasiiliasse satun. PS! Kindlasti satun! Ja lihtsalt, see kõik pani mõtlema, kui imelised sõbrad ma juba leidnud olen ja on kuidagi lihtsalt vedanud nendega. 

Tahaks lihtsalt Eesti ja Brasiilia elu kokku sulatada ja luua uue maa, Eersiilia või midagi. Super, kui see ka reaalselt võimalik oleks.

Aga jah, võtan nüüd keeleõppimise appi lahti ja vihiku kah ja proovin mõned uued asjad ära õppida. 

Veidi pikk jutt tuli vist, aga tsauki! 

VIDEO| Rand

https://www.youtube.com/watch?v=5dTMPvB0gIw

Selles videos ei ole isegi kōiki klippe olemas, mis filmisin, sest mul oli tōsine töö, et need videod kaamerast läbi arvuti ipadi saada. Nägin vaeva ikka päris mitu tundi, ja välja tuli selline lühike video. Aga. 

Nautige amatööri video. Pilt väriseb, sest käsi värises ja tee oli auklik nagu Tallinnas. Seegipoolest loodan, et meeldib.

Suvi koputab kohe uksele

Hei! 

Ma alles kirjutasin enda meelest postituse, aga nüüd vaatasin, et juba enam kui kaks nädalat möödas. Jube. Aeg lihtsalt kaob kuskile. Blogi kirjutamine tuli meelde üldse tänu Helisele, niiet kui seda loed, siis suured kallid Lallidele siit poolt! 

Ma ei kujuta ette ka millest ma rääkima hakkan, aga üritan kõik vahepeal toimunu jälle meelde tuletada. 

Olen ikka koolis käinud nagu muidu ja kooli jalutamine on ilmselt üks mu päeva parim osa. Nii hea on lihtsalt liikuda. Eks muidugi mõnel palavamal päeval on see tohutult raske. Eriti koolist tagasi tulles, sest mu tänaval on tõsine tõus. Ma kunagi panen sellest pildi ka ja siis näete, et ega's ma niisama seda ütle. Aga sellegipoolest naudin jalutamist. 

Hetkel on meie koolis kaks vahetusõpilast veel, sest nende koolis on juba vaheaeg ja siis tahtsid tulla. Tiffany USAst ja Lærke Taanist. Mõlemad mega toredad ja vinged. 

Koolis eelmine nädal oli jälle võrkpall ja võin öelda, et olen parem kui alguses, aga siiski mitte hea. Vajab harjutamist. Eestisse tulles plaanin ilmselt kuskile võrgutrenni minna. Sel nädalal oli viimane võrkpall-täna. Aga jäi kahjuks minemata, sest käisime vennaga laupäevaseks peoks kostüüme vaatamas laenutuses. 

Üks päev toimus venna koolis sarnane etteastetega projekt, nagu meie koolis oli Eureka. Üldine teema oli Brasiilia ja ma olin nii rahul, et sinna läksin kuna tutvustati erinevaid tantse jne. Ja ma olen nii nii nii kade ikka, et brasiillased nii talendikad kõiges on. Aga vahvad esitused olid ja oli tore.

7.november, käisin USA võpi Jakega kaubamajas. Ostsime hispaania keele tunniks shokolaadid. Saime kõik ühe nime ja siis kingime shokolaadi. Vot. Ja siis sõime ja ajasime niisama juttu. Eriti hea oli, kui Jake küsis, kui kõrge Eesti kõrgeim mägi on. Seletasin siis, et Eestis see on jah mägi, aga talle jäi siiski küsimuseks ilmselt, kuidas MÄE kõrgus nii vähe on ja, et ilmselt pole see mingi mägi. Aga oli tore ja meil mõlemal JUBA igatsus kodumaa jõulude järele.

Ma ei tea kas mainisin, aga poed on täis jõulukaunistusi, kuuski, päkapikumütse ja muud. Igakord kui näen satun nii ekstaasi. 

Üks päev käisin isa ja vennaga Ilheuses ja nii mõnus koht ikkagi. Kuigi midagi muud seal peale ranna ja majade pole väga, siis väga meeldib. Acaraje seal ka parim ning sai jälle mitu mitu neid söödud. Tegime ka jäätisetiirud ning sel päeval sai üsna palju pilte kah tehtud, mis juba pikemat aega mu pildiblogis(kaisakasper.tumblr.com)olemas on. Tore päev.

Ps! Ilheuses on lennujaam. Ja see pidev lennukite sõitmine seal tõi nii jubeda lennukisõidu igatsuse. 

Nagu meil oli koolis see, et pidime kellelegi shokolaadi kinkima. Siis täna oli sarnane asi, aga pidi tegema sarkastilise-naljaka kingi. Nimed tõmbasime jälle loosiga. Ma sain ühe laheda klassivenna nime ja alati ta küsib kõigilt pastakat. Niisiis ma otsustasin talle pastakad kinkida. Lisasin ka kirja juurde, et ärgu neid ära kaotagu ja nüüd ei pea teistelt enam küsima. Kui ta selle klassi ees ette luges, siis suur aplaus ja kisa-kära. Tore, et meeldis. Palju sain tagasisidet, et mul oli väga hea idee. Ise sain shokolaadi... jälle. Aga ilmselt seetõttu, et see klassivend ei tea mind absoluutselt ja ei teadnud mida teha. Ahjaaa. See kellele kingi tegin. Tema nime sain ka shokolaadi kinkimiseks. Kokkusattumus?

Et aga see kink tänaseks osta, käisime eile Lærke(Taani) ja Jakega(USA) kaubamajas. Meil nii vinge kolmik. Koolis saab ka alati tohutult nalja ja Lærke võiks koguaeg meie koolis olla. Ta muidu mujal, aga 2 nädalat oli meie koolis, sest neil sai kool veel varem läbi. Igatahes. Meie traditsiooniks on saanud üks kaardimäng, mille taanikeelset nime ma ei mäleta. Aga jah. Kauabamajas sõime, jalutasime, naersime. Käisime poodides ja proovisime suvalisi kaabusid, mütse, kübaraid ja mõtlesime mida kinkida. Oli tore. Kuna nad veidi varem ära pidid minema, siis chillisin üksi ja soetasin endale plätud, mis igal brasiillasel on ehk havaianas'ed! 

Täna täitus 100 päeva Brasiilias.

Homme algab suvevaheaeg, mis kestab kuskil veebruari alguseni.

Ilmselt midagi unustasin kirjutada, aga uni pressib vägisi peale ehk lõpetan tänaseks.

Tsau!